"Jänes šampust ei joo," mõtleb ta ennast julgustades ja litsub gaasi põhja. Täiskiiruse saavutab ta kõiges, mida ette võtab. Möödasõitudes, kaitseta seksis, alko-narko tarvitamises ja enese kehtestamises rusikate abil. On inimesi, kelle läbiv joon elus on riskikäitumine.
Miks nad nii teevad? On siin taga freudilik surmatung — soov leida midagi, mis neid peataks? Kas piiri peal tegutsemine võib paljude jaoks olla ainus viis tunda end päriselt elusana? On see viis põgeneda argireaalsuse ärevusest ja tühjusest?
Motiive, miks inimesed panevad oma käitumisega ohtu iseenda, sinu või kellegi kolmanda, on rohkem kui üks. Mõni võtab pidurdamatult riske igas suunas. Teine võib olla veendunud karsklane ja eeskujulik pereinimene, kuid käituda liikluses maniakina. Ajenditeks võivad olla iseloom, isiksusehäired, ebaadekvaatne minapilt ja muud psühholoogilised faktorid aga ka geenid, teadmatus ja puudulikud sotsiaalsed oskused. Samuti pole riskikäitumine alati halb. Äris, teaduses, spordis ja loomingus on risk sageli edasiviiv jõud.
Mitmete inimeste jaoks aga saab riskikäitumisest elustiil. Tekivad subkultuurid ja ühiskonnast irdumine puhtalt mõne riskitegevuse põhjalt. See on ka loogiline – koos on ikka lõbusam ja ühtseid väärtusi jagavate inimeste keskel on lihtsam seda käitumist jätkata, ilma vajaduseta oma tegevuste tagajärgede hindamiseks. Eriti kui riskikäitumine avaldub tegevustena, mis lähevad ühiskonnas kokku lepitud reeglitega vastuollu või kahjustavad ka teisi peale iseenda, nagu seda on kaklemine või kihutamine.
Järgnevate nädalate jooksul vaatab Ypsilon nelja riskikäitumise tüüpi, et nähtust paremini mõista. Ent tõenäoliselt on meil anda rohkem küsimusi kui vastuseid.