Ma olen kogu elu liiklussaadet teha tahtnud. Inimestel ongi imelikud tahtmised, kes soovib lilli kasvatada, kellele meeldib jalutamine, fotograafia või midagi muud. Mina tahan liiklussaadet teha.

Aga eks neid liiklussaateid ole nähtud ka. Üks mikrofoniga onu tolkneb politsenikel sabas ja räägib tähtsa näoga kuidas peab. Kui on mingi olukord ette näidata, siis on onu näol kõik kirjas - etteheide, manitsus, kahetsus. Veel suudab onu nägu olla korralekutsuv, targutav, parastav. Nõme loll onu! Onu jääb minu saates ära. Te ei näe isegi minu nägu, ega loe kusagilt välja mu nime. Mitmel põhjusel ja üks neist on minu soov mitte muutuda lolliks onuks.

Kellele liiklussaadet teha? Siiani on tehtud tavainimestele nende korralekutsumiseks. Minu meelest oskab enamus tavainimestest ilma manitsematagi liigelda küll ja neile pole absoluutselt mingit liiklussaadet vaja. Lollidele onudele ja politseinikele seevastu pole kunagi ühegi liiklussaadet tehtud, seega hakkangi oma liiklussaadet neile tegema. Lollide onude ja politseinike vahele ma võrdusmärki ei pane, lolli onu kasutegur on null ja lolli onu ei ravi millegagi. Liikluspolitseil on mõte ja tarvidus täiesti olemas.

Lollide onude ja liikluspolitseinike meelest on liiklus liikumine punktist A punkti B kehtivaid norme ja eeskirju järgides. Tavalise inimese jaoks on liiklus eelkõige suhtlus. Tänavate ja maanteede võrgustik on otsekui üks tohutu suhtlemisportaal, kus peamiseks reegliks on: ela ise ja lase teisel ka elada.

Ametnike meelest on tänaval kahte sorti liiklejaid, parajasti eeskirju rikkuvad ja parajasti mitte rikkuvad liiklejad. Tegelikult on tänavatel liiklemas toimiv liiklejate kogukond oma eripalgelisuses. Siit ka igipõline konflikt - Liiklusjärelevalvekeskus kontrollib inimeste liiklemist liikluseeskirjade järgi, liiklejate kogukond liikleb aga kogukonnareeglite järgi.

Liikluseeskirjad on objektiivne seaduste ja nõuete kogum paberil mille sajaprotsendiline täitmine subjektiivse liikleja poolt ei ole kohati mõistlik, kohati isegi võimalik. Seega on liikluseeskirjad kogukonnale alusraamiks ja tegelikult liikleb kogukond kogukonnareeglite alusel, need aga on liikluseeskirjade puhverdatud ja tunnetuslik versioon. Sinna mahub ka tavapärane linnas +10 ja maantel kiiruskaameraid mitte ärritav +7/+8. Kogukonnareeglite ükeks eeliseks liiklusreeglite ees on see, et nad on samas ka käitumisreeglid, seega kogukonnareeglite rikkumine on ka käitumisreeglite rikkumine.

Liikluseeskirjad ja kogukonnareeglid kattuvad rohkemgi kui tihti. Täis peaga sõit, mobiilinäppimine ja +20 ülekiirustamine, Isa Khalilid ja ema Joppenpuhhid on mõlemalt poolt vaadates out, seega oleks liikluspolitseil ja kogukonnal nagu pidepunkti küll, kust koostööd alustada.

Missioon

Liiklussaate missioon on liikluspolitseiniku kasvatamine normaalseks inimeseks, ta võimupositsioonilt ära toomine, ta kogukonnareeglite järgi elama õpetamine ning seejärel kogukonnaga liitmine. Anname inimesele inimese tunde tagasi!

Visioon

Meie ühise pingutuse tulemusena on meil ühel päeval kogukonnament kes ei aja temaga kohtumisel oksendama ja kellega võib pärast tööd isegi koos õlut juua. Ta järgib kogukonnareegleid ja kuna ta oskab andmebaasides tuhnida, tegeleb ta töö ajal süstemaatiliste kogukonna, ehk käitumisreeglite rikkujatega, ülejäänut osa kogukonnast kottimata. Ta on kogukonna liige ega õngitse kaameraga 30 alas 40-ga "kihutavaid" kogukonna liikmeid ega topi oma sõrmi nende rahakotti. Jne.

Eesmärk

Eesmärgiks on olukord, kus praegune süstemaatiline liiklusdebiil, kes tunneb hetkel end ainult lollile mendile vastanduvat, hakkab ühtäkki vastanduma tervele kogukonnale. See on veidi valusam, see on nagu kaubanduskeskuses nurka kusemine, kui teised pealt vaatavad.

Selline lühike jutt alustuseks, et mis peagi saama hakkab. Panin kirja, sellist ei viitsi kaamera taga ajada. Mõni päev, kui taevas sinisem, teeb linna peal tiiru, vaatab neid eeskirju ja asju ja inimesi ja ehk sööb burksigi. Mina päriselt, teie head politseinikud vaatate esialgu vesise suuga pealt!