Viies võistleja Ypsiloni odava krimijutu (pulp fiction) konkursilt. 12 parimat lugu kuuluvad avaldamisele, neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. Saada oma odav krimijutt pikkusega kuni 15 000 tähemärki aadressile ypsilon@mail.ee ning võid pääseda eetrisse ja võita! 

"Võib-olla nad ei tulegi," ütles Birgit.

"Tulevad," ütles Cärol ja õõtsus tuule käes kergelt. Meeletu kuumus, õnneks oli vähemalt see tuul. Ta kaalus 42 kilo, see oli tema jaoks ideaalkaal ja see tähendas pidevat kerget nõrkusetunnet. Uus dieet - energiajook kuivatatud soolakalaga toimis ideaalselt. 

Täna hommikul oli ta Kristole blowjob’i teinud, seega olid kuni õhtuni kalorid käes. Kalorid pluss Kristo pool makstud arved, väike põlviliolek korra nädalas tasus ennast ära.

"Sul on hea maitse," oli ta mehele öelnud ja see oli õndsalt silmi kissitanud. See oli viimane kord. Kristo maitses päriselt nagu ennast ärasuitsetanud räim ja tänasest valitses tema, Cäroli jaoks uus olukord. Need uued poisid.

"Vaata," ütles Birgit ja osutas käega. Must Mercedes GL keeras ringteelt maha ja lülitas vasema suunatule sisse.

"Nagu jutt jäi," sosistas Birgit, "mina võtan Steveni, sina valid ülejäänud kolme hulgast."

Cärol noogutas. Birgit oli idealist, tema mitte, sellist võimalust ei pruukinud enam elus tulla, ta kavatses nende kõikidega keppida, tal olid selle tarvis seljakotis küüneviiliga läbitorgatud kantossid ja see, kes tema lapse emaks ja arvete maksjaks saab, selle üle pidi otsustama puhas looduslik valik. Mingit vahet polnud, kes neist neljast selleks osutub, need olid kõik ulmekutid. Birgit ei olnud talle ka teab mis konkurent, modellist oli tema puhul asi kaugel, ta oli veidi rohmakam, selline maanaise tüüpi, veidi tugevamate jalgadega naine.

"Ma ei jõua seda koroonat ära tänada," ütles Birgit ja Cärol noogutas taas. Atleedikehadega lohesurfaritest maailmarändurid, rikkad, poleks reisipiiranguid, olnuks nad praegu Uus-Meremaal või Tahitil. Aga tänu koroonale pidid nad siin midagi toredat ette võtma. Ja siit avaneski tema ja Birxi võimalus.

"Mul vitt nii valutab," soistas Birgit. "Ma palun jumalat, et ta mulle kohe autos taha ei keeraks..."

Cärol keeras pea kõrvale, et irvitust peita. Rumal hani. Ta oli eelmisel õhtul Birgiti vitu ära vahatanud ja kõik karvad selle pealt ühe raksuga maha tõmmanud. Nüüd pidi see jalgevahe paar päeva rivist väljas olema ja tema kavatses oma edumaad kasutada. Evolutsioonivõitlus ongi julm.

"Tere, pirukad," ütles Venno neile vastu astudes. Cärol neelatas ja naeratas teeseldult. Võib-olla peaks veel viis kilo maha võtma. Pirukas, see kõlas veidike rasvaselt.

Nad istusid auto peale ning poisid õgisid neid pilkudega.

"No mis te meid niimoodi silmadega õgite," ütles Birgit häbelikkust teeseldes.

"No miks ei peaks," ütles Leho käega Birgitile vastu kanni patsutades, "sellised kompud lausa sulavad suus!"

"Õgige-õgige," pomises Cärol endamisi, "palun, meil on hea maitse!"

Must Mercedes GL võttis paigalt.

Rasina – Puurmani kestvusmatk. See oli poiste plaan. Nädalane teekond sikk-sakitades läbi asustamata paikade, kokku 300 km jagu kõndimist. See oli Cäroli meelest tehtav, ta oli lindil joostes 50-kilomeetriseid päevi teinud küll. Ja kui raskeks pidi minema, siis kavatses ta pingutada, läbi valu, läbi ükskõik mille kavatses ta nende nelja nimel kesta. Püha taevas millised poisid, lihaselised pruunid kehad, kuldketid, Iphoned, säravad valged hambad, mitte sellised rehapulgad nagu Kristol. See tüüp ei investeerinud endasse.

Algus tundus mõnus, konditsioneer ja läbi autostereo ja subvooferi Uku Suviste. Not bad! Not üldsegi mitte bad!

Kell 2 päeval olid nad Rasinal. Täiesti mõttetu mülgas, tunnistas Cärol, täpselt samasugune mülgas nagu Puurmanigi, seega kõik oluline ja määrav pidi nende kahe punkti vahel ära toimuma.

Nad viskasid oma seljakotid selga ja astusid metsa. Leho valis oma iphone’i pealt numbri ja käsutas: "Martin, auto on Rasinal poe ees, võtmed tagaratta peal, viid selle Puurmani ja jätad ta sinna poe ette samas seisukorras."

Kümne minuti pärast oli Birgiti suu kärbseid ja sääski täis. Higi lahmas, valgus mööda keha alla ja see kuradi ärarebitud vitt jalge vahel sooldus higis ja valutas nagu pöörane. Aga see oli kestvusmatk ja sel tulitaval jalgevahel ei olnud nüüd muud võimalust kui kesta.

"Meil liiga rasked kotid ei ole või?" küsis ta Cärolilt.

"Ei tea," vastas see ja lisas, "mul on seal kõik hädavajalik!"

Tal oli seal vahetuspesu, kaheinimese magamiskott, energiajoogipurgid ja kuivatatud kala. Hambapasta, hambahari, seep, hügieenisidemed ja kantossid. Millest sa nende hulgast loobud? Birx oli puhtalt taimetoitlane, temal täitis koti peale esmatarvete lillkapsas, porgand ja porru. Aga Cärol ei muretsenud, valgud jalutasid neil ees, kokku kaheksal jalal, kui neid aeg-ajalt sukkida, võis ta need 300 kilomeetrit vabalt ära kesta. Samas, tõepoolest, imelik - poiste seljakotid olid kerged, need nagu ei kaalunud midagi ja nad astusid reipa ja kerge sammuga...

Nad kõndisid sõnagi lausumata oma kaks tundi ja siis hakkas eemalt paistma jõelint.

"Ahja jõgi," ütles Venno. "Teeme jõe ääres 45 minutit puhkust."

Nad otsisid jõe kaldalt sobiva koha ja viskasid kotid seljast. Cärol koukis seljakotist Red Bulli purgi ja kuivatatud kala paki, einetas kiiresti ning tõusis siis.

"Nüüd või mitte iial," pomises ta ning kooris end ihualasti. Terve tee Tallinnast Rasinale, ei olnud keegi talle kätt püksi ajanud, ega rinnanibudest näpistanud. See asi pidi nüüd muutuma. Ta astus aeglaselt tagumikku õõtsutades vee äärde, katsus varbaga vett, pöördus siis tagasi ja hüüdis enne pea ees jõevoogudesse hüppamist:

"Keegi ühineb?"

"Sa ei tee seda üksi," pomises Birgit end jalule ajades. Cärol oli ohjad haaranud. Nüüd ei jäänud temalgi muud üle kui tegutseda, muidu pole kahtlustki, kelle magamiskotis Steven õhtuks on. Ta kooris end alasti, varjas oma tulitavat jalgevahet alukatega, astus võimalikult aeglaselt ja puusadega mängides vee äärde, keeras siis korraks poiste poole, ta jalg jäi pöörde ajal mätta taha kinni, tüdruk prantsatas täie hooga küljega vastu jõekallast ning veeres siis sealt aeglaselt vette.

"Wow," lõi Cärol vees käsi kokku. "Milline tehnika!" Ta oli endal rinnanibud kikki ajanud, tumedatest juustest nõrgusid üle Kristo ostetud implantaatide hõrgutavad veenired.

"Aeg on teele asuda!" hõikas Venno kaldalt endale seljakotti selga vedades.

"Äkki on nad peded?" küsis Birgit veest välja astudes Cärolilt.

"Ma ei saa enam millestki aru," ütles see pettunult. Nad olid endid paljastanud, alasti selili vee peal hulpinud, üksteist kaldaäärses madalas vees veega pritsinud, kilganud. Nad olid poistele väikese lebistseeni lavastanud – ei midagi, veel vähem kui mitte midagi, need neli tüüpi ei viitsinud isegi enamjaolt nende poole vaadata.

Jahutus ei kestnud kaua, poole tunni pärast lahmas higi taas, taas olid tüdrukute suud kärbseid ja sääski täis ning seljakotid tundusid üha raskemad. Midagi oli valesti – poisid kõndisid kerge sammuga ees, ei vaadanud suurt nende poolegi, ei mingit muud suhtlust kui "Kiiremini-kiiremini," "Ärge lohistage jalgu järel," "Rutem-rutem, pirukad". Esimene puhkus oli aset leidnud kaks tundi pärast teekonna algust, teist ei tulnud kahe pärast, teist ei tulnud ka kolme pärast. Nelja tunni pärast õhtul vajus Cärol korraga, raske seljakott seljas, täies pikkuses küljeli ja jäi sinna sõnatult lebama.

"Aidake!" hõikas Birgit ja poisid pöördusid ringi.

"Jääme tänaseks õhtule," ütles Venno käsi plaksutades, "tüdrukud on läbi ja meil on veel vaja süüa teha!"

Birgit taarus seljakotti seljast võttes, laskus siis põlvili Cäroli kõrvale ja patsutas sellele vastu põski.

"Kõik on korras," ütles Cärol vaevaliselt. "Anna mulle kotist üks Red Bull!"

Birgit aitas Cäroli seljakotirihmadest vabaks, avas koti, pani käe sinna sisse ja sobras selles, siis tõmbas kotisuu rohkem lahti ja vakatas. Seal ei olnud mitte ühtegi purki Red Bulli, mitte ühtegi Cäroli soolakalapakki, ainus, mis seal oli, oli sool - kolmveerand seljakotti oli jämedat söögisoola täis.

"Juua!" ütles Cärol uuesti, Birgit avas oma seljakoti ning tardus. Tema lillkapsad, porgandid ja porrud, hügieenitarbed ja kõik muu isiklik olid kotist kadunud ja selle asemel olid seal poiste asjad – aluspesud, suur binokkel, šašlõkivardad, ruubiku kuubik. Igasugust tühja-tähja.

"Mis toimub?" küsis ta end püsti ajades. Kõik neli – Venno, Steven, Gunnar ja Leho – olid nüüd nende ümber koondunud.

"Mis need on," küsis ta poiste asju oma seljakotist välja kallates, "miks ma teie kuradi asju kannan?"

"See on kestvusmatk," ütles Steven õlgu kehitades, "siin on igaühe ülesanne eelkõige ise kesta..."

"Kus mu kapsad on?" karjus Birgit nüüd endast välja minnes. "Kus Cäroli energiajoogid on?"

"Ära viskasime," ütles Leho.

"Miks," ahastas Birgit.

"Me ei söö kapsast ja energiajoogid on tervisele kahjulikud," ütles Gunnar.

Cärol ajas end tuikuvatele jalgadele. Ta ei olnud enam päris tema ise, vaatas uduste silmadega ühele ja teisele, tõmbas siis käega üle silmade ja küsis:

"Tuleb täna õhtul siis üldse mingit keppi või mitte?"

Steven astus talle vastu, tegi ümber tüdruku hindava poolringi, siis uuris samasuguse huviga Birgitit, kõndis siis otsustanult Cäroli juurde tagasi, tõmbas vöö vahelt lühikese varrega matkakirve ning lõi selle siis täiest jõust tüdrukule pähe kinni.

Verd purskas tumedate juuste vahelt fontäänina, otsekui üllatunud näoga Cärol tegi jalgadel poolringi ning varises siis hääletult samblale. Birgit karjatas, toppis siis käed hirmunult suu ette, järgmisel hetkel lõi tal silmade eest valgeks ning ta vajus teadvusetult poiste jalgade ette.

Kui ta silmad avas, oli Cärol jalgupidi puuoksa külge riputatud, kõht lõhki lõigatud ning Gunnar soris kätega tema all maas vedelevas sisikonnas.

"Maks ja neerud on perses," ütles ta, "ma ütlesin, et Red-Bull on tervisele kahjulik!"

Birgit niuksus peaaegu et hääletult, üle keha jooksid vappuvad värinad. See oli õõvastav ja kirjeldamatu, nad puhastasid Cärolit jalgupidi üles seotult nagu kitse. Mida nad kavatsesid, see Venno, see lõikas Cärolilt mõlemad rinnad ära, need, mille panekuks Kristo sms-laenu oli võtnud, nentis neile otsa vaadates "silikoon!" ning viskas nad seejärel lihtsalt metsa.

Siis võtsid nad ta puu otsast alla ja tükeldasid matkakirvega nagu olnuks tegemist seaga. Kevin tuli metsast hunniku küttepuudega. Mida nad kavatsesid?

"Eiiii...!" karjus ta. "Eiiii..."

"Sa pead sööma," ütles Steven peaaegu et hellalt papptaldrikut lõkkes pruuniks küpsetatud inimlihatükkidega Birgiti poole ulatades.

"Ma ei saa," karjus naine, "ma ei suuda Cärolit süüa!"

"Pead," ütles Steven pead vangutades, "Puurmani on veel kaugel!"

"Ma ei suuda..."

"Pead, kordas Steven resoluutselt. Sa ei suuda ilma söömata iseennast, meie asju ja Cärolit kanda!"

"Te olete inimsööjad!" Birgit vappus. "Te olete inimsööjad... ja mina ei ole..."

"Ei, me ei ole inimsööjad," vaidles Venno kõrvalt, "me oleme kestvusmatkajad ja me kasutame lihtsalt ellujäämiseks Prantsuse võõrleegioni Aafrika mudelit, kus toit ja kaamel võetakse isikutena missioonile kaasa."

"Söö nüüd, Birgit, sul on jõudu vaja," palus Steven, "kui sa ei jõua Cärolit Puurmanini kaasas kanda, siis saad aru küll, meil läheb kõht tühjaks ja..."

Birgit tõstis pilgu, pidas pika pausi ning rabas siis taldriku enda kätte.

"Tubli tüdruk," oli Steven rahul.

Leho lutsis lõkke kõrval ribi, kissitas õndsusest silmi ning teatas sõrmi lakkudes:

"Ma ei tea, kas see tuleb värskest õhust või on sel tüdrukul tõepoolest nii hea maitse!"

Need olid pikad-pikad päevad, Cärol soolatult seljakotis, kaks mustaks grillitud ja omavahel kokku seotud jalga kaevukookudena kaelas, parema jala suurel varbal oli isegi veel pisut küünelakki alles. Sinist... sinine oli olnud Cäroli lemmikvärv.

"Puurmani," kordas Birgit meeleheitlikult nagu mantrat, "Puurmani." Ta pidi jõudma Puurmani, ta jalad pidid Puurmanini vastu pidama, ja Cäroli jalgu pidi jätkuma Puurmanini. Seljakoti sisu oli neljanda päeva õhtuks otsas, aga need kaks jalga, kaks grillitud jalga, nendest pidi ju kolmeks päevaks jätkuma... Vabalt, pidi ülegi jääma...

Viienda päeva ennelõunal Kõrveküla taga metsas tulid kärbsed, mõnda aega enne seda oli tulnud hais, Birgit rügas edasi, see väike hais, need mõned kärbsed, see ei saanud ju hästi läbiküpsenud lihale midagi teha.

Siis edasi oli kärbseid juba rohkem ja siis juba massiliselt, hais levis pahvakutena tuules ja ühel hetkel seisid poisid nina kirtsutades Birgiti ümber.

"Viska need jalad maha!" käskis Venno.

"Ei," karjatas Birgit, "need on jumala korralikud jalad, neil on veel nii palju liha küljes!"

"Kuule, need haisevad," ütles Leho.

"Ei, mina ei tunne mingit haisu!" karjus Birgit meeleheitlikult.

Steven astus naise juurde, võttis ta kaelast Cäroli jalad ning viskas maha. Ta võttis vöö vahelt matkakirve, teise käega haaras Birgitilt kaenla alt.

"Siin haiseb, Birgit," ütles ta, "lähme otsime lõunasöögiks mõne viisakama koha..."