Reportaaž ⟩ TikToki tüpoloogia läbi isa pilgu - tüütu, naljakas, inimlik

Täna arvan ma millegipärast, et võin isana endale lubada saagimist ning hetkel lendavate nähtuste põhjendamatut kritiseerimist. Isegi siis, kui ma nendest mitte midagi ei tea. Ilmselt on just vanus see, millega koos kaob vastupandamatu iha uute asjadega tutvust teha. Või vähemalt see tunne, et igale poole nina toppimata võib millestki olulisest ilma jääda. Vähemalt enamikul. Tõenäoliselt üks paljudest toimetulekumehhanismidest – mitte kulutada liigselt liigsöömisega hangitud energiat analüüsimiseks ja võimalike ebamugavate tagajärgedega diilimiseks.

Niisiis. Kui mina isana TikToki jõuan, pole mitte tunnid ainult alanud, vaid lastel esimesed õppeaastad juba läbitud. Sõpru mul siin ees ei ole. Vähemalt mitte mulle teadaolevalt. Lapsed peaksid ometi kusagil siinsetes hämarates võpsikutes ringi hulkuma, kuid üles otsida ma neid ei oska ega püüagi. Selle asemel tundub oluliselt parem mõte vidina enda AI-l mulle sisu soovitada ning n-ö lasta voolul ennast kanda.

Ja kaasa vool mind haarab! See keskkond on tõeline tähelepanuröövel. Juba esimesel õhtul avastan, et telefoni on raske käest panna. Ühele klipile järgneb teine, süsteem pakub neid mingi oma loogika järgi ja tundub, et see justkui katsetab – klipid on diametraalselt erinevatel teemadel ja eri sisuga allikatelt. Ja enamus nendest ongi huvitavad!

Vist... Sest see ei tähenda, et nendes absoluutselt mingisugustki vajalikku sisu oleks. Kuna need on piisavalt lühikesed, tekib justkui ah-olgu-peale-üks-veel efekt, peale mida avastad end juba järgmisele ja siis juba viiendale ja kümnendale viibanuna. Justkui mängiks Tetrist või CandyCrushi. Kuni ma lõpuks telefoni pooleldi jõuga kinni panen ja voodisse suundun. 

@kaidoveski ♬ Jalebi Baby - Tesher

Järgmisel päeval otsustan asjale veidi süsteemsemalt läheneda. Varustan end märkmikuga ning otsustan, et hakkan silmatorkavamatest tegelastest ekraanipilte tegema. Pelgalt mõtteks see jääbki. Kui mulle mu esialgne plaan uuesti meenub, on möödunud üle poole tunni.

Jälle on mulle pakutud sisu olnud tohutult erinev, kuidagi sujuvalt olen äppi kasutama õppinud ning vaatan teatud huvipakkuvamaid nähtusi juba ka lähemalt. Küllap teeb keskkonna AI selle kohta kiired järeldused, sest esimest korda taban, et mingid tegelased on hakanud korduma. Taban ka esimest korda, et pakutava sisu hulgas on päris sageli ka sellist, mis on häiriv – rumal, tüütu ja üleolev. Isegi õel. Õpin üsna ruttu sellist varakult ära tundma ja telefoni ülaserva poole minema kaapsama.

Päevad mööduvad. Umbes nädalaga on TikTok kurja Twitteri telefonist välja söönud ning akukasutuse andmetel kulutan sellele viimasel kolmel päeval juba ca tunni päevas. See on tohutu! Ma ei kasuta äppi kunagi väga kaua järjest, kuid igal veidigi pikemal pausil haaran näiteks kohvi kõrvale telefoni ning lahutan selle abil meelt. Olen viimasel ajal mitmel korral sõpradega arutama sattunud, et kõige enam võib praegusel ajal puudust tunda reisimise sellest osast, mis puudutab inimeste jälgimist. Võõras linnas, suvalises tänavakohvikus, keset elu ja igapäevast sagimist. Kas võib olla, et just see võlub mind ka TikToki puhul kõige enam?

Meenub vana kulunud nali interneti kohta, et kui see meile muud ei ole õpetanud, siis tõdemust, et absoluutselt iga asja jaoks on maailmas keegi, kellel selle peale kõvaks läheb. Nii võiks kellegi pikalt TikTokki kasutanu sein olla tema kohta päris kõnekas – a la ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ütlen kes oled sina...

Umbes nädalaga tabab mind mu rõõmuks ka tüdimus. Kõigi nende live-de ja lühivormide virvarrist hakavad välja paistma mustrid ja korduvused. Sisuloojate jaotumine gruppidesse.

Kraanajuhid, kalurid ja kokad

Tinglikult. Tegelikult leidub siin mitmete erialade esindajaid. Juhivad kraanat, püüavad kala ja teevad süüa. Tihti otseülekandes, telefon traktori armatuuril kõlkumas. Päris huvitav jälgida, kuna mingid asjad justkui polegi varem elus ette sattunud. Ometi leiab selliseid ka Youtube'st ja mujaltki. Nagu need asiaadid, kes joviaalselt hõigates mudast angerjaid välja ajavad. Või need, kes savist ja bambuslattidest minilosse meenutavaid onne ehitavad. Olen mitmel korral mõelnud, et peaks nende tüüpide taustad välja uurima. Oleks huvitav teada, kui suur produktsioon ja kelle juhtimisel seal taga käib. Leidub ka tavalisi kalureid, kes kogemusi jagavad. Tõeliselt köitvatena mõjuvad teiste kõrval kaks kokandusele pühendunud kasutajat - pea 8 miljoni jälgijaga looduses kokkav @menwiththepot ja 130 000 fänniga mägede poeg @barkasovbarkas, kelle videote liha ja rasvalõhna läbi telefonigi arvan tundvat.  

Eesti humoristid

Sama tüütud kui mujal. Siia alla kuuluvad ka naljameestest noored näitlejad. Mõjuvad üldisel foonil nagu võõrkehad – keskkonnas, mis eelkõige visuaalne, üritavad nemad sõnakunsti viljeledes tähelepanu püüda. Naljakad ei ole, elusad samuti mitte. Iseenda naeru naermiseks pakkumine on üsna 2000 ja tollase Kreisiraadio teema. Valdav enamus neist tuututab kõigi ja kõige kallal mingilt kummaliselt lapsevanema tasandilt mölisedes. Ka iseenda kallal ja see hääletoon ning teemad mõjuvad ühe lõppematu ja imeliku kurja rosoljena.

Tissiencerid

Jep. Ka siin olemas. Räägivad elust ja ootavad, et neile silma vaadataks.

Vanakraamijagajad

Seltskond, kes üritab liugu lasta vanadel naljadel. Olgu selleks siis Võsapetsi Politseikroonika või Kreisiraadio. Klipid on okeid, klipi külge kleebitud naeru kõõksuv noor oss mitte nii väga.

Tätoveeritud onuheinod

Naeruväärne ja siin võõrkehadena mõjuv peamiselt eestlaste seltskond. Mitte ainult onud, vaid nende hulgas on ka tädisid. Punnitavad mingisuguseid poolrassistlikke sarkastilisi pirne välja pressida, enamus naljadest on laenatud või kulunud anekdootide ümberjutustused justkui endaga juhtunud lugudest. Ilmselt kõige masendavam seltskond kohatuist. Nunnud nagu koerasitt keset tantsivaid noori täis tänavat. Ilmselt on neid ka teistes keeleruumides.

Ühe nalja tüübid ja veiderdajad

Näiteks mingid mustad, kes räägivad üksteisele dad-says-tüüpi nalju ning nende vahele pingiviinide moodi häälitsevad. Harva muigama ajav.

Või tüüp, kes jookseb ringi mööda ehituspoode ja pistab suvalistele külastajatele ämbreid pähe. Üks ja seesama nali klipist klippi. Ma ei imestaks, kui keegi talle ühel hetkel tappa annab.

Või siis samasuguse kolakapotentsiaaliga latiino, kes käib ringi ja piuksub suvalistele inimestele selja tagant kõrva: „Chupapi Munyanyo“. Fraasi, mis ei tähenda mitte midagi.

Või siis must tüüp, kes istub igapäevaselt valgeks võõbatud näo ja ülakehaga duširuumis, kannab ujumisprille ja imelikku soengut ning venitab arbuusi ümber kummiribasid. Mõnikord teeb ta sama piimapaki või paprikaga.

Mingil tüübil jälle käivad silmad imelikult peast välja ning kõik ta klipid hoolimata teemast sisaldavad SUuURT üllatumist ühes silmade punnitamisega...

Lapsed ja tantsijad

Neid on palju ja nad on erineval tasemel. Eelkõige lühivormid, palju kätega vehkimist. Valdav enamus matkib kedagi, tantsib või joonistab midagi või nikerdab niisama. Palju lahedaid, ilusaid, osavaid ja tõeliselt ägedaid noori inimesi. Tõenäoliselt moodustab see vaid aimatava tipunurga tegelikust jäämäest, kuna tütre sõnul hoitakse oma kontod üldiselt lukus ja sisule lastakse ligi vaid tuttavad ja usaldusväärsed inimesed. Lohutav seegi.

Laadaeksponaadid

Kääbuskasvu isikud, põlenud nägudega tüdrukud, tikide, Tourette’i ja Downi sündroomiga tegelased jne. Seltskond, kes tekitab minus kõige enam segadust. Ühel hetkel tunnen, et on väga äge, et inimesed suudavad enda paratamatusega rahulikult diilida ja seda ka teiste seas normaliseerivad, teisel hetkel tundub, et sellega üritatakse pelgalt populaarsust saavutada. Justkui Hugo romaanidest pärit nukrad laadaeksponaadid. Just neil momentidel, kui nad lives on ning vaatajate sageli naiivsetele, sageli ka irvitavatele küsimustele vastavad. Mõnikord vastab nende eest hoopis keegi taustal istuv vanem isik, mõnikord on Downi sündroomiga laps pandud diivanile mängima ajaks, mil isa huviliste küsimustele vastab ning aeg-ajalt follow nupu vajutamist meelde tuletab.

Eestlastest jääb silma keegi endine vang (@andressarapuuas), kes nõukaaegsete kinnipidamisasutuste sisemist kultuuri tutvustab. Muu hulgas räägib ta suhteliselt avameelselt nii "kukkedest" kui ka põhjustest, miks vanglas tüüpidest, kes naistele suuseksi on teinud, kunagi lugu ei peeta. Tema puhul jääb mulle ka arusaamatuks, miks ta mingi osa oma videoklippidest, just selle, mis vastab vaatajate küsimustele, autoroolis sõites teeb...

Mida aeg edasi, seda ebamugavamaks muutub keskkonnas viibimine. Ma tunnen, kuidas mind saadab siin mingi seletamatu ja pidev häirituse tunne. Ma olen kusagil, kuhu ma ei kuulu ja kus ma tegelikult ka olla ei taha. Nagu mingis kummalises taidlusklubis. Head nalja võib siit leida küll, kuid pead olema valmis muu sita sees ringi kahlama. Ilmselt on võimalik aja jooksul muuta oma sein oluliselt vastuvõetavamaks, kuid enamust algoritmi poolt pakutavast sisust (seltskonnast) ei tahaks ma endale liiga lähedale. Ma tegelikult ei oleks isegi nendest midagi teada tahtnud.

Ometi on TikTok võrreldes Facebookiga oluliselt helgem. Oluliselt lihtsam ja rõõmsam. Facebook on kurjaks muutunud. Kurjad vanainimesed e-koolis maailma parandamas. Ime pole, et noored sealt ammu jalga lasknud on. Võib-olla on asi hoopis sõnades? Äkki oleks maailm oluliselt lõbusam ja kaunim paik, kui me hoiaksime oma suu kinni ja tantsiksime rohkem. Kui me sööksime, jooksime ja möliseksime vähem.

Äkki üleüldse ei peaks olema teatud vanust ületavad inimesed sotsiaalmeedias. Äkki nad ei suudagi sellega kohaneda? Äkki on nii, et kui su ilusaimad noorusaastad jäid kaheksakümnendatesse, siis polegi sotsiaalmeedia suhtluskanalina sinu jaoks? Sa oled vale baaskasvatusega ja läheb vaja oluliselt tugevamat isiksust, kes sellise kohanemisega valutult ja edukalt toime tuleks?

Ilmselt pole aga asi üldse TikTokis või mis iganes kanalis. Kui sa oled idioot, siis sa oled idioot. Kui sa oled igav, siis sa oledki igav. Kanal ei mängi selles muud rolli, kui toob vastavalt spetsiifikale su teatud omadused lihtsalt paremini välja. Käesoleval juhul siis kollektiivselt võimenduva rumaluse.