Iisraeli - Palestiina vastuseisu nimetatakse maailma kõige raskemini lahendatavaks konfliktiks. Asja teeb keerukaks piirkonna (inim)geograafia. Inimesi on palju ning kultuurid on erinevad, vett ja põllumajandusmaad on samas vähe. See loob pinnase konfliktidele, mille klaarimiseks puudub jällegi ruumi. 

Iisraeli riik on kõige laiemast kohast 114 ning kõige kitsamast kohast 15 kilomeetrit lai. See tähendab, et tagala ja rinde vahelist ruumi konventsionaalse sõja pidamiseks samahästi kui pole. Sõdu aga on juudiriigi lühikeses ajaloos olnud mitmeid. Strateegilise sügavuse puudumine omakorda surub koheselt peale agressiivse, proaktiivse hoiaku riigikaitses. Kui taganeda pole kuhugi, siis on parim kaitse rünnak. Siin on ka põhjus, miks Iisrael ei tagasta usutavasti kunagi Golani kõrgendikke. Tegu on Galilea piirkonna jaoks üliolulise strateegilise alaga sõja korral. 

Äärmiselt tähtis küsimus on ka veevarustus, samuti põllumajandusmaa. Inimesi on palju, ressursse vähe, kogukondade identiteedid tugevad, lisaks mõlema poole pikk ja traumaatiline ajalugu. See kõik teeb piiride tõmbamise veelgi keerulisemaks. Jared Kushner olevat eelmise USA administratsiooni ajal teemaga tegeledes järeldanud, et vastuseis polegi lahendatav. 

Iisraelil on mitmetahulise konflikti lahendamiseks lihtne nägemus, mida ka ellu viiakse: tugevama õigus. Meie väärtusruumi seisukohast problemaatiline, ent nende seisukohast pragmaatiline. Hamasi ja ajalooliselt ka mitmete ümbritsevate riikide nägemus on olnud sellega võrdselt lihtne: Iisraeli riigi pühkimine Vahemerre. Mõlemal poolel on ka arvestatavaid jõude, mis pooldavad kahe riigi lahendust (two state solution), palestiinlastel on seda suunda esindanud Fatah. Räägitud on ka Iisraeli-Palestiina ühisriigi lahendusest (one state solution), ent see kõlab utoopiana. 

Moraalsete taustsüsteemide erinevus 

Siin jõuamegi väärtusruumide küsimuse juurde. Läänemaailm on kvaasi-ateistlik. Me küll arvame, et oleme ratsionaalsed religioonist sõltumatud objektiivse maailmatunnetusega inimesed, kuid meie ühiskonna kujunemist on äärmiselt tugevalt mõjutanud ristiusk. Kristlikud arusaamad andestusest, teise põse keeramisest, samariitlusest ja nii edasi on sügavalt juurdunud meie tavadesse ning seadusandlusse, isegi kui me kirikus ei käi. Seega kui me räägime õiglastest lahendustest, räägime me õiglastest lahendustest enda väärtusruumi seisukohast.

Moslemitel ja juutidel on seevastu omavahel ning meiega mõnevõrra erinevad arusaamad väärtustest. Juutidel on üle 3500 aasta kogemust suurte rahvaste kõrval ellujäämisel ning nad üsna kindlasti ei hakka kuulama märksa nooremate kogukondade õpetusi, kuidas asju korraldada. Samamoodi vaatavad meie väärtusruumile ülevalt alla ka moslemiühiskonnad, olgugi, et mõlemad pooled on valmis reaalpoliitilistel põhjustel eurooplaste poolehoidu taotlema. Toora ja koraan on neis maades ülimuslikud ÜRO inimõiguste harta suhtes, mis pole sajanditki vana.

Kindlad võime aga olla selles, et kui mina ja sina vaataksime konflikti Gazas tule all, oleks meil üks ja küllaltki selge arusaam. Kui me vaataksime seda Tel Avivist perekonnas, kes on pagenud natside eest ja sõdinud Kuuepäevases ning Yom Kippuri sõjas, oleks meil teistsugune nägemus. Ja kõige mugavam on kumbagi poolt hukka mõista Eestist, kus ruumi, puhast vett ja haritavat maad on elaniku kohta külluses. 

Mis saab edasi?

Ettenähtavas tulevikus peale vägivalla suurt midagi. Konfliktile on otsitud lahendusi aastakümneid ning üldiselt inimesed — araablased, juudid ja eestlased — armastavad rahus elada, kuid objektiivsed asjaolud on seal just sellised nagu nad on.