Odav krimijutt ⟩ Lauriito Meriloo: Orissaare seeneline ja teisi lugusid

ORISSAARE SEENELINE

Kurat! Polnudki tal seal ämbris suurt midagi. Üksainus puravik, seegi pooleldi ussitanud, mõned tohletanud soopilvikud ja paar kukeseent.

Noh, pilvikuid ma tegelikult üldse ei tahtnud, kes neid ikka kupatada viitsib. Tonksasin vanamutti vihaselt ja viskasin ta räpased seened laibale näkku. Terve elu mõttetult elanud ja nüüd suri sama mõttetut surma. Kummardusin, pühkisin noa võidunud ja odava dressika hõlma vastu puhtaks, haarasin tal siis jalast ja lohistasin teise surnu kõrvale. See oli juba pooleldi kaselehtedega kaetud.

Siia, murdunud kuuse varju kandis idatuul kiiresti prahti juurde. Küllap ei lähe paari päevagi, kui terve nõgu ilusti lehevaibaga kaetud on.

"Ae!" kostis eemalt.

Justkui nooremapoolsem hääl oleks olnud.

"Maari, siin olen!"

Niisiis, veel kaks. Sedasi võib tänasest päevast asjagi saada. Võtsin maast oma korvi ja siirdusin häälte poole. Mõnesaja meetri pärast vilksatas puude vahelt helesinine neoonjope.

Ongi noored. Loodetavasti on nemad pisut agaramad korjajad kui eelmised. Esimeselt memmelt sain küll peaaegu pool korvi korralikke kuuseriisikaid, aga siiski oli seenekastmest veel kõvasti puudu. 

INSTALLATSIOON

"Ah et 3D-installatsioon "Räägi seinaga"? No on alles nimi pandud sellisele mõttetule käkile! Mingi möla kõrvaklappides ja valgustatud krohv. Mitte isegi avangardism enam. Pole üldse kunst ega midagi. Perssekukkunud joodiku deliirium on see või kurat teab mis!"

Kaisa hingeldas vihaselt ja keeras siis pea viltu, nagu ta seda ikka harilikult tegi. Aknast paistva tänavalambi valguses joonistusid ta laubale kolm horisontaalset kortsu, millest kõrgemal, vahetult enne juuksepiiri paistis nahal punane laik vaevumärgatava muhuga.

Niisiis oli ta ikkagi peaga seina ramminud nagu klappidest kõlav hääl sugereerival toonil soovitas. Miks ta seda tegi? Miks ta oli samasugune lammas nagu lõviosa külastajaid, täpsemalt öeldes kuuskümmend viis inimest kuuekümne seitsmest. Tõesti lootis pärast matsu midagi enamat näha kui tühi sein?

Kaks, kes kõrvaklappide ajupesule ei allunud, olid mõlemad mulle tuttavad. See pikajuukseline trummar, Asko või Ahto või mis ta nimi oli, on Tartu boheemlane. Tema on niikuinii pidevalt vines või ainete mõju all. Võib-olla oli tal siia tulleski plotter keele all või igeme vahel. Igatahes põrnitses poiss tühja seina sellise uudishimuga, et see teisteski näitusekülastajates uudishimu äratas. Isegi sedavõrd, et kõrvaklapid said otsa, kuigi varutud oli 10 paari ja seda nii nais- kui meeshäälega teksti edastamiseks. Teine ükskõikne oli Ahelia, Iisraelist pärit naiskunstnik, kes siia sattus ilmselt uudishimust – noh, tema arvatavasti ei saanud lihtsalt kõrvaklappide tekstist aru.

Muidugi polnud ma mitte midagi jätnud juhuse hooleks. Meditatiivne jutuvada pidigi mõjuma nagu Kašpirovski seanss. Või hüpnotisöör 2021. Sammhaaval teadvust vallutav ürgsete instinktidega mängimine, meestele Liis Lemsalu süütu häälega ettekanne ja naispublikule Aapo Ilvese testosteroonist pulbitsev mörin. Kuulasid, siis käis korralik kõks vastu seina ja järgmine loll tormas valu saanud pead külma veekompressiga jahutama.

Tegelik üllatus või näituse pärl ootaski neid tualettruumis. Just sinna olime Eevaldi, Silveri ja teiste bideeseksuaalidega installeerinud vedrumehhanismi, mis kõiki potile istujaid uinutava süstiga ründas. Ja need, kes potil ei käinud, võeti kraanikausi juures kambaga õnneks. 

Küllap oli 65 ohvrit juba WC-akna kaudu külmikautosse rännanud. Ilmselt järgneb neile peagi ka Kaisa ning siis on puudu veel vaid 3 kunstihuvilist…

69 hullutatud lolli meie 3D-installatsioonis. Sellest tuleb alles kunst!

LUUKERED LIIVAKASTIS

Noormees kummardus laua kohale ja näris mõtlikult pastakaotsa. Ahven oli selgelt öelnud, et Männiku karjääri asemele tuleb kiiresti leida uus koht. Ja uusehitistega enam arvestada ei saanud. Esiteks olid linnamajad juba valmis ning ega sinna palju laipu mahtunudki, igal vundamendiaugul on siiski oma taluvuspiir. Kirik oli täis, koolide renoveerimise võis ka kõrvale jätta, niigi koosnesid pooled põrandad betooni asemel kontidest.

Miša ohkas. Munitsipaalmaniakk – jah, see ma olen. Ehh, onu Gena, andsid sina mulle alles pähkli pureda! Mees ajas end ergonoomilisest nahkkattega juhitoolist püsti, võttis pintsaku seljast ja tegi paarkümmend kätekõverdust. Füüsiline pingutus oli alati aidanud mõtteid fokusseerida, kuid täna see meetod miskipärast ei mõjunud.

Miša silme ette tulvasid minevikupildid. Kui lihtsalt käis kõik 90ndatel! Plahvatus, auto süttib põlema ja korras. Või annad Märdile mängimiseks natuke lõhkematerjali, jällegi mõned plahvatused ja probleemid hajuvad nagu suits.

Kalle happevann linnavalitsuse keldris oli muidugi ka hea lahendus. Marinaad nagu seda kutsuti. Kes ikka tünni läks, püsis seal viimsepäeva kevadeni. Aga selle vanni kasutamiseks oli vaja Vuntsi luba. Vaevalt nad Mišale ja Genale seda luba annaksid, neil omalgi muresid… Või siiski… Kes takistab mul endal samasugust marinaadi teha?

Vaat-vaat! Siit võib tõesti midagi tulla! Muidugi ei hakka marineerijad kunagi võistlema selliste suurte ettevõtmistega nagu olid konkureeriva erakonna poolt hallatavad jäätmepõletusjaamad, kuid mõnisada soovimatut inimest peaks saama niimoodi ära kaotada küll. Nädalaks likku, kondipurustajast läbi ja jahvatise võib puistada Paljassaare randa või mõne mänguväljaku liivakasti. Mis põhiline, nii saab äkki mingi eelarvegi projektile. Meie hoolime! Puhastame randu, avame mänguväljakuid! Mõnikümmend tuhat häält Lasnamäelt ikka tuleb. Sest nahui need lapsed seal liivas niisama songivad, olgu neil ka natuke põnevam kaevata! 

V OSAKOND

"Grupisupervisiooni mudeli isomorfne transaktsioon kvalifitseerub teraapias kui valiidne ja reliaabel" – just nii oli doktor Kasemets kirjutanud oma magistritöös, mis aitas tal jõuda siia, Paldiski maantee psühhoneuroloogiahaiglasse.

"Kommunikatsiooniprotsessi käigus märgatud düsfunktsionaalse suhtlemismustri ja kausaalse atributsiooni sümptomid fikseerida, ümber sõnastada või konnoteerida positiivselt; kui see ei õnnestu, siis relapsi vältimiseks loobuda autoriteedipositsioonist, et saavutada vektori pööramine, aidates sümptomikandjal sümptomi säilitada ja etendades paradoksaalset rolli."

Dr Kasemets oli kogu oma elu pühendanud psühhoteraapiale, keskendudes obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientide uurimisele. Just nende hulgast lootis ta leida mõttekaaslasi, kuid paraku tuli tal jällegi pettuda. Rängalt pettuda.

Eile oli ta kogu grupile jaganud välja kapsasalati ja plastiksöögiriistade komplektid. Muidugi polnud see niisama mingi grupp, vaid koostatud valitud tegelastest. Siin oleks pidanud kokku saama kohalike OCD esindajate absoluutne eliit! Ja mida tegid nemad? Nad sõid nagu sead. Sõid nagu tavalised inimesed, mõni ei osanud plastmassist nugagi kasutada… Kõigest 2 taipas pärast sööki salvrätikuga nägu pühkida! 2, ainult 2!

Eevi Kasemets ohkas, võttis võtmekimbu ettevaatlikult pihku, et see ei kõliseks ja hiilis mööda koridori edasi. Palat nr 3, Toivo, 46 a. Kahvel silma – säh sulle paradoksaalne roll. Palat nr 8, Maimu, 28 a. Sina, põrsas, luristasid marinaadi üle karbiääre ja kuivatasid käsi enne sööki omaenda teksade vastu. Vähemalt oled sa rahusteid täis, et atoopilist dermatiiti ja närvilist sügamist ohjeldada. Niisiis palpeerime pisut küünarvart ja eraldame mõlemad käed liigese kohalt skalpelli kasutades. Siin on sulle korralik relaps – polegi enam käsi, mida kuivatada.

Palat nr 11. Oot-oot. Kaheksa oli, üheksa on siin ja nüüd üksteist. Kus on palat number 10? Kus, kurat, on palat number kümme???