Visuaalset sarnasust nagu oleks, eriti kui ta ka kitsehabeme kasvataks ja õpiks naeratama — kulunud jakki asendavad väljaveninud dressid. Tõsisemad on paralleelid küll sisulise külje pealt. 

Kui sa üritad Guardiani kommentaariumis Redneck Revolution'i nalja teha, siis kustutatakse see enam vähem automaatselt, üsna valimatute muude, kustutamata jäävate mõnituste kõrval. See on hell teema, tabu. Asi, millest ei räägita, sest see on niigi selge, nagu klassiühiskond ja selle nähtamatud, kuid seda kindlamad piirjooned. Need jooned aga on läinud rasvasemaks - kes varem olid lihtsalt Liverpool FC ja Man U fännid, on pisilahkarvamustest üle saanud ja nüüdseks moodustanud üleriikliku grupi. 

Alamliik nad (veel) ei ole, aga sama hästi võiksid ka olla. Sest nad ei segune, põhimõtteliselt. Ja neid ei koti, samuti põhimõtteliselt. Tulles tagasi Cummings'i ja Lenini võrdluse juurde: ei segune, ei koti, on võimeline meeletutes kogustes teksti tootma ja tagajärjed olgu või verised. Rääkimata USA harust, kellel on lisaks ka relvad, kuigi erinevalt levinud arusaamast ei ole nende "ei koti" kangem kui brittide oma. Sest see on juba niigi absoluudis neil kõigil. 

Briti revolutsioonide eripära pidi küll olema see, et võimule jäävad needsamad, kes seal juba ennegi olid. Aga muus osas hoidke siis silmad lahti. 
 

Selle mikroanalüüsi saatis Ypsiloni lugeja. Kui ka sul on midagi huvitavat öelda, pane tekst teele ypsilon@mail.ee. Sisulised asjad lükkame eetrisse.