Virumaa kõrgelt pankrannikult merele vaadates paistavad käeulatuses kunagi soomlastega asustatud saared. Nendest omal ajal Soome lahe Tahitiks kutsutud armastatud kuurort Suursaar on täna arvestatav julgeolekuoht, mille lähedusse ei luba venelased tormivarju isegi väikeseid tsiviilaluseid. Kuni 176 meetri üle merepinna kerkivad kaljud, hävitatud saarekultuur ja strateegiline asukoht muudavad Suursaare tähelepanuväärseks ja ängistavaks monumendiks meie regiooni läbi aegade halbadele poliitilistele suhetele.

29. juulil 1939 pealkirjastab ajaleht Esmaspäev, üks Eesti esimesi tabloide, Suursaarest kõneleva loo järgmiselt: "Soome lahe Tahiti. Kaljusaar, mis sõja korral on lahe võtmeks. Koht, kus Vene ja Soome huvid kokku põrkavad."

Kirjanik Jüri Parijõgi kirjutab viis aastat varem saart külastades Haukavuori 140 m kõrgusel kaljul nii: "Suursaar on küll hea valvepost Soome lahes, ükski laev ei pääse siit nägemata mööda. Kui ilm selge, võib ära lugeda kõik läbiminevad laevad Soomest kuni Viru rannani."

Pöördun Riigikogu liikme ja reservkolonelleitnant Leo Kunnase poole, saamaks ettekujutust saare tähendusest tänases julgeolekuolukorras. Tema sõnul pole see ajaga muutunud – Suursaar on üheks oluliseks lüliks Baltikumi isoleerimisel muust maailmast, võrdväärne maismaal Suwalki koridori hõivamisega. Igasuguse laeva- ja õhuliikluse sulgemiseks Soome lahel paigutatakse Suursaarele loetud tundidega mõnes Lääne sõjaväeringkonna väeosas ootel olevad raketisüsteemid. Üsna tõenäoliselt tehakse konflikti korral järgmisena sama Hiiumaa põhjaosa ja Sõrve säärega.

Vene sõjaväe raketisüsteemi sihtmärgi tabamise raadiused, kui need oleksid paigutatud Suursaarele

Illustratsioon: Andre Taal

"Kui otsustataks enda kontrolli alla võtta Gotland ja Ahvenamaa, oleks kontroll Läänemere üle täielik. Samas riskitaks sellega, et Rootsi ja Soome saavad ettekäände lasta NATO vägedel kasutada oma õhuruumi ja territoriaalvett," sõnab Kunnas.

Välisluureameti aastaraport kinnitab, et tänavu sügisel harjutab Venemaa sõjavägi õppuse Zapad 2021 käigus tõenäoliselt sõda NATOga, täpsemalt Baltikumi ära lõikamist. Kuigi otseselt pole meil põhjust lähiajal ohtu karta, läheksid Vene väed sõjategevusele tõenäoliselt üle otse õppuselt nagu Gruusia sõjaski. Või siis lahinguvalmiduse kontrollilt.

Uurin veebist vabalt leitavaid fotosid möödunud aasta augustis saarel toimunud dessandiharjutusest ning loen kõrvale 2019. aastast pärit uudisnuppe helikopteri baasi rajamisest saarele. Saan nende kohta härra Kunnaselt teada, et kõigi eelduste kohaselt paikneb saarel korralik radarisüsteem ning sinna rajatud objektid võimaldavad kiiresti vastu võtta erinevat tehnikat nii merelt kui õhust. Üldiselt pole aga sellel erilist rolli, et lahingukopteri lend pealinnadesse sealt pelgalt veerand tundi võtab. Kes kontrollib Suursaart, võib edasisi manöövreid algatada kust iganes soovib.

Ajateenijate õppus 26.08.2020 Suursaarel

FOTO: Peter Kovalev/Peter Kovalev/TASS

Kuidas me siia jõudsime?

Inimesi on sellele, ühele Soome lahe vanimatest saartest sattunud juba ammustest aegadest. Nii algeliste paatidega meritsi kui ka mööda jääd jalgsi. Näiteks on Soome lahe saarte vanim muinasleid pärit just Suursaarelt. Leiu vanuseks on arheoloogid pakkunud 2500 kuni 3500 aastat. 

Aegade jooksul on saar jäänud jalgu nii erinevatele sõjakäikudele kui ka rüüstjatele ning olnud oluliseks peatuspaigaks salakaubavedajatele ja piraatidelegi. 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse olemasolevad asustusandmed näitavad, et tollaseid majapidamisi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, näiteks aastal 1588 neli majapidamist, 1607 mitte ühtegi ja 1626 üks. Püsivast asustusest saame aga ilmselt rääkida alates 18. sajandi algusest. Keerulised olud nii saarel kui ka selle ümbruses pole säästnud sealseid elanikke ega ka tormide käigus piirkonda sattunud meremehi. 

Mereõnnetused ei ole aga alati lõpuni halvad. Vähemalt mitte järeltulevate põlvede jaoks. Põneva ühenduse üle mere 60 km kaugusele loodesse jääva Kunda ja Suursaare vahele lõi saksa päritolu geograaf Adam Olearius, kes sattus 1635. aastal Suursaare lähistel Holstein-Gottorfi saatkonna koosseisus laevaõnnetusse, pääses aga saarele ning sealt omakorda eesti kalurite abil Kunda mõisasse. Mõis kuulus tollal Tallinna raehärra Johann Müllerile, kelle tütar Katharine Oleariusega abiellus. Tänu sellele kirjutas ta oma reisiraamatus küllalt põhjalikult mitmest siinsest paigast ning illustreeris oma kirjeldusi gravüüridega. Ilma nendeta poleks meil aga mitte mingisugust ettekujutust näiteks tolleaegsest Kunda mõisast. 

Adam Oleariuse gravüür Kunda mõisast

FOTO: Repro

Sõbrad

Saarlaste head suhted Ranna-Viru inimestega olid saare looduslikku eripära arvestades üpriski loogilised. Kuigi Suursaare pindala on võrreldav Naissaarega, olles sellest vaid paari ruutkilomeetri võrra suurem, kujutab esimene endast aga eelkõige kaljurahnu. Need ei kipu aga olema kuigi viljakad, nii ka kõnealuse juhtumi puhul. Kuigi mõne lehma heina kraapis saarelt kokku ning mullast pinda jagus ka väiksema köögiviljapeenra tarbeks, tuli kartul ja leivavili siiski mandrilt tuua. 

Kuna piirkonnas liiguvad Soome lahe parimad räimevarud, sai just nendest see merehõbe, mille abil Viru rannarahvaga kaupa tehti. Omavahel kujunesid välja perekondlikud ja usalduslikud sõprussuhted ning kolmel korral aastas peeti mandril n-ö silgupühi, mille käigus vahetati algusaegadel soolakala vilja, hiljem ka kartulite ja muu toidukraami vastu. Aus värk oli – enne jaanipäeva ja augustis toodud silgupütid anti võlgu ja mihklipäeval tuldi tasule järele. 

Tänapäeval tähistatakse Eestis ja Soomes üle kahe aasta kordamööda just nendele omaaegsetele kaubandussuhetele pühendatud sõbralaata – rannakultuuripidu kauplemise ja folkloorimeluga. 

Piiritus

Kuigi võiks ju arvata, et omaaegsele regulaarsele läbikäimisele pani põntsu Nõukogude võim, hakkasid sõprussuhted jahenema juba varem. Selleks andsid võimaluse turism ning piiritus. Täpsemalt salapiiritusevedu, mis sai alguse Eesti Vabariigi tekkimisega ning tegi kahekümnendatel paljud Põhja-Eesti rannakalurid hirmrikkaks. 

Nii Eestis kui Soomes kehtestati tollal äärmiselt range karskuspoliitika, kuigi teada on, et millegi keelamisel leidub alati neid, kes keelatuga rikastuda soovivad. Nii pakutakse, et neil aastatel andis rannakalurite pere toitmise nimel algatatud äri kuni neljandiku riigi SKTst. 

Ei jäänud ka Suursaar ega sealsed kalurid ühes oma Ranna-Viru sõpradega tollest ahvatlevast pirukast eemale. Suursaarlaste näol oli ju tegemist ulgumere kaluritega, kelle oskused ja kogemused olid väga head ning tüübid ise hulljulged. Soome piirivalve kinnitas tollase ajakirjanduse põhjal mitut puhku, et nende jõud käib salakaubitsejatest üle, välja arvatud Lavansaare ja Suursaare meestest. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui saarele rajati piirivalve kordon ning toodi kohapeale mitu laeva ja üks lennuk. Selleks ajaks oli aga jõukuse vundament juba paika laotud – viinavedajatel olid uhked majad ning igas paadis korralik mootor sees. Ka saare elanikkond saavutas oma maksimumi just kahekümnendatel, mil see ulatus pisut alla 900. 

Tihedad sõprussuhted jahenesid eelkõige seetõttu, et raha oli rohkem käepärast ning vajalikud kaubad said kiiresti soetatud. Enam ei olnud vaja võlgu anda ega pika vinnaga äri ajada. Korralike alustega käidi Suursaarelt kaubareisil ka Stockholmi ja Riiga , kust hangiti saart külastanud turistide vastu võtmiseks vajalikku kraami. Soome ranniku ja saare vahele tekkis regulaarne laevaühendus.

Ujuvalused 1930

  • 1 kaljas
  • 8 jahti
  • 12 mootorjahti
  • 55 mootorpaati
  • 61 paati

Koduloomad 1930*

  • 145 lehma
  • 3 pulli
  • 3 hobust
  • 20 siga
  • 20 kana
  • 95 (hülge)koera (kohalik tõug)
  • 81 kassi

* Koduloomade arv kasvas muuhulgas tänu sellele, et saarerahva jõukuse kasv võimaldas neile mandrilt talvist sööta soetada. 

Kuurort

Eesti keeles on saarest suurepäraselt kirjutanud kirjanik Jüri Parijõgi. Tema 1934. aasta reportaaž (matkamälestus, nagu ta ise nimetab) algab Kunda sadamast ning viib lugeja retkele tollasele Suursaarele. Regulaarne laevaühendus, kasiinod, kauplused ja kohvikud, jazz-muusika ning vahemerelisusele kalduv kliima. Need olid märksõnad, mis viisid Soome mandrirahva saarele nädalavahetuseks ja pikemaltki puhkama ning võimaldasid saarerahvale korralikku teenistust.

Parijõgi kirjeldab värvikalt nii saare eluolu kui ka näiteks öömaja leidmist saare keskuses Suurkülas. Selleks oli sisse seatud väike reisibüroo, kuhu majaomanikud said oma vabad toad registreerida – justkui AirBnB eelkäija. Aja jooksul olid kohalikud oma elamised niimoodi sisse seadnud, et neid võis külalistele toa kaupa rentida. Sageli koliti turismihooajaks ka mõnesse väiksemasse kõrvalhoonesse. Ka siin kujunesid sageli välja sõprussuhted püsikundedega, kes pikemaks perioodiks saarele puhkama tulid. 

Kolmekümnendatel oli saarel puhkamine soomlaste hulgas vägagi moes, seda külastati ka näiteks päevakruiisidega - tuldi laupäeva ennelõunal aurikuga kohale, veedeti meeleolukas päev restoranis või kasiinos ja mindi õhtul tagasi Kotkasse või Helsingisse. Niimoodi küündiski hooajal külastuste arv kümne tuhandeni. Eestlaste huvi kohta saarel puhkamise vastu ei õnnestunud siiski allikatest leida. 

Kõige silmapaistvamalt pakub oma sealt kogutud emotsioone laiemale auditooriumile aga ilmselt eesti graafik Günther Reindorff. Tema parimaks teoseks peetava "Sibeliuse Finlandia" inspiratsioon on ammutatud väidetavalt just Suursaare retkedelt. Saare kaunist loodust ja hingematvaid vaateid hindasid ka laiemad massid. Saarel korraldati matku, rajad olid varustatud viitade ja juhistega. 

Külad olid puhtad ja korras, kenade rootsipunaste hoonete ning kitsaste looklevate tänavatega. Suurküla oli saare peamiseks puhkepiirkonnaks, kuid ka Kiiskinkülla rajati kolmekümnendatel kasiino. Sealset kodumajutust eelistasid aga pigem rahu hindavad turistid. 

Häving

Ohupilved hakkasid saare vaikelu kohale kerkima 1938. aastal, kui Nõukogude Liit esitas esimese territoriaalse pretensiooni Soomele – Suursaart sooviti enda valdusesse rannapatareide ehitamiseks. Järgnesid mitmed diplomaatilised läbirääkimised ning nõudmised kasvasid võrdeliselt pingetega mujal Euroopas. 30. novembril 1939 tungis Nõukogude Liit Soomele kallale ning sealne väejuhatus otsustas saare evakueerida. Järgmisel päeval alustati kaks päeva väldanud Suursaare pommitamist nii õhust kui merelt ja 3. detsembril maabus Balti laevastiku dessant saarel. 

1942. aasta märtsi lõpus võtsid soomlased kindralmajor Aaro Pajari juhtimisel saare põhjalikult ette valmistatud operatsiooniga tagasi. Nagu ikka kaasnes ka sellega märkimisväärne pommirahe. Üllatusrünnak venelaste vastu Kotkast üle jäätunud mere õnnestus ja tõi neile tõsiseid kaotusi. Järgmise kahe aasta jooksul rajasid soomlased koostöös sakslastega saarele mitmeid suurtükkide positsioone ning tõkkeid dessantide kaitseks.

1944. aasta septembris koostöö lõppes ning sakslased proovisid saart täielikult enda valdusesse saada. 15. septembri esimesel tunnil alanud dessanti sekkusid omakorda punaväe lennukid ja sama päeva õhtul alistusid sakslased saart hästi tundvate soomlaste vasturünnaku ees. Paar nädalat hiljem, 1. oktoobril, lahkusid Soome väed idanaabri diplomaatilisel survel saarelt lõplikult, jättes maha paiga, kus endisaegset kuurorti meenutasid veel vaid mõned üksikud pommitamise üle elanud majapidamised, kasarmuna kasutusel olnud ja räsida saanud kasiino ning sealne sitke loodus. 

Sõjaajaloolane Mati Õun viitab oma Soome lahe saartest kõnelevas raamatus Vene politoloogidele ja sedastab, et kui Soome oleks Nõukogude Liidu lagunemise ajal Jeltsinilt vaid küsinud, oleksid meie põhjanaabrid oma saared tagasi saanud. Aga küsida väidetavalt ei julgetud ja venelased pakkuma samuti ei hakanud.

Ja nii see monument püsib. Tugeval vundamendil ja aina kõnekam.