Kolmas võistleja Ypsiloni odava krimijutu (pulp fiction) konkursilt. 12 parimat lugu kuuluvad avaldamisele, neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. Saada oma odav krimijutt pikkusega kuni 15 000 tähemärki aadressile ypsilon@mail.ee ning võid pääseda eetrisse ja võita! 

Novembriöö. Külm ja kõle nagu siinkandis alati. Olin kolmandat aastat Ahja konstaabel ning harjunud juba tumeda metsa ja veel tumedama inimloomusega. Petturid, kaabakad, lehtsabad — olin näinud neid kõiki. Siit kilomeeter Põlva poole ajas kamp nagamanne Moostest jaanipäeval varastatud Audi kraavi. Paar penikoormat eemal virutati Regina mullikas ära ning tehti šašlõkiks. Kuid see juhtum novembripimeduses jäi mulle eriliselt meelde, sest rebis hinge lõhe minu kui konstaabli ja minu kui inimese vahele. Pidin välja selgitama, kes pani Ott Tänakut mõnitanud hullule Andreile lõuga. 

Vaatasin videot uuesti ja uuesti. Andrei lebas liikumatult oma määrdunud verandal, ninaluu puruks ning mõra koljus. Kurat teab, kaua see kasutu keha seal vedelenud oli. Kuid kui koolist tulnud tattnokad poleks teda leidnud ja oimetu külalolliga TikTokke tegema hakanud, oleks mees kindla peale surnuks külmunud. Läksin õue ning süütasin punase Winstoni. Ma oleks ju ise äärepealt Andreile vastu lõgemeid andnud, kui ta eelmisel neljapäeval pubis teleka kinni pani, puldi õlleklaasi uputas ja teatas, et Ott Känak ei suudaks ilma katkestamata mopeedautoga Räpinas hooradeski käia. Nädal hiljemgi tõmbus käsi sellele mõeldes rusikasse…

Sigaretiots öös kumamas, meenutasin, kes veel pubis olid. Peaaegu terve alev. Esirinnas Mairo ja Vambola, suurimad Tänaku-fännid siinpool Küüslaugufestivali. Vanematele külla sõitnud Tõnis, suure linna müügijuht, kelle tööandja toetas Otti juba M-Spordi ajal. Jürka, kes Saaremaa rallil oli hommikul seitsmest raja ääres, et parima vaatega kohta hoida. Kuid nagu Saaremaalgi, oli Jürka ka neljapäeval joonud sündmuste pealt nägemiseks ühe longero liiga palju. Kustutasin koni vett täis konservikarpi ning seadsin sammud voodi poole. Järgmine päev tuli varakult suund võtta Põlva haiglasse Andreilt tunnistusi võtma.

Teeolud olid kahtlased — kahtlasemad kui OÜ Metsavõbin pakkumised raieõiguste eest. Kaks nädalat oli sadanud jääsegust vihma ning sõit kõrvalteedel tähendas üheotsapiletit kohtumisele saatusega. Otsustasin hoiduda Himmaste - Rasina maanteest, kus kolmapäeval oli rekka punase saviga kummuli käinud ning keerasin truu Škoda Vastse-Kuuste kaudu Tartu-Põlva suuna peale. Sõit venis. Raadiost mängis Lebo FM, Estin feat Eston "Siin ei ole Aafrika". Mõte hüppas aga pidevalt tagasi videole Andrei verandalt. Sisetunne ütles, et kuskilt seal irvitavate laste, kassikõrva-filtrite ja roosade kleepsude vahel peab olema vihje…

"Noh, homo sapiens", tervitasin palatis lebavaid meheriismeid: "oled ehk kuulnud, et loll saab peksa ka kirikus?" Sidemetesse mähitud Andrei vaatas mind tuhmunud pilguga. "Raskete kehavigastuste tekitamine", ütlesin tõsinedes, "võib-olla ka mõrvakatse."

"Pirjo… ?" küsis Andrei, klomp kurgus.
"Soomes vist,” vastasin, “kodus polnud kedagi."
"Pirjo läks ära… Ütles, et ma olen lootusetu…"

Mul hakkas Andreist hale. Hind, mida ta loll olemise eest maksma pidi, oli liiga kõrge.

"Kes sind lõi?"
"Ma ei tea. See oli selja tagant… Mul on pea nii valus"
"Sa ei mäleta midagi?"
"Ei mäleta… Kõik on nii halb, Volli. Ma ei tea kuidas ma nüüd siin saan…"
"Andrei, oled siiani saanud, saad edasi ka. Püüa nüüd meenutada. Sa oled verandal, keegi tuleb selja tagant trepist ja lööb sind. Oli nii?"
"Ma mäletan lõhna, Volli. Odekolonni lõhna"
"Limon?" 
"Ei mitte Limon. Rohkem nagu… linna odekolonni oma. Volli, mul on pea nii valus. Millal ma tööle saan? Kuidas ma ilma Pirjota…"

Jätsin inimeselooma arstide hoolde. Ei mingit kahtlust — see oli raske koht Andrei eluteel. Ühel hetkel oled pubis meri põlvini, Tänakustki suurem, järgmisel pole hing punast krossigi väärt. Võtsin hotelli puhvetis tassi musta kohvi ning tagasiteele asudes oli mul pilt selge, kelle uksele esimesena koputada.

Mida lähemale talvele, seda pikemaks venisid vahemaad. Jaaniajal Škoda lausa neelas kilomeetreid, pimedas lörtsisajus pures neid aga pika hambaga. Mäletan ööd aastat kolmkümmend viis tagasi, kui Otsa talu vanem poeg kirvega maha löödi. Õhk oli elektrist paks. Vanaisa keeras juba loojangul ukse lukku ja pani lisaks luuavarregi toeks. "Koerad on välja lastud", ütles ta endamisi. Ma ei mõistnud tollal, millest ta rääkis. Nüüd on see mulle liigagi selge.

Keerasin Tõnise vanematetalu hoovi. Trampisin trepi peal suurema läga saabaste küljest lahti ning andsin uksekella. Tõnis kutsus sisse ja pakkus kamina ääres istet.

"Ma ei hakka pikalt keerutama, Tõnis", võtsin härjalt sarvist: "Keegi pani Andrei haiglasse ja tegi seda pikemaks ajaks. Mis sa reede ennelõunal tegid?"

"Arvad, et mina panin Andreile lõuga", küsis Tõnis. Üllatus ta näos tundus siiras, kuid see ei maksa siinkandis palju — siirad tunduvad ka OÜ Metsavõbin kokkuostjad.

"Ma kaalun kõiki võimalusi”, vastasin, “ja kuna Andrei tundis rünnaku ajal odekolonni lõhna, mis ei olnud Limon, siis on päris hea võimalus, et seda kandsid sina."

Tõnis põrnitses enda ette põrandale, siis tõstis pilgu üles ja vaatas mulle silma.

"Volli, tead, kui palju tööd ma elus olen teinud, et Ahjast Kadriorgu jõuda? Et Treffnerisse sisse saada, samal ajal kui kõik teised nõmetsesid ja lolli mängisid? Et cum laude peale õppimise kõrvalt söögiraha teenida, sest mamps ja taat seda saata ei saanud? Arvad, et selleks seda tegin, et kõik siis külatolgusele lõuga panemisega maha mängida? Minna kinni istuma ja tulla siis siia tagasi Pirjo ja Mairo ja Jürka ja Moonika juurde, sest kellel Tallinnas sellist müügijuhti vaja on? Tundun ma nii loll sulle?"

"Ei tundu, Tõnis”, vastasin, “kuid ka targad inimesed teevad lolle asju. Kus sa reede päeval olid? Ma pean seda küsima."

"Siin olin, paikasin soojustust pööningul. Üksinda. Isegi ühtki kõne ei teinud ja meili ei saatnud samal ajal, puhkusel olen ju."

"Olgu. Aga ära lähipäevil minu teadmata Ahjast kaugele sõida. Tõnis, ma mõtlen seda tõsiselt."

Tagurdasin hoovist välja, pidasin veidi eemal tee ääres kinni ning süütasin Winstoni. Tõnise jutt oli aus ja selge, ent üks asi jäi mind närima kui rott naabri-Ivo Pocahontase batuuti. Ta mainis esimesena Pirjot. On see juhus, et just siis, kui Tõnis külla saabus, jättis Pirjo Andrei maha ning Andrei sai lõuga? Cherchez la femme? Või vana arm ikkagi roostetab?

Aeg oli niikaugel, et jõudnuks veel Mairo ja Vambola ütlused võtta ning siis lahedasti enne loojangut ahjud küdema panna. Pubist mööda sõites nägingi maja kõrval seismas Vampsi tumerohelist Passatit. Parkisin kohe sinna kõrvale ning astusin uksest sisse, küsides endalt, kas täna on päev, mil Viru vangla nad lõpuks kätte saab.

"Noh, mõnglid. Kumb teist Andrei lõplikult grupi peale saatis?"

Neli kalasilma vaatasid mind läbitungivalt nagu auk kuivkäimlas.
Ei möödunud kümmet sekunditki, kui Mairo asus lauseid moodustama: "Mida kuradit sa, Volli, ajad?"

"Mis te reede päeval tegite?", küsisin. 

"Ma ei saa aru, mis sul viga on", tõstis Vamps häält: "oled küll ment aga kas me vähe oleme lõuga pannud siin. Kurat, mul on rusikas rohkem suppi näinud kui kokad kooli sööklas. Sinuga koos veel keetsime Mooste omadele kaussi vanasti. Mis see nüüd siis maksab, kes lõuga saab? Miks sa, Volli, normaalne olla ei või?"

"Olid ajad, olid majad, Vamps", vastasin: "kuid nüüd on 2020. Tüdrukuid ei saa rabada nagu vanasti, see on nüüd ahistamine. Elektri ja dünamiidiga ei saa enam kala püüda. Ja kohe päris kindlasti ei saa Andreid haiglasse peksta, isegi kui ta Ott Tänaku kohta paska ajab."

"Mina seda tonti puutunud pole," teatas Mairo, "aga ühte ütlen ma sulle küll. Oma mopeedautoga käib ta Räpinas litsides tõesti kiiremini kui Tänak."

Ma tardusin. Tundsin, kuidas kõhtu tekkis klomp, mis liikus aeglaselt üle keha. Esmalt läksid nõrgaks põlved, siis käed. Jooksin uksest välja. "Volli!" hüüdsid kalasilmad mulle järgi. Kõigepealt valisin ma sõrmede värisedes Pirjole kõne. "Telefon, millele te helistate on välja lülitatud…" teatas naishääl soome keeles. Seejärel avasin tattide tehtud video. Asusin klippi aegluubis kaadrihaaval edasi kerima. Kolmandal sekundil oli esiplaanil kassikõrvadega naabriplika. Hetk hiljem paistis nurgast Andrei mopeedauto. Tagumine parempoolne rehv oli punaka mögaga koos.

Päikeseloojanguni jäi 12 minutit. Hüppasin Škodasse, panin vilkuri tööle ning võtsin kõigi 150 hobuse hirnatades paigalt. Kaotada polnud sekunditki. Tahhomeetri nõel sööstis üles, kuid adrenaliinitase mu veres tõusis veelgi kiiremini. Sulasin masinaga üheks, tajudes iga närvirakuga kõiki konarusi rataste all. Ees oli pime kurv. Võtsin riski ja läksin ideaaltrajektoori peale. Välja kiirendamine õnnestus nagu rööpaid mööda. Valgust oli veel seitse minutit, veidikeseks jääb kuma alles ka peale loojumist. Pidur, sidur, viiendalt kolmandale, gaas… Libedus oli tappev, ent ükski elektrooniline abi polnud tol õhtul minu seljaajust tundlikum. Alateadvuses korraga miljon füüsikalist tehet toimumas, olin masinaga täpne nagu kirurg. Puudu jäi üksnes kaardilugeja, kuid katkestamine polnud sel kiiruskatsel variant — veerand tunni pärast ei leia metsast enam midagi. Kurv, sirge, veel üks kurv, sirge ja pidurid!

Jätsin süüte sisse ja tormasin Škodast välja. Teepervel oli roosaka pori sees veel näha mopeedauto kitsaid jälgi. Hüppasin külma vesisesse lägasse, sumpasin läbi kraavi ning silmasingi paarikümne meetri kaugusel lebamas punases jopes kogu. See oli Pirjo — õõva täis silmad pärani lahti, kaelal potisinised muljumisjäljed. Katsin ta näo salliga, helistasin Tartusse ja tellisin kriminalistika.

Matused möödusid peaaegu vaikuses. Pisarates Tõnis vajas seismiseks Vampsi tuge. Seejärel koguneti pubisse. Moonika päris aru, mis ikkagi juhtus. Selgitasin talle, et rekka savikoormaga läks ümber kolmapäeva õhtul. Öösel või hommikul tappis Andrei Pirjo — oli see Tõnise pärast või Räpina hoorade, ta ülekuulamisel ei öelnud — ja tõi metsa äärde. Siis lavastas ta jälgede peitmiseks kõigi ees kogu selle jabura stseeni Tänakuga. Reedel hüppas ise näoga vastu veranda prussi ning lõi kukkudes kolpa mõra. "Haige inimene", vangutasin pead.

"Muidugi on haige", kostis Jürka longerot rüübates, "mõtle, mis ta Tänaku kohta ütles!"