Odav krimijutt ⟩ Janno Puusepp: Mehe puudutus

Reet võttis mehel käest kinni. Alguses ettevaatlikult aga siis tema ilusad päevitunud sõrmed lukustusid käe ümber. Reet sulges silmad. Juba ammu polnud ta mehe puudutust tundnud. Turvalisust. Igapäevaselt oli ta inspektor Mets, mõrvarühma uurija. Harva juhtus, et oleks võimalust olla lihtsalt Reet. Lihtsalt naine. Teha ennast ilusaks enda ja kellegi teise rõõmustamiseks mitte seepärast, et olla ametlik. Juuksed kinni, et ei oleks ühtegi uitavat juuksekarva. Minimaalselt meiki. Mustad, mitte midagi ütlevad kingad koos mitte midagi ütleva tumeda kostüümiga ja need sukad. Need kuradi sukad. Reet vihkas neid sukki. Kogu hingest. 

Kuid see oli riietus, mis seadis selle piiri, kus inimesed ei saanud talle pähe istuda. 

Käsi oli jõuline. Kare. Selline "elu näinud". Inspektori silm märkas hägusaid siniseid kritseldusi nahal. Kinni istunud? 

"Sellepärast sul meest ei olegi, et igat asja võtad kui tööd. Igat kätt. Igat silmapilgutust. Kõik siin ilmas ei ole kurjategijad!" pomises ta endale ja vaatas, kuidas kauguses üksikemad üritasid enda eelmine nädal seatud eesmärke täita ja kaalust alla võtta ainult selle jaoks, et neist järgmine nädal salamisi loobuda ja nuttes kohukesi edasi süüa.

Kas tema tahaks sellist elu? Panna end mõni talvehommik riidesse, kõndida välja, teha endast selfi ja siis tuppa tagasi sooja, et pilt kuskile üles laadida pealkirjaga "Elu on imeline" ja kapist uus kohuke võtta.

Ei. Tema peab rõõmu tundma sellest mehest siin. Sellest üürikesest puudutusest.

Sellest, et selle tundmatuga viis teda kokku põlenud musta värvi BMW, mis veel õrnalt suitses mändide all. Lähemal asuv mänd oli kõvasti kahjustunud. Auto valati bensiiniga üle? Kanister võeti kaasa? Või visati autosse? Ekspertiis ütleb.

Narko tüli? Tõenäoliselt.

"Naudi väikeseid hetki!" ütles Vanaema.

Olgu. Männid. Liiv. Tundmatu jõuline mees. Jõusaalis regulaarne? Vanglas istunud? Vanem? Kiilakas? Mänginud jäähokit? Selline, kes käib ringi ja kõigile vene keeles räägib, et elus hakkama saamiseks on mune vaja?

Naljakas on see elu. Kunagi ei tea hommikul, et õhtul oled kuskil mändide all. Inimestest eemal. Kingad kaevumas liivasesse pinnasesse ja hoiad mehe käest kinni samal ajal, kui latvades kohiseb tuul.

"Meil ei tule vist sellest midagi välja," ütles ta mehele. Mees ei vastanud midagi. Tal oli teisigi. Võib-olla praegugi ootas teda keegi linna ääres suvilas. Keegi sire ja rinnakas. Keegi, kellest teisele naisele ei räägita. Keegi, kes alguses on palju ilusaid hambaid, aga lõpuks ikka nutab jõgede viisi pisaraid. Reet ei tahtnud olla see. 

Reet ei teadnud isegi, mis ta olla tahtis. Hetkel on ta aga mõrvarühma uurija. 

Ta ohkas ja avas silmad. Reaalsus tuli tagasi. Männid kohisesid kõvemini. 

Mehe käest lahti lastes vaatas nukralt ringi ja pomises: "Huvitav, kus ta ülejäänud keha on?"