Põhja-Eesti rannikumadalikule jääb suuremas osas Kirde-Eesti tähtis tööstuslinn Sillamäe, sealse toksiliste ja radioaktiivsete jäätmete hoidlaga. 20 aastat tagasi nähti hoidlas veel potentsiaali riigi suurimaks keskkonnakatastroofiks, kuid seni on riigi pingutused vilja kandnud ning ümbritsevat vett ja õhku pöördumatu saastumise eest kaitsnud.

Hoidlasse on maetud ligi 12 miljonit tonni uraanitootmise jääke ja põlevkivituhka, mida on sinna ladustatud alates uraanitehase Kombinaat 7 käikulaskmisest möödunud sajandi keskpaigal. Kuna sel perioodil toodeti Sillamäel pea kogu Nõukogude Liidus kasutatud uraan, siis paiknevad hoidlas jäägid ka sellest uraanist, millest valmistati Nõukogude Liidu esimesed tuumapommid.

Ligi 50 hektari suurune hoidla paikneb Sillamäe sadama kõrval, tänaseks on taimestik hoidlale peale kasvanud ning hoidlast on saanud laugjas mägi, mis kerkib 36 meetrit üle merepinna. Google nimetab hoidlat Sillamäe turismimagnetiks, ent millele on jäetud kolm ühetärnilist arvustust.

Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla tänasel päeval

FOTO: Keskkonnaministeerium

Kosmose võidujooksu ajastul ehitati rekordilisel kiirusel avalikkuse jaoks suletud linn Sillamäe. Linna ehitus sai hoo sisse kohe, kui Moskva üleliidulise instituudi geoloogid kinnitasid uraanirikka settekivimi graptoliitargilliidi olemasolu Sillamäed läbivas Balti klindis. Sillamäe rannajoon oli tol ajal mineeritud ning paljandeid uurima tulnud geoloogid liikusid uurimisobjektil miinide vältimiseks giidiga. Uhiuutesse stalinistlikkesse hoonetesse asusid 1948. aastal elama Nõukogude Liidu salajase uraanitehase töötajad. Linna aadressile viidati koodnimetusega ning linna sisenedes tuli esitada eriluba. Seda muidugi juhul, kui olid linna olemasolust teadlik, sest kaartidel Sillamäed märgitud ei olnud.

Maagi tootmisjääke hakati paigutama Soome lahest valliga eraldatud rannikumadalikule. Aja jooksul suurendati jäätmebasseini korduvalt ning Päitenina rannaterrassist sai Sillamäe jäätmehoidla, mis koosnes põlevkivi tuhast, uraani ja ka lopariidi tootmisjääkidest ning kandis rahvasuus nimetust Sillamäe kurgaan ehk kõrge kalmuküngas. Keskkonda kaitses nende ohtlike jäätmete eest vaid hoidla savist põhi. Sellest tulenevalt tõusis teatud ilmastikutingimustes jäätmehoidlast kiirgava radooni tase, mis ohustas aastakümneid Sillamäe ja selle ümbruse elanikke.

Sillamäel, 30.10.1995.Uraanijäätmete hoidla Silmet Sillamäel.Foto: Toomas Volmer/ETA

FOTO: Toomas Volmer

Midagi mälestuseks

Oma teadmatusest lõi Nõukogude võim Soome lahe äärde hiiglasliku keskkonnaohtu kujutava jäätmehoidla, milles ladestunud radioaktiivsed jäätmed seadsid ohtu kogu ümbritseva keskkonna. Kogu Nõukogude Liidu sõjalise tegevuse keskkonnamõju on kokku kogunud Anto Raukas raamatus "Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine".

Pärast 1991. aastat saadeti Sillamäel kasutuses olnud seadmed ühes võõra võimuga idapiiri taha ning algas hiiglasliku saneerimiskava koostamine. Uraani tootmisest ja radioaktiivse kiirguse toime mittetundmisest tekkis Sillamäel eriline probleem – tootmisjäägid olid ladestatud mere kaldale – ühtekokku 12 miljonit tonni jäätmeid, sealhulgas ka radioaktiivse uraani jäätmed.

Sillamäe jäätmehoidla saneerimiskava läbiviimist tuntakse rahvusvahelise eduloona. Tööga alustati 1999. aastal ning lõpetati 2004. aastal. Kõikidele Läänemeremaadele ohtu kujutava objekti konserveerimiseks tulid Eestile teadmiste ning rahaga appi Põhjamaad.

Projekti käigus tugevdati hoidla kaitsetammi, vähendati abrasiooniohtu ning loodi kate lendlevate osakeste piiramiseks. Lisaks koostati pikaajaline geotehniline, hüdrogeoloogiline, hüdrokeemiline ja radiomeetriline seirekava, mida täidetakse tänase päevani.

Skeem hoidla läbilõikest.

FOTO: “Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine”, autor Anto Raukas

Kuigi seireanalüüsid on aastast aastasse näidanud kiirguse ning jääkreostuse vähenemist, leidus veel pärast saneerimisprojekti lõppu 2008. aasta detsembris jäätmehoidla alla jäävate kivimikihtide vahelt reostunud põhjavett. Tänu rahvusvahelisele koostööle on edukalt piiratud nõrgvee ehk ladestunud jäätmetest läbi nõrguva vee liikumist Läänemerre.

2021. aasta lõpuks peaks Sillamäe linnasüdamest saama Eesti esimene 20. sajandil ehitatud linnaosa, mis on muinsuskaitse all. Ettevõtmise eesmärgiks on säilitada Sillamäe suuremahulist neoklassitsistlikku arhitektuuriansamblit generatsioonidele, kes võõrast võimu ei mäleta. Kavandatav muinsuskaitseala tuletab meile meelde, et ajaloolised objektid ei vastuta möödunud riigikordade eest, vaid aitavad meil minevikust õppida.

Graptoliitargilliit kui maavarade multipakett

Kambriumi ja varajase ordoviitsiumi ajastutel Balti paleobasseinis settinud orgaanikarikas settekivim on silmaga nähtav Põhja-Eesti pankranniku paekaldal ning jõeorgudes. Tumeda katkematu joonena mööda Soome lahe äärt settinud lasund sisaldab endas tänapäeval eriliselt ihaldatud muldmetalle, mis on vajalikud akude tootmiseks.

Haruldaste muldmetallide tootmises valitseb maailmas peaaegu täielik Hiina monopol, väljaspool Hiinat toodetakse neid vaid Sillamäel. Konkurentsiks hiinlastele, valmib täna Sillamäel Silmeti tehases 2-3 protsenti maailma muldmetallide toodangust. NPM Silmet OÜ on suurim haruldaste metallide ja haruldaste muldmetallide tootja Euroopas. Kogu tooraine imporditakse ning toodang eksporditakse. Meie maapõue muldmetallid on taasiseseisvunud Eestis puutumatuks jäänud.

Kuigi ihaldataud muldmetallide kaevandamine võib tunduda ahvatlev, pole Eesti seni nende kaevandamist tõsisemalt kaalunud. Põhjuseks on turu pidev muutlikkus – tehnoloogilised edasiminekud tähendavad ühe muldmetalli kasutuse lõppu ning teise algust. Lisaks otsitakse aktiivselt võimalusi muldmetallide taaskasutamiseks, mis langetaks koheselt tooraine tootmise kasumlikkust.

Olles läbi elanud uraani tootmise, fosforiidisõda ning nüüd potensiaalselt Põxiti poole liikudes tundub, et Eesti on suhet taastumatute maavaradega lõpetamas. Sillamäe kurgaan ning stalinistik tööstuslinn jäävad aga alatiseks meile oma jalgealust rikkust meenutama.