60-protsendilise alkoholisisaldusega sidrunimaitselise näohooldusvahendi Lemon teekond saab alguse Poolast Laboratorium Kosmetyczne CANEXPOL Sp.z o.o. tootmistšehhist. See ettevõte on Euroopa Liidult saanud pandeemia ajal ligi 77 000 eurot toetust, eesmärgiks töökohtade säilitamine.

Sealt edasi turustab joogipudelisse villitud näohooldusvahendit Leedu firma Bene Factum UAB. Kehtivaid maksuvõlgu neil pole, ettevõttes on kolm töötajat ning auto. Aastakäive jääb alla poole miljoni, mõned aastad tagasi oli see ligi kaks korda suurem. Bene Factumi kaudu liigub näopuhastusvahend Eesti jaevõrku, väiksematesse kauplustesse, kioskitesse ning Grossi poeketti.

Valdavalt ravitakse näopuhastusvahendiga Lemon üksildust. Sõltlastest üksildasemaid inimesi ilmselt pole. Levinud on arusaam, et sõltuvust põhjustavad keemilised ained, näiteks alkohol ja fentanüül. Kui see oleks nii, jääksid raskessse sõltuvusse kõik patsiendid, keda operatsioonide ajal fentanüüliga on tuimestatud. Ometi tulevad nad haiglatest välja ning elavad normaalseid elusid edasi. Asi pole keemias vaid tühjuses, mida keemiaga täidetakse. Läksime tühjust uurima.

Tallinna-Narva maanteelt pisut enne Ida-Virumaa piiri Aserisse pöörates kostitab taevas meid lörtsi ja vihma seguga. Kohtume seal ühe kevadise reede südapäeval endise narkomaani ja alkohooliku, tänase pastori ja kohaliku kristliku heategevusorganisatsiooni juhi Maksim Torgašoviga. Mehega, kes juba 8 aastat Aseris enda probleemidest vabanenuna saatusekaaslasi aidata püüab.

Tutvume ning läheme ilma pikema sissejuhatuseta ringkäigule. Võtame suuna mere poole, taamal paistavad vanade hoonete varemed, mis kuuluvad Maksimi juhitavale liikumisele. "Vanad barakid," tutvustab ta käega viibates. Tegelikult kuuluvad halastusmaja ümber ja kaugemalegi jäävatest kinnistutest valdav enamus liikumisega seotud ühingutele ja omakorda nendega seotud eraisikutele. Kuni selleni välja, et see neile kaks aastat tagasi kohalike teravdatud tähelepanu tõi. 

Konflikt kogukonnaga

Aseri kinni kasvama kippuva tiigi pani 2019. aastal käärima rehabiltatsioonikeskusega seotud kahe religioosse MTÜ tegevus. Halastusmaja MTÜ ning samade isikutega seotud mittetulundusühing Kristlik Misjon Jumala Otsijate Liikumine. Seltsid ostsid avalikkusele arusaamatute vahenditega kokku kümnete kaupa hooneid, kinnistuid ja kortereid samal ajal sotsiaalmeedias Aserist kui usupealinnast unistades. Kohalike jaoks said viimaseks piisaks karikasse vallavanem Einar Vallbaumi kohmakad avaldused rehabilitatsioonikeskuse vahetus läheduses asuva rahvamaja müügi kohta.

Vaata lähemalt Postimehe ajakirjanik Jekaterina Minkova videoreportaažist või teemat kajastanud Kuuuurija loost.

Hoolimata sellest on Maksimi vagale olemisele keeruline mingisugust vandenõulikkust külge pookida. Ta jagab meeleldi selgitusi enda tegemistest ja mõjub siirana. Nagu ikka - neid on valesti mõistetud, kuna nende eesmärk on teha vaid head. Samas jääb mulje, et lisaks heategevusele hindab ta ka tähelepanu.

​Maksim Tallinnast

Maksim ise on pärit Tallinnast ja peab end läbi ja lõhki linnainimeseks. Ta kasvas üles lastekodus, peale mida hakkasid asjad allamäge minema. Sattus alkoholi ja narkootikumide otsa, tekkisid tõsised probleemid, istus kolm korda vangis, jäi kodutuks ja elas tänaval.

"Ma arvan, et ma oleksin praeguseks surnud," sõnab ta veendunult. "Mul ei olnud palju enam elada jäänud, viimases otsas tarvitasin igapäevaselt odekolonni. Jube mürk!"

15 aastat tagasi sattus enda veetavaga sarnasesse heategevuslikku keskusesse ja leidis usu.

"Jumal vabastas mu sõltuvustest," on ta sama veendunud, "ilma Jumalata poleks mul mu suurepärast peret."

Aserisse tulemist peab ta aga eelkõige kutsumuseks.

"Tunnen, et see on kuidagi meie koht ja me peame siin töötama," artuleb ta. "Olin ise varem see, kes kasutas pidevalt teiste abi, kelle peale riik kulutas raha. Püüan anda selle tagasi ühiskonnale, mida minu peale on kulutatud. Ja me ei tee seda avalike vahendite eest. Leiame ise raha ja vahendid inimeste aitamiseks."

Oleme vahepeal jõudnud endise Aseri muusikakooli juurde. Täna kuulub see Maksimi veetavale ühingule ning seda kasutatakse palvekojana. Ka erinevaid sündmusi ning lastelaagreid korraldatakse siin. Ruumid on korralikult remonditud ja möbleeritud. Kokku on nad rehabilitatsioonil olevate poistega kolm hoonet korda teinud. Kõik see on käinud annetuste toel ja oma jõududega. 

Maksim palvekoja ees

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgašov

Siinne saal mahutab 200 inimest, on võimalik vaadata ka filme. Milliseid?

"Ikka kristlikke filme, mida muud? Meie jaoks on head väärtused olulised," vastab Maksim küsimisele. "Lisaks korraldame lasteüritusi ja laagreid, köögis saame neid toitlustada ja ka üritusi korraldada."

Ta näitab telefonist erinevaid sotsiaalmeedias avaldatud videoid sündmustest – rõõmsad lapsed, mängud ja tegevused, ühispildid ja ühised söömised palvemajas. 

Meenuvad fotod kahe aasta taguselt kohalike meeleavalduselt, kus plakatitel palutakse käed lastest eemal hoida. 

Rehabilitatsioonikeskus asub Aseri rahvamaja vahetus läheduses. Sellest otse üle tee tänaseks Jumala otsijatele kuuluv endine Aseri vallamaja ning heategevuslik kauplus.

Maja on vaikne. Võiks arvata, et see on tühi, kui kusagilt kaugemalt ei kostaks muusikat. Jah, muidugi - tegemist on kristliku muusikaga. Fikseerin hiljem möödudes, et taustaks mängib Sokolov Brothersi Youtube'i kanal. Proovime loo kirjutamise ajal selle autentse meeleolu saamiseks taustale käima panna, kuid loobume õige pea. Taolised ülistuslaulud kipuvad uskmatus tekitama mingit seletamatut ebamugavust.

Käime peremehe kannul mööda maja ringi ning saame ülevaate keskuse mugavustest ja võimalustest. Siin on saun ja pesuruum, erinevad puhkeruumid ja köök. Saun on miski, mis on raskes seisus ja pikalt puuduliku hügieeniga sõltlase üles turgutamiseks hädavajalik. Samuti on see siinsetele asukatele reedeõhtuseks preemiaks. 

Päevakava järgi on argipäeviti neil äratus kell seitse ning seejärel hommikusöök. Seejärel tutvutakse kuni kella üheksani jumalasõnaga, arutletakse ja palvetatakse. Tööpäev kestab üheksast  hommikul seitsmeni õhtul, vahepeale jääb tunnike lõunat. Peale seda on õhtusöök, õhtune arutelu ja ühispalvus ning vaba aeg kella üheteistkümneni. 

Hetkel on rehabilitatsioonil neli inimest, kahe mehega saame ka juttu ajada. Tuba, milles nad elavad, on askeetlik – neli kahekorruselist narivoodit, tugitool ja kirjutuslaud, seinal gobelään Jeesusega. Ka raamaturiiul on, kuid sellest leitav on täielikult venekeelne ja religioosne. Juba mitmendat korda taban end mõttelt, et siinse rehabilitatsioonimeetodi peamine eesmärk oleks justkui abivajaja lahutamine kõigest ilmalikust. Justkui teatud religiooni kaitsvasse puuri paigutamine.

Maksim omakorda rõhutab mitmel korral, et rasked kliendid on eelkõige need, kes on jonnakad ja sõnakuulmatud. Kes ei taha aru saada, et on olemas distsipliin ja õiged reeglid.

"Kui üldse ei taheta muutuda, jätame hüvasti, rehabilitatsioon kestab ikka terve aasta," selgitab Torgašov.

"Me töötame erinevate sõltuvustega, mitte ainult alkoholismiga. Klassikaline juhtum on ennast siiski tõeliselt ära joonud," selgitab ta "Situatsioon on alati väga halb, kuna ta tuleb pesemata, tugevas joobes, tsüklis pahatihti. Esimene nädal või kaks on tavaliselt ikka väga rasked. See on aeglane ja keeruline protsess ning võtab oma aja. Nõuab ka tugevat südant kindlasti. See peab olema kutsumus, et neid mõista ja taluda, nendega vastu pidada. Mul selle pärast ongi lihtne tegeleda nendega, et ma olen selle kadalipu ise läbi käinud."

Vladimir Narvast

Järgmiseks saame võimaluse vestelda kahe siinse asukaga. 

Vladimir on sündinud ja kasvanud Tallinnas, viimased 41 aastat elanud Narvas. Olnud abielus, 66-aastane. Töötanud autojuhina, muuhulgas seitsmekümnendatel ka Eesti Televisioonis.

Alkoviga tuli külge tasapisi – nagu ikka, sõbrad ja halb seltskond. Ei osanud ennast kontrollida ja pidurid viletsad. Mingil hetkel said pidudest tsüklid, probleemid elamispinna ja lähedastega.

Keskusesse tuli ühe tuttava uskliku soovitusel. Esimesel korral oli siin 4 kuud. Kuigi Maksim keelas, ei võtnud ta kuulda ja lahkus. Enda sõnul isiklikke ja tütre probleeme lahendama.

Tagasi tuli kahe kuu pärast, sel korral Rakvere haiglast, kus Kohtla-Järvel rindu saadud noahaav kinni õmmeldi. 

Maksim ja Vladimir tolle teistkordsel saabumisel rehabilitatsioonile

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgašov

"Ta oli füüsiliselt väga halvas seisus," lisab Torgašov "Täna näeb ta välja juba nagu mees ja jõudu jätkub, kuid varem ei suutnud ta korralikult püstigi seista."

Vladimiri sõnul on keskuses olla normaalne.

"Siin peaks olema kindlasti kauem kui paar nädalat või kuu. Siin peab olema kauem ja raamatut samuti lugema," sõnab ta püüdlikult ja lisab: "Kõige tähtsam, et oleks tahtmine mitte juua."

Küsimusele, et kui suur see tahtmine on, satub ta hetkeks kimbatusse. Lõpeks seisab ka Maksim siinsamas vasaku õla taga.

"Kui mees üldse ei joo, siis see on 100%, minu tahtmine on umbes 80%," pakub ta lõpuks. "Ma arvan, et nagu Jumal ka lubas veini võtta, aga lihtsalt peaks olema norm – pits või paar. Kaks korda aastas näiteks."

Maksim pööritab silmi ning paistab justkui piinlikkust tundvat.

Andres Kehrast

Andres toodi Aserisse 4. aprillil. Ta lahkus sealt juba kahe päeva pärast, kuna soovis elada nii nagu seni. 9. aprillil leiti Andres surnuna.

Fotol Andres ja Maksim 4. aprillil rehabilitatsioonikeskuses, kõrval Maksimi postitus sotsiaalmeediast.

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgasov

Janek Paasikult

Janek on lihtne poiss. 28 aastane, koolis käinud 8 klassi. Aserisse saabus 11. aprillil peale poolt aastat kodutuna Kehras. Tundis Andrest päris hästi, too olevat olnud veidi ärpleja tüüpi.

Maksim ja Janek tolle saabumisel rehabilitatsioonile

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgašov

Napsu proovis esimest korda juba lapsena, probleem kujunes sellest hiljem – ajal, mil saeveskis lihtsamate tööde peal ametis oli. Alguses saeraamil, hiljem valvur. Palk oli minimaalne, töötajast taheti palju ja füüsilist. See ei meeldinud ja motivatsioon kadus ajapikku. Töö Sikupilli Keskuse laos oli parem – normaalsed tingimused ja inimesed, paraku liiga kauge käia. Kehra Gross oli lähedal, kuid seal polnud pesemisvõimalust. Sellest tundis Janek aga puudust, kuna elupaigaks olnud üürikorteris olid olud samuti kasinad. Sinna sattus ta enda sõnutsi õe ahnuse tõttu.

"Ta müüs meie [vanemate]kodu maha ja ostis endale korteri. Minu jättis ilma," põrutab Janek korduvalt.

Ajaks, kui ta Grossist vallandati, olid tal välja kujunenud juba elukutselise rutiinid – argipäeval koju jalutamise ja Youtube’i kõrvale kolm liitrit longerot, nädalavahetusel üksi või semudega pildituks. Nii, et tööle ei jõudnud. Teadagi, vahetustega töö.

"Asi oli tegelikult selles, et ma ei osanud vene keelt ja mu ülemus oli seal venelane," pakub Janek tegelikuks põhjuseks.

Elukaaslast, kellele sisuliselt toetuda, pole tal kunagi olnud. Läks töö, läks ka korter. Semud jäid. Osaga nendest elati ühiselt Kehra mahajäetud hoonetes. Ka varjupaigas, kuid selle kohta Janek häid sõnu ei leia.

"Hommikul kell kaheksa aetakse sind tänavale. Külm! Ja mis sa siis teed? Võtad poest külmarohtu ja kondad ringi," nendib Janek pisut endast välja minnes paratamatust ning lisab: "Sel kellaajal aga peale odekolonni midagi muud kätte ei saa."

Päevad kulgesid üsna ühetaoliselt – kaks sidrunimaitselist odekat külmarohuks ning mõned pirukad kehakinnituseks. Häda polevat tollel 60 kraadisel 250ml pudelisse villitud (kirjade järgi tegelikult hoopis näohooldusvahendil) mitte midagi. Maitse normaalne, pohmakat ei tekita.

FOTO: Kaido Veski/Ypsilon

Kosmeetiline piiritus Lemon

  • Ette nähtud probleemse ja vistrikulise naha hooldamiseks.
  • Tootja Laboratorium Kosmetyczne CANEXPOL Sp.z o.o. Varssav, Poola.
  • Turustaja Bene Factum UAB, Vilnius, Leedu.
  • Müügil erinevates, pigem väiksemates kauplustes ja kioskites, samas ka Grossi kauplusteketis.
  • Etiketi järgi koosneb 60% ulatuses denatureeritud (joogikõlbmatuks muudetud) piiritusest.
  • Pakendatud viisil, mis teeb selle kaasas kandmise ja joomise mugavaks.
  • Tarvitanute sõnul otseseid denatureerimisega tavapäraselt kaasnevaid probleeme nagu mürgistused ja oksendamine, esile ei kutsu.
  • Ka pohmakas olevat tavapärane.

Meie kohtumiseks on ta juba kolm nädalat olnud ilma käraka ja suitsuta. Just viimasest tunneb ta enda sõnul enim puudust. Ja just hommikuti, siis kui kohvi joob. Aseris on aga jutt konkreetne – kui karskus, siis täielik. Muul moel ei ole Torgašovi sõnul normaalse elu juurde tagasi pöördumine võimalik. Ta ise teab ju hästi.

Janeki sõnul ta ise päris kindel ei ole, et alkoholist täielikult loobub.

"Tulin siia, sest soovitati ja tahtsin lihtsalt vaheldust. Sada protsenti ei saa kunagi öelda, et loobun," lisab ta enesekindlalt ning seejärel juba mõtlikumalt: "Sellistes kogustes ma kindlasti jooma ilmselt enam ei hakka."

Jätame siinse rahvaga hüvasti ning asume tagasiteele. Arutame omavahel pikalt, kuidas ja millist lugu siit esmajärjekorras jutustada. Ka sellest, kuidas võimalikult delikaatseks jääda ja kas meestele sellist tähelepanu üldse vaja ongi. 

Õhtul avastame, et Maksim on meie käigust sotsiaalmeediasse kolm ohtrate fotode ja videoga mitmekeelset postitust teinud.

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgašov

Katsed rottidega

Otsime välja materjalid kunagi juhuslikult kuuldud loo rotipargi (ingl k Rat Park) uurimuse kohta. Selle nime all on erialaringkondades tuntud rida seitsmekümnendate lõpus läbi viidud katseid, mille käigus uuris Kanada psühholoog Bruce Alexander ümbritseva keskkonna mõju rottide sõltuvuskäitumisele. 

Ta eksperimenteeris kahe grupi närilistega, pakkudes neile võimalust tarvitada joogivees sisalduvaid narkootikume. Esimene grupp paigutati elama klassikalise laboripuuri kitsastesse oludesse, teisele loodi avarad tingimused ühes rikkaliku toidu, mänguasjade ja võimalusega suhelda erinevast soost liigikaaslastega.

Katsed viitasid, et esimese grupi loomad langesid oluliselt tõenäolisemalt sõltuvuse küüsi. Mitmed neist ka hukkusid. Pikalt narkootikume tarvitanud rotid loobusid sellest aga üsna kiiresti peale n-ö rotiparki ümber kolimist. Hilisemad kordusuuringud tema avastusi siiski kinnitanud pole ning Alexandrile on ette heidetud ka teatud möödalaskmisi.

Ometi on viimastel aastatel tema teadustöö uuesti laiemate masside ette sattunud ning taas arutelusid tekitanud. 2015. aastal pidas ajakirjanik Johann Hari Londonis ettekande, mis tõusis arvestatavalt "lendu" ning aitas kaasa tema samal aastal ilmunud raamatu läbimüügile. Ta väidab nendes, justkui tõestaksid Alexandri uuringud, et sõltuvuse välja kujunemise peamiseks põhjuseks on tervete suhete puudumine.

2019. aastal linastus VICE-stuudiote poolt toodetud dokumentaalfilm, mis püüab "Kanada psühholoogi unustatud eksperimenti" tänapäevasesse konteksti paigutada. Filmitegijad seisavad Alexandri väite taga, et sõltuvus ei seisne mitte sõltuvusainetes endis, vaid puurides, milles me elame.

"Enamik opioididest sõltuvuses olevaid inimesi ei ela klassikalises mõttes puuris ehk siis normaalsest tavaelust ära lõigatuna," sõnab ta filmitegijatele antud intervjuus ja küsib seejärel: "Aga äkki on puur hoopis metafoor? Äkki eksisteerivad puurid, mida me ei näe?"

See metafoor jääb painama. Vaatame saadud materjale korduvalt läbi ning aina enam tundub, et Maksim mitte ei vabasta, vaid asendab meeste endi poolt konstrueeritud puuri Maksimile sobivaga. 

Lepime temaga kokku, et kohtume Janekiga korra veel. 

Janek on vahepealse 10 päevaga 10 aastat vanemaks saanud. Kui esimesel korral teatab ta, et on 28, siis nüüd loeb vanuse koos sünnipäevaga ette - 38. Tõsisem on ka tema olek. Jutt on konkreetsem ning ta rõhutab korduvalt, et ei ole sugugi kindel, et siia rehabilitatsiooni lõpuni jääb. 

Ta tunnistab ausalt, et natukene teda see religioosne pool siin häirib. Jumala filme veel võib vaadata, aga see Jumala sõna kuulutamine häirib. "Ma tahaks natuke Aseris ringi vaadata, mere ääres võib-olla käia, aga seda ei lubata," lisab ta mõningase nördimusega hääles.

Ka sellest käigust jääb Maksimi Facebooki kolm kolmekeelset rikkaliku visuaaliga postitust. 

FOTO: Kuvatõmmis Facebookist/Maksim Torgašov