ODAV KRIMIJUTT ⟩ Siim Sinamäe: Kobra duett

Tuule ning joobe tugevnemise tõttu oli nähtavus kehva. Mõne aja pärast tegin lähedalasuvas bussipeatuses ühe klõmaka, reispassiks, mille peale võtsin kaks, pärast konstruktiivset sisekaemust ka kolmanda mahvi Maasika Milkshake maitsega veipi. Peatuse seinal oli kulunud plakat, millelt paistsid sõnad just do it. Ma ei tea küll ühtegi väljamaa keelt peale jalaga näkkupeksu, ent tundsin suurt sisemist veendumust, et see on üks väga naljakas viis, kuidas kirjutada duett. Lembelaulikud murravad pead tihtilugu vastu elu alakõhtu, üldiselt oma traagilise loomuse tõttu - ei ole midagi imestada, et mõni kontserdiplakat siia tuulte närida jääb, mis siis veel hingedest rääkida.

Põrnika (sõpradele Põrks) trepikojas lõhnas korruptsiooni, kuse ja poliitiliste mahhinatsioonide järele. Alla, ukse juurde viiv trepp oli kiitsakas, libe - nii mõnigi oli siin õnnetult kukkunud ja jooma lühikeseks jätnud. Ukse avanedes tervitas mind Põrnikas efektse suitsupahvaka saatel. Seljas oli tal valge maika, hambaaugust rippus sigarett, pükstel aga... tilgad. See ei andnud päris kiirendusvõistluse mõõtu välja, ent oma diskoteegilaadsuse tõttu ajas südame sellest hoolimata alt soojaks.

Soklikorruse korter on madalate lagedega, niiske, hämar, meenutades talgukorras ehitatud sauna. Köögilaud on kandiline, näod selle taga niisamuti - neid on umbes neli, pluss/miinus kaks. Aiman halba, istun kurat teab kust siia jõudnud Mõmmi kõrvale, võtan pitsi ja asun oma pea sees olevat vaenlaste nimekirja lappama lootuses ühitada mõnd nägu laua taga istujatega. Ei - ei ühtki hingelist, isegi surnut mitte. See muidugi ei tähenda, et peaksin valvsuse kaotama - ei, veelkord, akadeemias õpetati, et tuleb olla... alati valmis.

"Kuule, mis su ninaga juhtus?" Küsib äkitselt minu vastas istuv tumedas dressis, halli peaga härra. Tõepoolest. Katsun oma nina, see tuikab, on paistes, verine ja mulle meenub.

"Koperdasin äärekivi taha, aga pudelid olid peos, ei saanud käsi ette panna."

"Ahah," kostub vastu. Tõstan pudelid lauale. Olukord on pingeline. Ma ei tea, kas nad teavad, et ma tean. Ma ei tea, kas ma isegi tean või mida ma tean. Ajan igaks juhuks sõrmed püstoliks, teenistusrelvaga lahknesid me teed juba ammu ning võtan küsija laua all kindlameelselt kirbule. Kunagi ei tea, mil lapsemeelne uudishimu end ebamugavate tõdede territooriumilt puruks lastud põlvedega leiab. Võtan pitsi, seejärel mahvi Maasika Milkshake maitsega veipi. Osa roosast tossust jääb pitsi sisse hõljuma. Lahe.

"Et sinul ka himu otsa ei lõppe," ütleb ühtäkki tuppa astunud Põrnikas, naeratus suul. "Mõtlesime, et oled särgi seina pannud ja enam ei satugi meile siia."

"Elu teeb omad korrektuurid, sõbrake. Ma kardan, et mul on veel üks viimane juhtum lahendada," vastan, häält veidikene käredamaks tehes kui see tegelt on ning tõstan hõlma alt lauale seni peidus olnud kolmanda pudeli, mille peale aktiveerub minu kõrval istuv Mõmmi, lastes oma püksisäärest välja kukkuda kahel lapikul viinal, mis ta omakorda lauale tõstab. Põrnikas muigab ja paneb lauale ühe pudeli 777-t.

Õhus on pinget. Tunnen higi laubalt tilkumas. Hoian tumedas dressis meest jätkuvalt kirbul. Kaalun ka teise käe sõrmede püstoliks ajamist, aga siis poleks mul ühtegi jäset, millega tõmmata Maasika Milkshake maitsega veipi. Tumedas dressis mees kõnetab oma kõrvalistujat, kelle nägu ma antud hetkeks enam ei erista. Kuidagi taipan tema Marko nimeliseks olevat. Kindlasti on tegemist mõne bandiidiga, kelle valgustkartvaid tegusid on võimalik vaid keldripimeduses lahata ning just nii nüüd juhtubki:

"Kurat, sa näppsid seda viiulit ikkagi?"

"No mida sa mölised selle viiuliga," kaebleb Marko vastu. Hallpea vaatab mu poole ja ütleb:

"Mul on viiul ju, kurat, me peame selle Ukrainasse viima..."

"No türa sa oma Ukrainaga, aasta on 2021.." soiutakse kõrvalt.

"Ukrainas sõda juba viis aastat... ja jajebuu nahhui sa seda viiulit näppisid."

"Ei ole mingit sõda nahhui seal, aasta on 21."

"Jah, aga viiul on 200 aastat," ütleb hallpea resoluutselt.

Viiul.. see on ju mingit sorti pill, mõtlen ning 


 

Kui mul pilt ette tuleb, on kogu köök täis roosat suitsu. Auran kui kanalisatsiooniluuk metrootunneli kohal. Püsivalt ja pimeduses nagu tehas linna servas. Tunnen end nõndasama - olen filter selle linna kõntsa ja värdjate keskel, alamakstud, minetanult mitu head tähtaega korralist hooldust. Ainult keele peal on hetkeks kuidagi teisiti. See on Maasika Milkshake maitsega veip.

Pind on tuttavalt räämas - olen Põrnika korteris, siinsamas, kus mõni nädal tagasi segane Valts pussnoaga vehkides sel otsa kukkus ning kulutas oma viimased kolm elus olemise minutit sellele, et karjuda, kuidas ta raisk, kõiki ära tapab. Julge pealehakkamine oli tookord terve võit. Kuigi Põrnikas ja kompanii olid näinud nii palju vaeva, kui ühed elukutselised parmud suudavad, paistis õnnetuse jälgi siin-seal mõne kuivanud pritsmena; mõne murekurruna Põrnika silmade ümber, pikemal vaatlusel tundub aga, et need võivad olla tegelikult ka lihtsalt kortsud.

Mu mõte ei jõua kuigi kaugele - minu vastasistuja köhib nõnda kõvasti, et tõmbab oma vuntsid endale kurku. Ta on nendeta veits tite näoga. Mõne sekundi pärast voolavad nad mööda ülahuult nina alla tagasi. Tema kõrval istuv Marko on aga sellise näoga, mis läheb kohe meelest, kui seda näha. Mõmmi istub minust paremal ja üritab laua peal olevast telefonist midagi välja otsida. Umbes iga kolmas puudutus on edukas.

"J-Juua," ütlen ma ning mu ette lükatakse kaks pitsi. Joon need tühjaks ja silmitsen oma vastasistuja vuntse, pingsalt - need on tihedad ning võivad endas peita kuriteo jälgi.

"Valtsi mäletad või," küsib mult vuntside omanik, minu tähelepanu katkestades. Kaval.

"Ikka."

"No võtame."

"Võtame Valtsi terviseks."

"Võtame."

"Valts ütles ikka alati, et pane plaaster küünarnukile ja skisofreenia läheb ära." ütleb ta pärast pitsi ning teeb mulle silma. Pilgutan vastu, üritades meenutada, aga ma küll ei mäleta, et Valts nii oleks öelnud. Valts muidugi ütles alati väga palju asju. Hea, et ta enam ei ütle.

Vaatan korteris ringi, aga ei näe ühtegi plaastrit, millega hüpoteesti testida. Tuppa astub taaskord Põrks, käes kolmeliitrine purk veidra, pruuni vedelikuga... mille sees tundub olevat... uss.

"Ennäe inimest!" hüüatab Põrnikas ja paneb purgi lauale.

"Mis see on seal?" küsib uimaste silmadega vunts, misjärel elavdub eristavate tundemärkideta Marko, kes nähes anumat pruuni vedelikuga paotab:

"Mämm Mämm," ja hakkab oma koha peal nihelema.

Põrnikas vastab Vuntsile, et "rästik, piirituse sees," mille peale viimane oma jalad hirmunult kõhu alla tõmbab nii kärmelt, et kukub tooliga selili, pea vastu seina ja jääb põrandale soiuma. Teen ruttu sõrmedega püstoli, sihin ja hukkan ta, mõtteis. Ammu oli kirbul. Kindlalt oli süüdi. Mõmmi, kes on juba pikemat aega viibinud sündmuste horisondil, toksides sõrmega telefoni ja sellest mööda saavutab mingisuguse tulemuse, sest katkise ekraaniga aparaadist kõlab:

"Kus oled nüüd sa?
Mis sinust on saand?
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand."

"See on ju P-p-petlik õnn!" kähiseb Vunts põrandalt. Põrnika jalg tatsub muusika taktis, minul põlv. Mõmmi näol on malbe, püha ilme kuni ta märkab maopurki, misjärel ta tardub. Õhk on väga, väga paks, sest tõmban kaks mahvi Maasika Milkshake maitselist veipi.

"Kas näha sind saan
kunagi veel?
Rõõm ja õnn, mis meile said osaks,
petlikuks jäid."

Marko on aga justkui kogu olukorrast jõustatud, ütleb veel kord "Mämm mämm," siis "juua palun," ning paneb oma kaks kätt ümber purgi, kisub selle enda ette lauanurgale ja peatub, justkui kõheldes. Siis vaatab ta mööda tuba ringi, sihikindlalt, tõstab purgi laualt ning Mõmmi, kes paistab olevat õige pisut rohkem teadvusel, kui äsja, karjub hirmunult:

"EI! Ära tee, seal on Kobra!" - mees tardub, Põrnikas aga hüüab "Do it! Do it! Do it!" ja ma mõtlen, et miks just nüüd peaks keegi duetti laulma, kõikidest hetkedest ning mõtlen: sitta kah, ja laulan:

"Sa olid nii hea,
nii lahke ja hell,
sest sinu hingesoojust
vajab süda nii habras ja õrn.

Mida nõuan ma veel,
kallis, läksid lahku meil teed."

Mees kulistab piiritust otse purgist, vunts püüab istukile tõusta aga nähes ussi koos piiritusega janutaja suhu libisemas, minestab sinnasamma põrandale. Mõmmi karjub ainult "KOBRA, KOBRA!" ebamugavalt nagu lehm kellele on sadul selga pandud, äkitselt suurest ärevusest päris karuks muutudes - tool tema all puruneb ja ta ehmatab end inimeseks tagasi. Mina aga jätkan:

"Kus oled nüüd sa?
Mis sinust on saand?
Ühine tee, mida mööda sai käidud,
tolmuks on saand."

Olles pool purki ühes ussiga ära joonud, paneb mees selle käest, pühib varrukaga suu ja ütleb: "Elu on nuss ja nuss on lahe."

Ja mul tuleb meelde, kuhu ma tegelikult teel olin. Lahkun, olles kõigiga, kellega võimalik, kokku löönud, korraks uinudes, sõbralikult.

Tee välja on kiitsakas. Tänavad paistavad veelgi kõledamad kui varem, jumal on nad hüljanud, ent nüüd, kus ülesande suurus mind enam ei kohuta, sammun kindlameelselt edasi, tuikudes. Mõnekümne minuti pärast olen sihtkohas, pärast kentsakat vahejuhtumit telefoniputkaks osutunud käimlaga.

Sisenen trepikotta, saateks mahv Maasika Milkshake maitsega veipi ja tunnen, kuidas mu pärak taha saamise ootuses laieneb. Et on vaikus kõikidest helidest teravaim, ei pea mu vaim vastu ja koputan kolm korda sellele uksele, mis on juba aastaid ülearu kulunud ilmega. Vererõhk tõuseb. Uks avaneb.

"Ma mõtlesin, et aeg on juba sealmaal, et tasub kohtu kaudu välja nõuda," ütleb ta mulle esimese asjana, kähedahäälselt. "Lapsed on vanaema juures. Astu edasi."

Hämarast koridorist juhatab ta mind edasi kööki. Kunagi istusime siin koos, enne seda, kui elu mind kätte sai. Enne seda, kui elu tema kätte sai. Lõpuaktusel olid tal lihtsalt suured tissid, aga nüüd, 30 aastat hiljem, on ka ülejäänud keha järgi jõudnud. Oo-ei, ärge saage valesti aru; ta on jätkuvalt laia rinnaga - logo tema adidase särgil on nõnda välja veninud, et meenutab tervikuna odavat koopiat, midagi sellist, mida oleks võinud omal ajal Kadaka turult osta.

Mõned tissid on nii päris, et muudavad kõik ümbritseva võltsiks. Taipan, et seljaaju on üle võtmas - tema puhul on see alati nii olnud, minu laste emme fatale.

"Noh?" küsib ta kärsitult, kannatamatult, justkui inimene, kes teab, et selgeid tõendeid tema vastu ei ole, et kõik uurimise all olevad lahtised otsad viivad paratamatult tupikusse. Võtan mõned mahvid Maasika Milkshake maitsega veipi, seiran kööki, lage, põrandat ja märkan... number 44 susse.

"Noh... sul siin mingi meheraas, jah?"

"Mis siis? Sina mind ju ei tahtnud. Mida sa pärid üldse?" küsib ta ärritatult, ma vaatan tema varesevarvaste poolt ümbritsetud sügavsinistesse silmadesse ja tunnen, et seal on veel midagi, seal peab midagi olema... aga võõra hinge öö on pime. Oleksin pidanud ühe pudeli pärastiseks jätma, mõtlen ja küsin:

"Noh, lihtsalt, et noh... mis ta nimi on?"

"Mis sul nende nimedega on kogu aeg, türa küll, mine surnuaeda ja loe kivide pealt, mis see sinu asi on?!? Tõid raha või?" tõstab ta häält, tüdimusega - nii armsalt, nagu vanasti.

See muidugi riivab hinge, see.... raha. Et kõik inimsuhted lõpuks sellele taanduvad. Jah. Kapomendid, narkomendid... alimendid. Võtan rinnataskust ümbriku ja ulatan selle talle. Ta leebub silmnähtavalt.

"No tere tore - aitäh sulle. Tahad teed või kohvi või midagi?"

"Ma ei eelista hetkel midagi, miisu."

"Kuidas sul siis läheb? Tööd veel on nagu paistab?"

"Tead... ma siin mõtlen..."

Vaikus. Kell tiksub seinal halastamatult kajades. Ta murrab selle ebamugavuse, justkui makstes kätte kõikidel ebamugavustele, mis on teda murdnud, küsides:

"Mis?"

"See vist ongi kobra duett, et sina räägid minu raske osaga ja minu raske osa räägib vastu," ütlen ma mõtlikult, tootes kööki kuupmeetri roosat, Maasika Milkshake maitsega õhku.

"Misasi?"

"Kobra duett."

"Täitsa haigeks oled ennast joonud, mis sul viga on?"

"Mul on aeg minna." ja ma lahkun.

Võtan maja ees veel paar mahvi. Minu asjad on selleks korraks aetud. Teen paar kergemat sammu, justkui vastu tahtmist ning saan taksolt löögi. Pidurdamisest tingitud rehvisuits seguneb Maasika Milkshake maitsega veibiga, meenutades kiirendusvõistlust. Nägemine läheb servadest pimedaks, veel pimedamaks kui see eales on olnud.

Kui mul pilt ette tuleb, istun Valga autobaasis, mängin Railroad Tycooni.