Igapäevane kurtmine kommunaalmurede üle, kuu lõpus veenäitude meelde tuletamine, Õnne 13, poliitikute kirumine, Eurovisioon… Eesti noorte täiskasvanute seas levib Twitteris ootamatu rollimäng — superkangelaste või anime-tegelaste asemel kehastutakse pensionärideks.
Selline igatsus sündmustevaese elu järele on igati mõistetav. Enamik alustavatest ettevõtetest on teise aasta lõpuks maksejõuetud. See on veel lootustandev statistika, palju raskem on läbi lüüa muusiku või kunstnikuna. Konkurents on tihe ning kõik ei saa olla superstaarid ja edukad iduettevõtjad.
Kuid kõik ei peagi olema. Keskpärasusel on omad plussid ja neid ei maksa alahinnata. Madalamad ootused toovad vähem pettumust ja ärevust. Pole vaenlasi, pole kadetsejaid, see-eest on suur ring inimesi, kellega rääkida lihtsatest, kõigile arusaadavatest asjadest. Selle põhimõtte järgimist moes ja käitumises teatakse normcore’ina, järgijaid normie’dena.
Normie mõistab, et pole mõtet raisata aastaid ja närvirakke erilisuse tagaajamisele, kui palju lihtsam on olla leebelt tavaline. Teatud mõttes on normie tarbimisühiskonna versioon budistist. Idamaa mõtteterade asemel juhindub ta aga kõigile telekast tuttavast lausest: “Anything you say can and will be used against you.” Parem on seega rääkida ja teha võimalikult ohutuid asju.
Üldiselt kehastab normcore'i ideaali vaikne äraolev androgüünne nohik, kes kuidagi on ja ei ole ka. Eesti sotsiaalmeedias on aga tekkinud omanäoline subkultuur, mis keerab normaalsusele ja turvalisusele veel mitu vinti peale. Laialdaselt on hakatud imiteerima pensionäre. Sageli elatakse rolli nii sisse, et suhtlus väljub normcore'i-raamidest ja hakkab sarnanema kostüümimängule. Selle vahega, et anime-karakterite ja Marveli kangelaste asemel omandatakse Naabri Valve tegelaskuju.