1. peatükk

Kajakad karjusid taamal mere peal. Taevas oli oranžikates toonides. Lained laksusid vastu mu paljaid sääri. Tuul puhus 2 m/s. Ma ei teadnud seda peast. See oli rannavalve tablool kirjas. Rand oli peaaegu, et inimtühi. Nägin, kuidas üks vanem naine just ujumast tuli. Ta suundus riietuskabiini poole, aga seal oli keegi juba ees. Ta ootas natuke ja veel natuke. Selleks ajaks olid ta vanamoelised ujumisriided juba kuivad. Ta pani üleriided selga ja istus ratta selga. 

Mõne aja pärast läks sinna üks noormees. Noh, mõned aastad vanem kui meie. Ta kannatus katkes ja ta koputas kabiini seinale, kuid vastust ei tulnud. Nördinult läks punastes ujumispükstes tatsav mehike sõprade juurde tagasi ja nad kõndisid kõik koos minema. Kui ka viimased rannasolijad lahkusid, oli rand täiesti inimtühi.

“Kuule, kas sa ei arva, et on pisut veider, et ühel naisel riietumine nii kaua aega võtab?” küsis Aleks.

Ta luges mu mõtteid, aga ma vaikisin natuke aega ja seejärel küsisin ka mina: “Miks naine?”

“Noh naistel võtab see kõik ju rohkem aega või mis?” ütles ta pisike muie näol.

“Lihtsalt vaatame järele,” ütlesin ma juba kabiini poole sammudes.

Väikese kollase ehitiseni jõudnud küsis ta: “Sa ei arva, et sisse piilumine imelik on?”

“Ma ei öelnud, et piilume, ja vaata ta jalad seisavad täiesti paigal.”

“On seal üldse keegi või meid lihtsalt lollitatakse?” päris ta kärsitult.

Preilil olid kõigest kaks varbaküünt veripunaseks lakitud. Milline veider mõte. Ma astusin kabiini sisse. Minu järel tuli Aleks.

“EI, EI, EI, POLE VÕIMALIK,” karjus ta.

Seal olid ainult jalad. Päris inimese jalad.
 

2. peatükk

“Milline haige inimene seda teeks?” küsis inspektor Puusepp.

“Ma tean, et see on traagiline juhtum, aga palun ärge lisage omalt poolt kommentaare,” sõnas konstaabel Kruus märkmeid sirgeldades.

“Jalad, põlvest napilt alla poole ära saetud. Riietuskabiini seinte külge superliimiga…”

“Jah, just nii…” katkestas teda Kruus, kellel nähtavalt võlts naeratus näol oli.

“Selle avastasid kaks viieteistaastast poissi?”

“Just nii, konstaabel,” vastas Puusepp.

“Pane siis toimikusse kirja ja ära kuupäeva unusta,” märkis Kruus.

“Võsu alevik, teisipäev, 22. juuli 2002,” pomises Puusepp viimaseid sõnu lisades.

“Jah, olemas.”

“Meie töö on siin lõpetatud,” ütles Kruus ja süütas sigareti.

Vetelpäästja jooksis sündmuspaigale ja küsis meilt olukorra kohta.

“Noh, seda, et jalad… politsei… arvasime, lihtsalt, et ta on kaua kabiinis,” kohmasime me läbisegi.

Kui politseinikud nägid, et vetelpäästja asja uurima tuli, kutsusid nad ta otsemaid enda juurde. Ma nägin seda higipiiska, mis vetelpäästja kaelalt alla jooksis.

“Lähme raamatukokku,” ütles Aleks ise aru saamata, et ta seda just ütles.

“Raamatukokku...sina ja raamatukokku?” imestasin ma.

“No lähme,” lausus ta, arvates, et teab, mida räägib.

“Ma tahaks mõnda põnevusjuttu lugeda,” kiirustas ta mind takka.

Jõudsime raamatukokku.

“Näe, vaata, Sherlock Holmes, võta see,” soovitasin ma.

Sherlock Holmes oli ainus tegelane, keda ma krimijuttudest teadsin. Ta näitas mulle mingit täiesti umbmäärast raamatut.

“Autor on Katrin Suurpõld,” ütles ta.

“Kes see veel on?”

“Ma ju ei tea,” lausus ta raamatut raamatukoguhoidjale ulatades.
 

3. peatükk

Oli palav päev. 26 kraadi. Päike sulatas viimse kui lapse jäätise. Tegelikult just jäätist me ostmas olimegi. Poes olid metsikud järjekorrad, nii et iga viie minuti tagant käisime oma jäätised külmemate vastu vahetamas. Meist kaks kohta eespool seisis väike poiss, kes kannatamatult jalaga vastu oma ema togis.

“Tom, lõpeta, kohe maksan su jäätise,” lausus ema.

“Ma ei jaksa enam, me oleme siin järjekorras lõpmatuseni oodanud,” vingus poiss.

“Mulle väikesed lapsed ei istu,” sositasin ma.

Aleksi suu jäi lukku. Ta lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et ka temal oli sellest ootamisest kõrini. Me kõndisime kuni paremat kätt jääva Posti tänavani. Sinna, kus bussipeatus oli. Ma silmasin, et sillal oli see sama väike poiss. Ta viskas puuoksa ühelt poolt silda jõkke ja läks siis teisele poole silda vaatama, kuidas puuoks ujub. Ka mina olin seda kunagi teinud. Äkitselt poisi ema kiljatas, kui poiss jõele viipas.

“Mida sa vahid, lähme randa,” ütles Aleks.

“Äkki peaks ikka järele vaatama,” vastasin ma.

“Ah, tule juba, ei tasu oma nina teiste asjadesse toppida,” sõnas Aleks mind eemale tirides.

“Juba tulen, juba tulen,” laususin ma veel viimast pilku sillale heites.

Seekord oli rand paksult rahvast täis. Lapsed kiikusid, samal ajal, kui vanemad nende sulanud jäätiseid hoidsid. Oli näha tohutult palju erinevaid värvi rätikuid ja nendel lamavaid sama erksates rannariietes nägusid. Vesi oli 23 kraadi, nii et ujujaid oli palju. Tuult eriti ei olnud.. Ma nägin, kuidas vetelpäästja läks vee temperatuuri mõõtma. “Mis sa arvad, mida ta sillalt nägi?” küsis Aleks järsku. Ma olin mõttesse vajunud. “Ah?” tahtsin ma öelda, kuigi teadsin täpselt, millest ta räägib. “Nii, et sind ikkagi huvitab?” vastasin ma viimaks. “Äkki oli oks verine?” pakkus Aleks. Kusjuures, ta ei pannudki väga palju mööda.
 

4. peatükk

“Ohh, milline häbilugu,” kaebas inspektor Puusepp.

“Nagu ma juba ütlesin, siis palun…”

“jajah, sain juba aru,” pomises Puusepp.

Kolmveerand tundi varem…

Aleks leidis oma taskust paberit.

“Anna siia!” ütlesin ma.

Tegin sellest paberitükist lennuki. Selle ots oli terav ja see lendas kaugele, sest tuul parajasti ei seganud.

“Sild,” ütles Aleks.

Nüüd ütlesin ja mõtlesin ma seda päriselt. “Ah?” küsisin ma.

“See ei anna mulle rahu,” ütles ta.

Ta nagu teaks midagi, mida mina ei tea. Ma arvasin, et see ei andnud minule rahu. Ta pistis Ranna tänavat mööda jooksu. Ma olin segaduses.

“Johannes, tule juba!” hüüdis ta mind.

Seal me seisime. Vahtimas kivi taha kinni hulpinud käelaba. Ma istusin sillale põsakil rätsepistes maha, pilku käelabalt tõstmata.

“Kaks küünt on punaseks lakitud,” ohkas Aleks.

Ta oli siis ka seda tähele pannud. Kõmpisime lähima telefoniputka juurde.

“Ohh, milline häbilugu,” kaebas inspektor Puusepp.

“Nagu ma juba ütlesin, siis palun…”

“Jajah, sain juba aru,” pomises Puusepp.

“Niisiis, poisid, palun kirjeldage täpselt: millal? Kellega? Kas kahtlaseid asjaolusid märkasite jne,” küsis Kruus. Olime oma tunnistused andnud, kuid millegipärast ei maininud kumbki meist ema koos lapsega. Võibolla oligi nii parem.

Õhtul hostelis luges Aleks oma raamatut.

“Kas kruvib?” küsisin ma.

“Mida?” vastas ta raamatult pilku tõstmata.

“On hea raamat või?” pärisin ma.

“Mitte midagi erilist,” vastas ta, siiani tõsine ilme näol. Ta pilk oli naelutatud raamatule. Ma polnud kunagi näinud, et ta nii suure himuga raamatut loeks. Ausalt öeldes polnud ma üldse kunagi näinud, et ta raamatut loeks.
 

5. peatükk

Võsu on ilus väike alevik. Püsielanikke on seal kuskil neljasaja-viiesaja ringis. Võsu on väike, kuid mitte liiga väike.

Seal on kõik olemas, mis vaja: rand, mis on ligi 3 km pikk ja täitub suvel tuhandete inimestega. Vesi on seal selge ja põhi liivane. Lisaks pole põhjas mitte ainsatki kivi. Ka rannaliival ei ole mitte ühtegi rahnu. Rannaäärsete mändide all on puidust laudtee, mille peal kõndides iga natukese aja tagant saab kas tänavale või allamäge rannale pöörata. Laudtee lõppu kõndides jõuad valge vallamajani, kus ühtlasi tegutseb ka raamatukogu ja teater. Vallamajast pisut allamäge tagasi ranna poole minnes on festivalide jaoks püstitatud lava ja selle kõrval laste kilkeid täis mänguväljak. Mänguväljakust kiviviske kaugusel asetseb vetelpäästjate maja. Kui laudtee pealt õigest kohast kõrvale pöörad, siis viib tee otse alla vetelpäästjate majakese ette. Selle kõrval on lipp, mis on kas punane, kollane või roheline vastavalt vee temperatuurile. See tõstetakse igal hommikul kell 10 ja langetatakse igal õhtul kell 6. Rannast natuke eemale minnes jõuad peatänaval paikneva ööklubini ja selle vastas oleva parklani. Seal kõrval on aga O-kõrts, kus puhkepäevadel õhtutel võib kuulda jauramist ja pudeliklirinat. Peatänaval asub ka toidupood, mille läheduses on põhiline bussipeatus. Bussipeatuse kõrval on hostel ja selle kõrval voolab Võsu jõgi, millel on aleviku peale kokku kolm silda. Kaks neist on jalakäijatele ja üks autodele. Viimasteks on Võsu kõige mitte rannapoolsemas küljes ka pagariäri, Kui selle juurest läbi väikse metsatuka minna, jõuad spordihalli ja selle kõrval oleva koolini.

Eks ole ju perfektne alevike perfektsete inimestega...või mis?
 

6. peatükk

Mõtlesime Aleksiga varahommikul ujuma minna. Siis pole vesi küll nii soe, kuid rahvast pole siis veel ollagi. Äratuskell helises. Olin otsekohe üleval ja valmis randa minema, Aleks alles pühkis silmi. Ma raputasin teda, nii et ta kukkus voodist kõva prantsatusega maha. Ta juuksed olid sassis ja pilk mitte just kõige rõõmsam. Ma irvitasin. Ta viskas mulle enda arust padja näkku, kuid ma püüdsin selle hoopis kinni ja viskasin talle tagasi. Siis ei jäänud tal muud üle, kui tekk ja padi voodisse tagasi asetada ning ennast valmis seada. Pood polnud sellel kellaajal veel lahti. Hosteli ette jõudes ja tänavalt üle kõndides oli mul täpselt selline tunne, nagu seisaks kõrbes keset tühjust.

Kõndisime mööda Ranna tänavat ranna poole. Huvitav, mida Aleks parajasti mõtles. Kas verdtarretavatele juhtumitele eelmisel nädalal? Sellest, et saaks juba mõnusasse merevette suplema minna? Või hoopis… Aleksi kõht korises.

“Mul on kõht nii tühi,” ütles ta.

“Ma tean,” ütlesin ma.

“Me ei söönud hommikul midagi,” mainis Aleks.

“Ma tean,” ohkasin ma.

Jõudsime lõpuks inimtühja randa. See oli nii tühi, et...kuid siiski. Seal leidus veel keegi. Vana mees metalliotsijaga. Me ei pannud teda eriti tähele ega ka tema meid ja jooksime otse vette.

“Ahh, küüülm!” lõdises Aleks.

“Jänespüks!” hõikasin ma talle vett pritsides ja sukeldusin seejärel vee alla. Olin just teda ehmatamas ja tema jalast kinni võtmas, kui ta mind välja tiris.

“Mh?” turtsusin ma.

Ta viipas vanamehe poole. “Vaata!”

Ma võtsin ta käsivarrest kinni ja surusin selle alla. Jälgisin silmi kissitades vanameest. Ta leidis midagi maast.

“No braavo, ja sellepärast oli siis vaja mind sind ehmatamast katkestada!” ütlesin ma pisikese irooniaga.

“Näe, ta leidis midagi,” ütles Aleks.

“Ma näen jah!” vastasin ma.

“Ta pani selle kotti,” ei jätnud Aleks.

Ta hakkas kalda poole kõmpima, hoides enda ümbert kinni märgiks, et tal on külm.

Kui kaldale jõudsime ja ruttu riided vahetasime, hiilis ta mehele järele. Mees hakkas juba rannast ära minema, kui Aleks ta peatas. Ma jälgisin nende vestlust huviga pealt, kuni lõpuks otsustasin ka ise uurima minna.

“Näita nüüd,” ütles Aleks.

“Näita, mis sul on seal kotis,” ütles Aleks närviliselt.

Mees küll keeldus, kuid lõpuks siiski näitas. Seal oli kõrv. Ta vaatas seda ahastuses pilguga. Aleks ei paistnud üldsegi üllatunud olevat. Siis nägin ka mina seal kahte kõrvarõngast. Need paistsid kullast olevat. Me nägime mehe armetut pilku ja mõistsime, miks ta selle kaasa oli võtnud.

“Hea küll, seekord pääsete puhtalt,” ütlesin mina. “Aga kõrv andke meile, küll meie politseile seletame.”

Mees imestas, et see minu jaoks nii normaalne tundus, et ta lihtsalt mulle mõne ära lõigatud kehaosa annab, aga sõnagi lausumata andis ta meile kõrva ja kadus siis nagu tina tuhka.

Kui politsei saabus, siis ohkas ülemus ja küsis: “Kas tõesti siis mingeid asitõendeid pole?”

“Härra, see võib olla ükskõik kes siit linnast ning tegelikult ka keegi, kes ei ole siit linnast, sest suviti on siin palju külastajaid.”

“Ma tean seda, aga kedagi peab ju küsitlema.”

“Näete, seal on vetelpäästja, äkki tema nägi midagi,” ütles Puusepp.

Oi ei, oi ei, oi ei, ütlesin ma oma peas. Meie pilgud Aleksiga kohtusid. Politseinikud sammusid vetelpäästja poole ja küsisid siis temalt, kas ta midagi nägi. Vetelpäästja eitas. Imelik, mõtlesin ma. Ta oli ju sellel ajal rannas, kui vanamees selle maast oma metalliotsijaga leidis. Politsei lahkus ja vetelpäästja tegi meile silma.

“Veidrik,” ütles Aleks ja me lahkusime rannast.
 

7. peatükk

“Võsu alevikus läks kaduma 32-aastane kirjanik, ” luges Aleks ajalehte sirvides.

“Näita!” olin ma kohe jalul.

“Sa mõtled sama, mida mina?” küsis Aleks ettevaatlikult.

Tõepoolest, seal olid pildid kadunud naisest. Ta meenutas mulle kedagi. Ta meenutas mulle nii väga kedagi, et see ei andnud mulle rahu.

Õhtul rannakohvikus istudes ja mõtiskledes küsisin ma: “Mis sa arvad, kes seda teha võis?”

“Ma ei tea, aga see vetelpäästja tundub igati kahtlane,” ütles Aleks tasasel häälel kontrollides, et ettekandja midagi ei kuuleks.

“Aga ema lapsega? Miks ta ise politseisse ei teatanud?” küsisin ma.

“Äkki oli tal hirm,” lausus Aleks külmalt.

Miks oleks üldse vaja nii julmalt kedagi tappa, mõtlesin ma. Äkki mõrvaril on lihtsalt vaimsed probleemid ja ta on hullumajast põgenenud. Kes teab? Äkki ta üldse ei elagi siin alevikus. Äkki ta on lihtsalt mõni suvitaja, kes mängib süütukest. See võib olla ükskõik kes. Rannakohviku ettekandjast kuni raamatukoguhoidjani. Samal silmapilgul vaatasin ma ettekandja poole. Kassa taga jalad risti istuv õbluke põllekandja kudus rahulikult. Ei, tema see küll olla ei saanud. Ta oli nii väeti, kui üldse olla saab. Aga tavaliselt just need, keda kõige vähem kahtlustataksegi, ongi ju kõigi nende asjade taga.

“Oot, näita seda artiklit uuesti,” hakkas Aleksil kiire.

“Ah,” ei saanud ma aru.

“Noh, seda kadunud naise oma,” ütles ta.

Ma tõttasin seda ruttu kuduvalt naisterahvalt küsima. Ta viipas käega väikese, kassast veidi eemal oleva kulunud lauakese poole, kus peal seisis ajalehevirn. Võtsin kõige pealmise ja otsisin õige koha üles. Viisin selle siis Aleksi kätte.

“Nonii, nonii,” sõnas Aleks mõistatuslikult.

Ta tõstis oma halli raamatu ajalehe kõrvale.

“Katrin Suurpõld,” lausus ta pikaldaselt.

“Kes see veel…,” peatusin ma poole lause peal. “Muidugi.”

Ettekandja oli nüüd püsti tõusnud ja valmis meile midagi müüma. Seejärel kõlaski entusiastlik lausung tema väikesest suust: “Soovite midagi, poisid?!”

See polnud kokku lepitud, kuid juhtus täiesti iseenesest. Me tõusime püsti, lükkasime toolid laua alla ja sammusime ukse poole. Et mitte liiga ebaviisakat muljet jätta, noogutasin ma hüvastijätuks käed rüpes seisvale nõutule ettekandjale.

“Pagan,” lausus Aleks. “Mu lemmikraamatu kirjutanud inimene on kellegi suvalise põrgulise keldris, kus tal kehaosi järjest ära lõigatakse.”

“Sa vist tahtsid öelda, ainsa raamatu, mis sa üldse kunagi lugenud oled, “ kihistasin ma.

Peale pikka vaikust küsisin ma: ”Mis sa arvad, kas jõuame veel randa?”

“Tegelikult ma isegi ei tea, kas see on see sama inimene,” lootis Aleks.

“Mis sa arvad, kas jõuame veel randa?” küsisin ma uuesti.

“Mis sinna asja?”

“Mul tekkis üks mõte,” ütlesin ma ajalehe kinni lüües ja selle kõrval oleva poolpeetud pingi peale poetades.
 

8. peatükk

Kössitasime hiirvaikselt rannavalvemaja nurga taga. Vetelpäästja tuli majast välja ja hakkas ennast kokku pakkima.

“Nüüd!” kamandasin ma.

Aleks jooksis temaga juttu vestma. Sõnadest tal väheks ei jäänud. Nüüd tuli minu kord. Ma lipsasin märkamatult avausest sisse ja vaatasin ringi. Ma otsisin kõikide päästevestide ja -rõngaste tagant üles vetelpäästja töölaua. Seal seisis tema nimi: Daniel Pahk. Ma olin natuke aega tema asjades sobranud, aga siis vaatasin ma aknast välja. Kontrollisin igaks juhuks, kas Aleks saab oma ülesandega hästi hakkama.

Ma leidsin ühe vetelpäästja lapsepõlvefotodest. Kahe väikese poisi keskel seisis priske mees, kõrvuni naeratus näol, hoides lõikenuga ja seljas verine põll. Ta paistis olevat lihunik.

Äkki kuulsin ust avanemas. Neetud, Aleks, no mis need paarkümmend sekundit sulle halba oleksid teinud, mõtlesin ma närviliselt. Ma pugesin ühe päästerõngavirna sisse. Ma kuulsin sahistamist laua juures.

“Kes on käinud minu lauda uudistamas?!” kuulsin ma raevunud madalat mehehäält. “Oi, kui ma selle vallatu poisikluti kätte saan, siis ta alles maksab.”

Kabuhirmus istusin ma kitsa päästerõngavirna sees.

Oi ei. Mitte nüüd, mitte praegu, mõtlesin ma. Kuid siis see juhtus. Ma aevastasin. Ja kohe kuulsin ma lähenevaid raskeid samme. Pigistasin silmad kinni, lootes, et siis ta mind ei leia.

“Nonii, poiss!” kuulsin ma tigedat häält enda kohal.

Vaevu julgesin ma silmad avada. Ennnäe, see oli Aleks.

“Oledki mul peos, poisipõnn,” möirgas ta.

Ma purskasin naerma: “Enne tuli sul ehtsamalt välja.”

“Olgu, olgu, aga sa pead tunnistama, et see oli hea,” praalis Aleks.

“Oli, oli,” laususin ma ennast rõngavirnast välja upitades.

“Tegelikult on see vetelpäästja päris lahe säga,” tunnistas Aleks.

“Küll sinu arvamused ikka muutuvad kiiresti,” sõnasin mina. “Kuidas sa üldse siia said tulla?”

“Vend pidi kempsu minema,” märkis ta. “Näed, sealt ta tulebki, sa jõuad kiiremini varuväljapääsu kaudu.”

“Jaa jaa, tean ise väga hästi,” hüüdsin ma talle veel enne, kui ukse kinni lõin.

Teel poodi kõndides nägime enda ees peatuvat bussi. Sealt seest tuli välja aga tuttav nägu, kes pomises omaette: ”On siis vaja sellel bussionul kogu aeg mu Tomi kallal õiendada: ära söö, ära puutu kardinat, pane rihm peale ja räägi vaiksemal häälel.”

Tusane ema koos oma pojaga kõndis meile vastu ja naeratas läbi pisarate. Pärast seda vaatasime me mõlemad Aleksiga üksteisele kahtlustavalt otsa ja seejärel meie taga kõndiva tusase lapsevanema poole.
 

9. peatükk

Ühel peaaegu et perfektsel hommikul läksin taaskord poodi. Olin oma ostudega just ühele poole saanud ja panin asju seljakotti.

Mees, kes järjekorras minu taga oli seisnud, küsis: “Pool kilo Rakvere vorsti palun.”

“Üks hetk, ma kohe toon,” hõikas poemüüja tagaruumi külmkappide juurde rutates.

Ta laotas kile sisse mässitud käntsaka letile ja tahtis seda hakata lahti lõikama, kui äkitselt kiljatas ja nuga otse selle sisse püstiselt lendas. Ta kadus kiiresti tagaruumi ja tundus, et helistas politseisse.

Mul oligi paras aeg ennast minema sättida ja Aleksile juhtunust rääkida.

“Ja siis hakkas ta seda lahti lõikama, aga avastas, et see oli käsivars ilma käelabata,” ütlesin ma Aleksile.

Ta hakkas naerma ja ütles: “Ma ei usuks sind karvavõrdki, kui ma eelmisi juhtumeid ise pealt poleks näinud.”

“Käsivarre peal oli ka kaks punast käevõru,” lisasin ma.

“Kas kaks?”

“Just kaks.”

Samal silmapilgul märkasin ma Aleksi käes seisvat raamatut. Selle pealkiri oli “Kaks”.

Ma mõtlesin ikka, et keda too Katrin mulle meenutada võis. Ta ei saanud mulle meenutada iseennast, sest ma polnud pilti kirjanikust näinud. Aknast välja vaadates nägin ma silda, mis meenutas mulle korda, kui nägime kivi taga ujuvat käelaba.

“Aga otseloomulikult!” hõiskasin ma.

“Mis sul hakkas?” päris Aleks.

“Ma tean, keda kirjanik mulle meenutab,” üritasin ma salapäraselt kõlada. “Veidrat ema koos lapsega.”

“Oota, tõepoolest,” üritas Aleks nägu ja ‘nime’ kokku panna. ”Üsna sarnane.”

“See pole ju ometi sama inimene ega ju?” tulin ma tobeda idee peale.

“Tead, lähme ja küsime järele,” oli Aleks valmis.

Otsustasime kõigepealt poest läbi astuda, kus ikka veel politsei inimesi küsitles ja neid rahustada üritas.

“Jälle teie käsi mängus või?” ärritus inspektor Puusepp.

Jätsime politseionudele ilmselt vale mulje, kuid midagi lausumata pistsime jooksu. Naist me sealt igatahes ei leidnud.

Kõndisime randa laudteele ja nägime kaugelt naisukest tulemas. Enne seda aga kohtasime piipu popsutavat bussijuhti. Et mitte emakesele kahtlust äratada, rääkisime me enne natuke bussijuhiga juttu ja küsisime, mis tema kadunud naisest arvab.

“No tõesti poisid, mul ka pikk päev selja taga, teil paremat teha pole?” lausus mees oma piibu poole kõõritades.

Tegelikult oli ju alles lõuna.

“Vabandust, härra,” ütlesime kooris.

Siis jõudiski meieni ema.

“Vabandage, tahaksime teada, mida te kirjaniku kadumise kohta arvate?”

Naine neelatas. Vastust ei paistnud tema suust küll tulevat.

“Hea küll, teie nimi?” küsis Aleks.

“Merilyn Suu...Suursilm,” kõhkles naine.

“Vabandust, meil on nüüd tõesti kiire,” ütles naine poja käest kinni haarates ja minema tallates. Sellest oli kohe aru saada, kuidas naine valetas. Nägin eemalt, kuidas vetelpäästja naise kinni pidas. Jooksime ruttu ühe männi taha ja kuulsime natuke vestlust pealt.

“Mul on tõesti väga kahju su kaotuse pärast,” ütles vetelpäästja.

“Keegi ei tahaks talle halba, ta oli nii hea tüdruk,” nuuksus naine.

“Miks sa nutad, emme?” küsis väikene poisike.

“Tädi Kati on kadunud.”

Sellega lõppes nende vestlus ja vetelpäästja läks majja. Majast mõne minuti pärast välja tulles läks ta veetemperatuuri mõõtma. Me läksime Aleksiga rannakohvikusse. Ma võtsin suure burgeri ja Aleks samuti.

Tagasi randa jõudes nägin ma üht väikest tüdrukut, kes mere ääres liivakooke tegi. Nad läksid oma paar aastat vanema õega madalasse vette sulistama. Nägin kaugelt, kuidas nad midagi leidsid. Aleks vaatas mulle otsa ja neelatas. Ta mõtles ilmselt sama, mida mina. Läksime otsekohe telefoniputka juurde. Aleks valis numbri ja ma nõjatusin putka seina vastu. Vaatasin, kuidas väikesed tüdrukud oma ema poole jooksevad.

“Tule! Lähme nüüd!” lausus Aleks, kui oli omadega valmis saanud.

Putkasime mäest alla laste poole.

“Ärge muretsege, me juba kutsusime abi!” rahustasin ma neid.

Naine vaatas meid tõsiselt imelikult, sest me polnud isegi veel mere juures käinud.

“Seletame hiljem,” ütles Aleks jalanõusid ära võttes.

Me tormasime vette ja nägime seal veresoone otsas olevat silma, millel oli peal lääts, kus oli kirjas number 2.

Politsei tatsus tusaste nägudega üle rannaliiva.

“Kas jälle teie leidsite selle, poisid?” küsis ülemus Kruus.

“Meie leidsime,” ütles naine.

“Hea küll, aga miks teie siis politseisse teatasite?” kahtlustas Puusepp.

“Me nägime eemalt pealt,” sõnasin ma.

Küsimused esitatud, puhastas Kruus oma ülikonna üksikutest liivateradest. Kruus tänas ja seadis ennast minekule. Ütles, et kriminalistid tulevad varsti ja võtavad silma ära. Puusepp kõndis talle märkmeid kritseldades järele. Vaatasin, kuidas nad mööda laudteed üles sammuvad. Äkki meenus mulle midagi. Tormasin neile ruttu järele. Peagi olime rannaliival tagasi.

“Miks nad jälle siin peavad olema?” küsis Aleks.

“Mäletad, kui vetelpäästja vett läks mõõtma?”

“Jah, mis siis?” ei saanud Aleks aru. “Oot, sa ei arva ju ometi, et…?”

“See on ainus võimalus,” tähendasin ma.

Politseinikud olid juba peaaegu vetelpäästjamaja juures, kui neile järele kihutasime. Tahtsime näha, mis nägu vetelpäästja teeb, kui politsei ta paljastab. Vetelpäästja oli maja ees ning kõndisime, inspektorid meie ees, tema juurde.

“Tere! Kus te viibisite kella kolmveerand kolme paiku?” alustas Kruus.

“Ma olin siin majas,” kostis vetelpäästja.

“On teil mõni tunnistaja?” küsis Puusepp.

“Ei,” sisitas vetelpäästja.

“Meil on tunnistajad, kes nägid, kuidas te sellel ajal vett mõõtma läksite,” sõnas Puusepp.

“Keegi teine käis minu eest juba vett mõõtmas?!” tundus vetelpäästja segaduses olevat.

“Aga vaatame rannakaameratest järele,” tuli mul mõte.

Konstaablid kiitsid selle heaks. Me läksime vetelpäästjamajja sisse. See kabinet tekitas mul judinad üle kere. Politsei vaatas rannakaamerate salvestused üle.

“Meenutab see teile kedagi?” küsis Kruus.

“Kuulge, siin peab mingi eksitus olema,” imestas vetelpäästja.

“Me ei ole pimedad, siin olete teie,” ütles Puusepp.

“Ja isegi, kui oleksin mina, siis kas vett mõõtmas käimine pole teie arust normaalne,” vastas vetelpäästja käsi risti pannes.

“See on normaalne selle hetkeni, kuni te vette kellegi silma ei pane ja sellega rannasolijaid ei hirmuta,” nähvas Aleks.

“Mida?!” lõugas vetelpäästja.

“Te tulete nüüd meiega!” lausus Puusepp tal käsi selja taga raudu pannes.

Vetelpäästja proovis ennast lahti rabeleda samal ajal, kui politsei meid tänas ja jalad selga võttis.

Kõndisime rahulolevalt üle ranna hosteli poole. Ma nägin, kuidas Aleks vaikselt muigas. Eks mul endalgi oli ju nüüd hea meel, et see lõpuks läbi oli.
 

10. peatükk

Olime hosteli eesruumis, kui administraatorilaua telefon helises. Ta võttis vastu ja küsis siis meilt: ”Olete teie Aleks ja Johannes?”

“Just nii,” vastas Aleks.

Ta andis siis telefonitoru meie kätte.

“Tere, poisid! Suur aitäh, et aitasite meil selle jubeda juhtumi lahendada! Vetelpäästja pole veel tunnistusi andnud ning me pole ohvrile kuuluvat pead leidnud, kuid kõik niidiotsad viitavad temale. Lisaks sooviksime ka me teile jaoskonna poolt väikese tasu anda. Alguses oli ta Rakvere jaoskonnas, kuid siis toimetasime me ta Tallinnasse. Kui te Tallinnasse jõuate, siis astuge siit läbi ja ma usun, et teid nähes on ta nõus ka tunnistusi andma,” kõlas hääl.

Meil läksid silmad suureks.

“Muidugi oleme nõus,” ütles Aleks kohe.

“Väga hea, siis palun teatage meile, kui Tallinnas olete ja siia tahaksite tulla,” sõnas politsei.

“Tänan ja head aega!” ütlesin ma lõpetuseks.

Aleks pani toru ära ja ta tahtis otsekohe Tallinnasse minna.

“Vabandust, millal meil siin hostelis aeg täis saab?” küsisin ma administraatorilt.

“Jah, ma kohe vaatan,” sõnas ta lauaarvuti juurde minnes. “Homme hommikul.”

“Aga me lähme siis täna õhtul,” ütlesin ma.

“Kuidas soovite,” ütles administraator.

Aleks oli jõudnud juba meie tuppa joosta. Läksin talle järele.

“Mõtlen, mis see tasu olla võiks,” hõiskas ta asju kotti visates.

“Ma käin bussipeatuses ja vaatan bussiaegu,” laususin ma.

“Mine jah!” vastas Aleks.

Virutasin ukse kinni ja läksin trepist alla administraatorist mööda. Bussipeatus oli kohe hosteli kõrval.

Kell 17, selle peale me jõuame, mõtlesin ma. Pöördusin siis hostelisse tagasi.

Kell oli 16:59 ja me nägime bussi tulemas. Olime ainukesed inimesed bussi peale minemas. Bussijuht tervitas meid lahkelt. Me istusime peaaegu kõige taha. Aleks istus kohe aknapoolsesse äärde.

“See vetelpäästja tundus mulle alati kahtlane,” ütles Aleks.

“Mis sa arvad, miks ta seda kõike üldse tegi?” pärisin ma.

“Ei oska öelda, kuid päris jõhker,” vastas Aleks.

Buss tegi äkilise pidurduse ja siis ma nägin seda.

“Ei, ei, ei saa nii olla,” ütlesin ma vaikselt.

“Mis on?” sosistas Aleks.

“Näed seda seal?”

Bussijuhi spordikotist oli kirjaniku jõle pea välja veerenud ja vahtis meile nüüd sealt bussivahekäigust ühe silmaga otsa.

“Pagan!” pomises Aleks.

Me tegime pääsemisplaani valmis. Järgmise peatuse lähenedes läks Aleks vahekäiku, kus ta enne bussijuhini jõudmist pea kätte võttis ja selle kõrvalistmele poetas. Ta valetas bussijuhile, et oli mõned asjad vanaema juurde Võsule jätnud ja pidi talle kiiremas korras helistama, et ta need järgmine kord kätte saaks. Bussijuht lasi ta peatusesse telefoniputka juurde. Kui Aleks oli läinud, nägin ma, et bussijuhil polnud kahte sõrme. Ta vaatas mind kahtlustavalt tahavaatepeeglist. Ma naeratasin märgiks, nagu kõik oleks korras. Ma vaatasin telefoniga rääkiva Aleksi poole ja lootsin nii väga, et bussijuht ta vestlust ei kuule. Aleks tuli tagasi ja bussijuht sulges uksed. Meie pilgud bussijuhiga kohtusid vahet pidamata tahavaatepeeglist. Äkki keeras ta pisikesele metsateele. Me jõllitasime Aleksiga üksteisele surmahirmus otsa. Ta viis meid väikese metsamajakese juurde.

“Noh, kobige bussist välja!” käsutas ta meid.

Ega meil muud üle ei jäänud. Metsamajakesse jõudes nägime me korras ruume. Ma märkasin kamina peal olevat fotot. Seal oli neli inimest. Kaks tüdrukut ja kaks poissi. Ma tundsin nad ära. Need olid bussijuht, vetelpäästja, ema lapsega ja kadunud kirjanik. Nad olid küll nooremad, kuid siiski nemad.

“Noh, olete näinud küll, nüüd lähme põnevama osa juurde,” naeris bussijuht õõvastava häälega.

Ta viis meid oma puukuuri juurest mööda garaaži. Seal nägime me vaese kirjaniku ülejäänud kehaosi. Aleksi nägu tõmbus valgeks. Bussijuht muigas. Ta sidus meid omavahel toeposti külge kinni ja läks arvatavasti oma kirvest teritama. Kõikides põnevuslugudes on tavaliselt mõni varuväljapääs või pääsemistee, mõtlesin ma. Siin seda küll ei paistnud olevat. Me pigistasime lihtsalt mõlemad silmad kõvasti kinni, kui äkki kuulsime häält, mis ütles: ”Käed nähtavale!”

Ma tegin silmad lahti ja nägin inspektor Puuseppa meie käsi lahti tegemas. Tagaplaanil oli Kruus koos pettunud bussijuhiga.
 

11. peatükk

Sõitsime politseiautoga ja ma vaatasin aknast välja. Nüüd oli see kõik tõeliselt läbi. Me küsisime politseilt, et kuidas nad sinna oskasid tulla ja nad vastasid, et üks seal lähedal elav vanem naisterahvas oli just seal metsas marju korjamas ning nägi pealt, kuidas bussijuht oma suurest bussist meid sunniviisiliselt välja talutas ning majja viis.

“Tahad teada, millest see raamat rääkis?” küsis Aleks.

“Noh,” imestasin ma, et ta lõpuks seda mult küsib.

“See rääkis sellest, kuidas peategelane oli umbes üheksane ja tema pärast kukkus lihuniku suur nuga tema sõbra näppude peale ning need otsast lõikas,” rääkis Aleks lühidalt.

“Igaüks võib sellise asja välja mõelda,” ütlesin ma.

“Jah, aga kui ma nägin vetelpäästja lapsepõlvepilti ja ühel poistest polnud kahte sõrme, siis tundus mulle kohe, et lugu on päris,” jätkas Aleks.

“Miks sa siis mulle sellest ei rääkinud?”

“Sest alguses arvasin ka mina, et see on väljamõeldis,” ohkas Aleks.

“Aga vetelpäästjal polnud ju kahte sõrme otsast ära?!” tähendasin mina.

“Ma ei teadnud, sest ta hoidis kogu aeg ühte kätt püksitaskus,” sõnas Aleks.

Politseijaoskonda jõudes läksid nad ülekuulamisruumi. Ka meid lasti sinna.

“Te teate, et teil pole enam mingit võimalust tagasi ajada, nii et rääkige kõik südamelt ära,” lausus Kruus käsi risti pannes.

“Hea küll,” ohkas mitte enam nii raevunud bussijuht. “See kõik algas sellest, kui olin kaheksane ning hiilisime Katrini ja Danieliga mu lihunikust isa tööruumi.”

“Palun täpsusta, kes on Katrin, Merylin ja Daniel?!” sõnas Puusepp.

“Daniel, see vetelpäästja, mu vend,” muigas bussijuht. “Ja Katrin on see sama kirjanik, mu ohver ning endine sõber ja tema õde on Merylin.”

“Miks endine?” küsis Aleks.

“Sinna ma just tahtsingi jõuda, niisiis me olime Katrini, Merylini ja Danieliga mu isa tööruumis ja ma ei mäleta väga hästi, miks, kuid ma istusin laua juurde maha, mille äärelt upitas alla lihakirves. Daniel oli meist natuke maha jäänud ja tuli siis äkki sisse. Katrin ehmatas ja tagurdas otse selle noa vastu nii, et see mu kahe sõrme peale kukkus ja need läbi lõikas. Oi, valu missugune,” tähendas mees oma kahte olematut sõrme jõllitades. “Arstiabi oli kasin ja olime liiga vaesed selle jaoks, nii et jäingi ma oma kahest sõrmest ilma.”

“Kas sellegi poolest see karm polnud?” küsis Kruus.

“Oi, Katrin ei tahtnud pärast seda enam minuga rääkida ja pidas ennast tähtsaks preilnaks. Lõpuks kirjutas ta ka raamatu, kus mind maha tegi.”

“Aga su vend, mis tema tegi?” küsisin ma.

“Mu suurem vend käis mulle alati närvidele ja arvas, et on minust parem, sest on vanem. Ta ei kaitsnud mind just eriti tihti ja ei hoolinud minust. Kui Katrin enam minuga suhelda ei tahtnud, siis käis ta minu vennaga ikka edasi läbi. Ma olin kade, kuid sellegi poolest ei tahtnud teda nii julmalt karistada.”

“Mulle meenub, et igal kehaosal oli ka midagi, mis number kahega seondub,” märkisin ma.

“Nutikas poiss,” kostis bussijuht. “Kaks oli mu kahe sõrme eest ja kahe inimese eest, kellele tahtsin kätte maksta. Ma valisin esimeste kehaosade leidmise kuupäeva väga hoolikalt välja. 22. juuli 2002, teisipäev. Juuli on teine suvekuu. Ma teadsin, et rannas on inimesi ja keegi tuleb ikka vaatama. Teie olitegi need õnnelikud,” ütles bussijuht läbi oma võltsi naeratuse.

“Aitab nüüd küll sellest jubedusest,” ütles Kruus ja saatis meid ära.

“Siin on teie tasu,” lausus Puusepp ja pani mõlemale ordeni rinda. Aleksi silmad lõid särama. See oli tõesti päris uhke.

Teel koju jalutas meile vastu ema koos lapsega, Merylin.

“Terekest!” ütlesime meie.

“Tere poisid, politsei just helistas mulle, olen teile igavesti tänulik, et mu õe mõrvari tabasite. Kuigi mul on väga kahju, et selleks osutus mu vana sõber,” sõnas ta. Me küsisime talt, miks ta ise politseisse ei teatanud, kui käelaba leidis. Ta vastas, et oli oma õe käe ära tundnud ning lõi kartma. “Tegelikult võin ma teile väikese kingituse teha, elan siin samas nurga taga, Võsul elasime me väiksena kõik neljakesi, ma käin seal vahel ema juures.”

Me ootasime Merylini maja all.

“Ma ei unusta seda kunagi,” ütles Aleks.

“Mina ka.”

Naine oli tagasi ja nägime tema käes kahte raamatut, mille autor oli Katrin Suurpõld. Pealkiri oli “Kaks”.