Ma vaatan suuri tumedaid laineid, mis mind ükskõikselt siia ja sinna loobivad, ise kusagile edasi tormates, ja mulle meenub Stanislaw Lemi "Solaris". Ka seal oli kauge planeet, mille tuimade lainete taustal peategelane toimetas. Ja see on ka kõik, millele ma mõelda jaksan. Täpselt nii palju (või vähe) bitte suudab mu aju hetkel protsessida. 

Tegelikult ju just päike tõuseb. Kui ma vaataks seda kõike pildilt mõnel mugaval diivanil, võiks ju mõelda, et algamas on kena päiksepaisteline päev. Just selline hetk, kui mõelda ilusatest tüdrukutest. Ja kõigest sellest, mida nendega korda saata. Või siis noh, lilledest ja liblikatest ja kõigest muust toredast… aga krt, mul on külm, nii külm, kui ei ole mul kunagi enne olnud, ning lainete poolt läbimärjad riided süvendavad külmatunnet veelgi. Kui ma oleks olnud vähegi nutikam, oleks mul vähemalt jalad kummikutes kuivad, kuid ma ei pannud püksisääri üle kummiku ääre. Ning loomulikult juba esimene laine, mis üle ahtri lõi, viskas sinna ka arvestatava hulga vett.

Ma tegelikult ju tean kaitseväe õppustelt, et just enne päikesetõusu ja vahetult peale seda on kõige külmem. Ja tõesti on. Ma püüan enda aju lülitada välja ning sellele mitte mõelda. Valgus on ju iseenesest tore. Eriti, kui oled terve öö lainete vahel sööstnud. Või mis lainete tegelikult. Mida ei ole näha, seda ei ole näha. Käigutuled kustusid juba enne südaööd – kompassi tuli jäi ühendamata ning ma lootsin navigeerida laevateede järgi, kuid meri on kuidagi tühi. Ja need kaks laeva, mida ma nägin, olid kord nähtavad, siis jälle suurte lainemägede taga. Õnneks oli tuul, mis aitas kurssi hoida, ja teadmine, et vähemalt kümme tundi ei ole mul kedagi ega midagi ees.

See kedagi ja midagi on muidugi suhteline. Sest kas on see loodus või inimmõistus, aga tühja kohta ei sallita. Kaugusesse vaadates võtavad värvilised laigud kuju ja ühtlasest tuulevihinast saavad hääled. Korraga näen ma, et minu kõrval pealttuule pardas istub süngelt enda ette põrnitsedes suur ja tume habemega mees. Just nagu Carl Robert Jakobsoni pronkskuju Viljandis, käed põlvedel, valge krae ja päikeseprillid ees. Kui ma tema poole pöördun, ta kaob, kuid kui jälle pööran pea veidi kõrvale, ilmub ta mu vaatevälja. See ei üllata mind sekundikski, Jakobson on normaalne tüüp, mõtlen ma, kahju vaid, et nii suur kreen ja lainete peks, muidu võiks ta all midagi sooja küpsetada. Taustal aga lendavad üksikud pingviinid, sellised väikesed ja jämedad, pigem pardisuurused. Kuid ma ei pane neid eriti tähele, püüan pigem leida mingit punkti, millel kurssi hoida. Aga siis hakkab minuga rääkima üks mu reisikaaslane. Seesama, kes on mitu korda purjekal ookeani ületanud, kuid kellel on esimest korda elus merehaigus ja nüüd teadvusetult kajutis lamab. Ma näen koolnukahvatus valguses selgelt tema suletud silmi ja suud, kuid sellegipoolest kuulen tema elavat juttu ja naljatamist. Mõlemad reisikaaslased, igati ponksid poisid, hakkasid ennastunustavalt oksendama juba ei tea millal tagasi – see oli siis, kui päike oli just loojunud. Peale seda, kui olin neile süüa teinud. Nojah. Mul on tegelikult räige kusehäda. Aga ma ei saa lasta sekundiksi rooli lahti.

See oli siis. Siis oli pime. Nüüd on juba valge. Päike on tõusmas. Ma püüan vaadata oma Suunto matkakella, kuid vajutan kangete kätega mingit vale nuppu. Kellaaja nägemise asemel satun ma kas kompassi või baromeetri kalibreerimisse. Mu ees tantsivad väikesed tekstid ning ma ei saa neist väljuda. iPad, mille iSailor on mulle abiks olnud, on aga iga veetilgaga, mis tema ekraanile langenud, avanud uue menüü. Nüüd on ekraan menüüdest kirju ja kella ma lihstalt ei näe. Ning milleks aeg, sest hetkeks see justkui seisab. Ning horisondil, otse pilvede all näen ma mitte ühe, vaid kolme päikese tõusu – üks on umbes suunas kümme, teine üksteist ja kolmas masti ja purje taga suunal üks. Ma hingan sisse ja mõtlen rahulikult, et OK, kui nii, siis nii. Mind haarab mingi imelik rahu…

Äratab mind aga paar ämbritäit vett näkku. Olen kergelt suigatanud vist. Ja siis olen lasknud tüüri lahti nii, et laineharjal on laev risti läinud. Sellest ka niiske äratus, mis ei tee mitte olemist külmemaks, vaid soojemaks. Adrekas vist.

Kell käib igal juhul. Saan ka Suuntole pildi ette. Kõigepealt näitab ta mulle täiesti suvalisi kursse, siis aga teatab altimeeter, et viibin 18 meetrit vee all (hiljem baromeetrit nähes sain aru, miks) ning näen ka kella, mis on napilt kuus läbi. Õnneks on näha ka kokpiti teises otsas olevat kompassi, mis liigub enesekindlalt nagu vana mees, mitte närviliselt nagu komakohti pilduv iSailori start up’i-nähvits. Kusehäda annab aga aimu, et olen kenasti endiselt reaalsuses.

Mind haarab sõnuseletamatu eufooria. Krt, algamas on uus päev, ma olen iseenda purjeka kokpitis. Ma tunnen end turvaliselt. Laev on igati aus. Mul ei ole olnud kordagi tunnet selle öö jooksul, et midagi on totaalselt pekkis. Mul on tegelikult ülimugav istuda – olen hoidnud rooli kindlasti üle kümnel erineval jahitüübil, ehk ka kahekümnel, kuid see kokpit on kindlasti üks mugavamaid, kus olen viibinud. Lisaks ka piisavalt suur selleks, et lõdvalt kuus inimest sinna istuma panna. Kajutid on avarad, disain igati läbi mõeldud, köök ja wasserkloset kenasti olemas, purjed heas seisus ja rooli kuulab laev kenasti.

Jah, hiljem ma mõtlen, et me ju ostsime hunniku abivahendeid, mis oleks meie retke veelgi mugavamaks muutnud. Näiteks automaatrool, mis oleks laevukest ise roolinud nii, et oleks saanud niisama mõtiskleda. Kuid meil jäi mingi vahejupp puudu, nii et selle autopiloodiga oleks saanud vaid eriti järske ringe teha. Või väike gaasikamin, mis oleks laevukese kenasti soojaks teinud, kuid millest kargas välja poolemeetrine tulekeel, mis oleks suurema pingutuseta terve laevukese maha põletanud. Rääkimata mootorist, kuhu oli unustanud mehaanik panna tagasi karburaatori nõela, nii et sealt pritsis kõikidesse ilmakaartesse kütust, või kahest termosest, mis meil kaasas olid, kuid millega ei saanud teha teed, sest meil oli vaid valida soolase mullivee või veelgi soolasema merevee vahel. Aga nagu ütleb üks mu sõber – kõige tähtsam on rahulolu ja alandlik meel.

See hetk tajusin iga oma keharakuga, et elu on kulg. Ma olen teeline ja minu tee viis Rootsi kuninglikust jahtklubist Sandhamni saarelt kusagile itta, sinna, kus kodurand. Sattunud oli see laevuke sinna kõige proosalisematel põhjustel – olles merehädas. Ning sinna ka jäetud. Rootsi rikaste ja ilusate ja kallite laevade vahele, kust ma ta endale sain. Jälle ühe totaalse ja radikaalse ürituse käigus, mis pigem mu noorust kui olevikku iseloomustab.

Esimene tempokam plaan oli sellele järele minna juba 10. jaanuaril. Kuid õnneks tuli mõistus pähe ja ilm läks ka külmaks. Nii tulin 1. aprillil. Kuid ega ilm just päris selline ei olnud, nagu ma jaanuari alguses lennupileteid tellides ette kujutasin. Aga mulle öeldi liigagi konkreetselt, et ma oma laevukese sealt minema koristaksin – aluse, mida ma kordagi näinud ei olnud.

Ma tegelikult oletasin, et see jaht keskkonda ei sobi. Ta seisis uute Nimbus ja Princess kaatrite vahel, mis küll väiksemad kui see, mis Kim Jong Unil, kuid siiski-siiski kallimad kui kogu mu perekonna kinnisvara. Suuruselt järgmine jaht, mida seal sadamas nägin, oli ca kaks korda pikem, maksimaalselt kaks aastat vana lumivalge Hanse, vähemalt paarsada korda soliidsema hinnalipikuga, kui minu oma. Kuid mis mul teiste laevadest – enda Olydiaga tekkis mul tekkis kohe soe side – vana ja hooratud rinnaka emandaga, kes küll alguses oli veidi flegmaatiline, kuid õigesti sakutades lööb lainetel tantsu kui noor mära.

Tegelikult purjetamine ja detailid ei käi kokku. Üheltpoolt on selles kõiges midagi luulelist, teisalt radikaalselt naturaalselt. Lühidalt ei tiksunud ma enam roolis kaua. Mind vahetati vahis välja. Käisin kempsus kusel. Tõmbasin kampsuni selga, magasin või kukkusin kusagile tühjusesse, siis käisin kusel, panin veel ühe kampsuni selga, siis veel ühe, siis olin vahis jälle, siis aga kukkusin lihtsalt ära ja tulin laevast välja, kui see oli juba kai külge köideldud. Ja kui niiske ja külm see kõik oli. Mingi toru lekkis, nii et põrand ujus. Kuid ei midagi nii hullu, et puulaevadel kõva kooli saanud mees sellele liiga palju tähelepanu peaks pöörama. Niisukus oli aga selline, et lisaks kõikidele riietele vettisid ka riiulis olnud WC-paberi rullid täiesti läbi. Kuid see oli külma kõrval vaid väikene ebamugavus. Külm oli totaalne. Lausa nii, et maapind, seesama minu armas Eestimaa, mitte ei kõikunud, vaid värises, kui lõpuks sinna astusin. Kuid õnneks ootas meid soe saun, suupisted ja viinake ning pehme voodi.

Nüüd on sellest seiklusest juba paar päeva möödus. Akna taga sajab lörtsi. Ma olen hankinud puuduvad jupid. Olen otsustanud, et ma ostan endale korralikud purjeriided ja ei laena neid enam kunagi välja, nii et ma pean nendeta merele minema. Panen mõlemad termosed täis ja lähen nädalavahetusel merele.

Kas ma olen masohhist. Ei, ikka kohe kindlalt hedonist, lihtsalt paari kiiksuga.

*kahjuks merelt pilte ei ole, sest GoPro ja telefoniakud ei pidanud niisukesele ja külmale vastu.