Ka bambushambahari võib olla karuteene keskkonnale

Mõnda aega on plastikust hambaharja alternatiivina olnud turul bambusest hambaharjad. Kenalt minimalistlikud, neutraalsetes toonides ja näiliselt üli-mega-loodussõbralikud. Ning võib järeldada, et bambusharjade järele on suur nõudlus, kuna ka Eestis populaarseim mitte-loodussõbralike hambahooldustarvete bränd Colgate on välja tulnud omaenda bambusest hambaharjaga. Selle harjased on lausa söega infuseeritud, et ikka ühe tootega mitu tervisetrendi katta. Kahjuks aga ei ole ka bambus parim pikaajaline lahendus hambapesu jätkusuutlikuks saamisel.

Bambus ise on suurepärane materjal – taimed kasvavad tohutu kiirusega ja erinevates keskkondades, ei vaja palju vett või taimekaitsevahendeid. Kõlab suurepäraselt, kuid iga ilusa asja juures on alati mõni suuremat sorti “AGA”, siinkohal lausa mitu. Kui kujutada ette perfektset maailma, kus iga inimene hooliks nii palju, et taipaks välja vahetada oma plastikust hambahari selle bambusest nõbu vastu, tähendaks see väga suurt tõusu bambuse nõudluses. See omakorda tõstaks bambuse kasvatamise alasid, mida suurendataks teiste liikide kasvualade arvelt ning tekiksid monokultuurid, kus paljudel putuka-, linnu- ja loomaliikidel pole enam võimalik ellu jääda. Bambus on juba päris kuum kaup, mistõttu see protsess on juba alanud. Bambust kasvatatakse ka eelkõige Aasias, kust materjali või valmistoote Eestisse toomine on praeguste transpordiviisidega loodussõbralikkusele vastutöötav. Samas on bambus siiski kordades parem kui plastikust hambahari, kuna see on komposteeruv umbes kuue kuu jooksul, kui seda just komposteerumist tohutult takistavate ainetega töödeldud pole.

Nii, üks hambaharja moodustav materjal läbi räägitud, lähme järgmise juurde: harjased. Sellega on lood veel halvemad. Hambaharja harjased on reeglina tehtud nailonist, mille ainus samaväärsete omadustega materjal on loomade karvad, kuid aastal 2021 ei peaks me otsima viise, kuidas veel enam olla sõltuvad loomsetest materjalidest. Seega nailoni kasutus jätkub ja nailonist on ka bambusharjade harjased, mis tähendab, et enne hambaharja komposti sekka panemist tuleks sellelt eemaldada harjased, sest need ei ole komposteeruvad, kuid ka mitte väga lihtsasti eemaldatavad. Kui harja pulk saab seejärel rõõmsalt kompostikasti rännata, siis nailonharjaste viimne puhkepaik on kahjuks suuremas osas tavaline prügikast. Muidugi on olemas ka nö biolagunevat nailonit, kuid niisamuti nagu bioplastiga vajab see materjal oma biolagunevate omaduste esile toomiseks väga kindlaid tingimusi.

Mil bambusest hambaharjad on paremad kui plastist, ei tohiks see jääda meie lõplikuks variandiks. Veidi parem suund oleks vähendada hambaharja äravisatavuse omadust ehk võtta kasutusele jätkusuutlikust materjalist vahetatavate otstega hambaharjad – ära viskamist toimuks siiski, kuid palju väiksemas mahus. Need otsad võiks olla ise aga tehtud mõnest muust materjalist kui bambusest. Eesti loodus on ju nõnda rikkalik, et ehk on siingi mõni materjal, mis hambaharjaks passiks. Kindlasti tekib ka nende välja pakutud arengusuundadega palju probleeme, kuid hambaharja maailma puhul on hetkel edasiminek palju parem kui praegusega leppimine.