Teisipäev, tööpäeva ennelõuna. Meeleolu on asjalik. Tiimides või paarides aetakse juttu, autode juures seisvad mehed suitsetavad. Masinaid on tee ääres terve rivi, kõige enam loendasin korraga üle kolme tosina inimese.  

Käsil pole metsatulekahju kustutamine ega eksinud vanainimese päästeoperatsioon.  Samuti ei koguta puude alt rehve ega istutata täis lageraielanke. Tegemist on tavalise kevadpäevaga ligi 30 hektarini ulatuvas karulaugu kasvukohas.

Karulaugumaania on reaalne teema. Viimase kahe kuu jooksul on karulauk märksõnana uudistest läbi käinud ligi 140 juhul. Võrdluseks — hullumeelse tõusu läbinud bitcoin’i mainiti samal perioodil 214 korda. Taimejahist on selgelt saanud rahvussport.

Seda kinnitab ka pilk metsatukka, kus väärt taime kohalolu reedab tugev küüslaugu lõhn. Klassikaline karulaugu-korjaja on lihtne Selveri kilekoti või seenekorviga perenaine. Leidub paari peotäiega piirdunud kohalikke ning kolm tundi metsas veetnud maniakaalsemaid diilereid, kes kraami terveks aastaks sügavkülmikusse varuvad. Sageli on korjajatel kaasas lapsed, mõnikord koer. 

Kuidas iga-aastases karulaugurallis mõistlikuks jääda? Jälgida tuleks kahte printsiipi.

Karulaugu kasvukoht Põhja-Eestis, kus taimed on ohtralt levinud enam kui 30 hektaril

FOTO: Kaido Veski/Ypsilon

Kaitse loodust

Karulauk on III katsekategooria taimeliik. See tähendab, et ta on küll suhteliselt tavaline, kuid siiski on võimalik teatud olukordades karulaugu arvukuse kriitiline langus. Jamad tekivad siis, kui meis mingi geneetiline orav meedia või juhusliku avastuse peale välja lööb ning me oma võimeid metsa minnes üle hindame.

Lihtsamalt öeldes – korja ja tarvita, kuid ära liiga tee. Tavaliselt kiputakse korjamisel liialdama ja ollakse hoolimatud. Näiteks ei viitsita kuigivõrd vaeva näha ning rebitakse küllaltki väikeselt alalt terved taimekimbud korraga kaasa. Klassikaline lageraie. Selle peale taim hävib ning ala võib mitmeks aastaks või igavesti lagedaks jäädagi. See on ka peamine põhjus, miks kaitsealuseid taimi loodusest müügiks ei tohi korjata – efektiivne inimene kipub olema hävitaja. Ka taimedel kõndimine ei mõju neile sugugi hästi, kuid karjakesti põlevilsilmil ringi unnates seda just tehaksegi.

Kuigi on raske kujutleda, mismoodi eespool kirjeldatud 30 hektaril laiuva kasvukoha taimestikku oleks võimalik koriluse käigus hävitada, tuleks ka seal end mõistlikult üleval pidada. Peamine, mis seda kanti aga ohustaks, oleks hoopistükkis raiumine. Just sealne niiske, hilislehtiv mets on see, mis on tollele taimele kasvamiseks väga meelepärane. Kuigi tundub, et kaitse all olemisest piisab, piisab teinekord hoopiski piisavalt ladusalt väljendavast PR-firmast ja ettevõtlusele avatud kohalikust omavalitsusest ning moodne tööstusinvesteering asendab üldplaneeringus senised alalhoidlikumad suunad.

Kaitse ennast

Karulauk on sarnane piibelehe ja sügislillega. Kõige lihtsam on taimi eristada metsas kasvukoha järgi. Kui karulaugul on piibelehe õis, on tegemist piibelehega ja seda ei maksa suhu pista, ent piibeleht õitseb mais ja juunis. Kui karulauk ei lõhna mudideski küüslaugu järele, ei maksa seda samuti suhu pista. Lihtsam on ka näiteks aprilli keskpaigas värskete lehtede korjamisel – piibeleht on selleks ajaks heal juhul vaid paari sentimeetri pikkuse jupi maa seest välja ajanud, kui sedagi.

Mais ja juunis õitseb ka karulauk. Selle õied näevad välja kenade ümarate pallikestena, umbes nagu pinksi omad. Piibelehe ehk maikellukese omad on aga kellukatena pika varre otsas lehtede vahel. Ja see lõhn – õitsemise ajal peab olema ise õitsvas koroonas, kui ei suuda lõhna järgi taimedel vahet teha. Lisaks on piibelehe lehed karulaugu omadest tumedamad ja sitkemad. Sügislille leiab metsast aga harva.

Karulauk, sügislill ja piibeleht (vasakult paremale) 22. aprillil 2021

FOTO: Kollaaž / Kaido Veski / Ypsilon

Rebaselt isoleeritud E. multilocularis

FOTO: Wikimedia Commons

Igal juhul tasub aga kõik metsast toodud söögitaimed hoolikalt puhastada. Sest kujutage ette – lisaks taimedes sisalduvale võib inimesele ebameeldivusi põhjustada ka nende pinnal paiknev pärisloodus. Üks õel tegelane on alveokokk-paeluss, mis levib näiteks rebaste väljaheidete kaudu. Mäletate, alles mõni aasta tagasi kirjutas sellest ka Postimees, et soomlasi hirmutab meie metsades levinud paeluss, mida võib endale puhastamata marjadega vabalt sisse süüa. Rebased, va saadanad, võivad aga ka karulaugu leiukohtades hädal käia!

Probleemiks on ka karulaugu suurtes kogustes sügavkülmikusse korjamine. Ravimtaimenduses on nii, et ühtegi droogi ei tarvitata kuurina üle kahe nädala. Sama kehtib tegelikult ka karulaugule. Pole mõtet hakata jaurama selle üle, et tegelikult söön harva ja et tegelikult on ta samasugune nagu küüslauk või sibul – mida rohkem, seda uhkem tervis. Alalhoidlik inimene tarvitab karulauku mõistlikus koguses ja lühikese aja jooksul, ei ole vaja seda oma igapäevasesse menüüsse varuda. Nii võib ühel hetkel veel mõni organ alla vanduda.

Tegelikult on väga okei ja üsna kindla peale minek hoopis see, kui sa taimed ise endale koduaeda, suvilasse või mõne tuttava juurde külvad. Seemned on kaubanduses saadaval ning mõne taime kaupa suurematest leiukohtadest ümber istutamine ei tee ka sealsele levikule liiga. Pista seemned sügisel mõnda varjulisse kohta mulda ja juba aasta või paariga tekib sobivate kasvutingimuste korral sulle isiklik maitsetaimekoloonia, mida võib kerge südamega ka sõprade ja naabritega jagada.

Ja veel – inimene, kes aasta läbi sahvrisse kuhjatud haruldusi sööb ja nendega teiste ees eputab, on tropp! Ära sina ole selline!

Tegelikult on lihtne!

Loe pisut kodus taime kohta kirjandust.

Mine ise metsa ja korja ise paari toidukorra jagu taime, mis võib küll välja näha peaaegu nagu piibeleht, kuid peab lõhnama nagu küüslauk.

Puhasta taimed enne söömist ära.

Ära osta taimi ei sõbralt ega turult. 

Ära kogu taimi sügavkülmikusse.