Raha tähendab asju ja asjad tähendavad rikkust. See on sarnane nähtus mõtteviisile, mille kohaselt võib su kodu olla ka kõige uberikum Lasnamäe korter, kuid kui auto on kõva, siis oled tegija vend, sest keegi väljaspool su kodupiirkonda ei pea teadma, kui jõukas sa päriselt oled. Tavalisest rohkem raha saanuna otse poodi või autosalongi lippavad inimesed võtavad aga endalegi aru andmata osa majanduslikust riskikäitumisest.

Riskikäitumise alla loetakse peamiselt tegevusi, mis mõjutavad halvasti inimese enda ja/või teda ümbritsevate tervist, ning tegevusi, mis lähevad vastuollu ühiskonnas kehtivate reeglitega. Majanduslik riskikäitumine justkui sinna alla ei läheks, kuna otseselt tervist ei kahjusta ning kapitalistlikule majandusele on tarbimine ju lausa hädavajalik. Sellegipoolest on majanduslik riskikäitumine suund, mida riskikäitumise kontekstis vaadata. Seda tegevad inimesed võivad olla näiteks need, kes kulutavad pidevalt ja suurelt ilma hetkekski homsele mõtlemata. On ka ärimehi, kes justkui regulaarselt töötavad ennast üles, saavad kätte suured summad ning siis seda ebavajalike luksuste peale kulutavad nii, et mõne aja pärast peavad nad neid luksusi ots-otsaga kokku tulemiseks otsast müüma hakkama. See on justkui elu osa. Raha ju peab liikuma, et majandus toimiks, kuid sellega tegelevad inimesed niimoodi ei mõtle. Nende ostude inerts ei ole mõte: "Voh, nüüd selle ostuga ma annan majanduskasvule ikka ühe korraliku tõuke!" vaid midagi muud. Mis see on?

Tartu Ülikooli Johann Skytte poliitikauuringute instituudi käitumusliku poliitikakujundamise teadur Leonore Riitsalu, kes on uurinud ka finantskäitumist, rääkis, et suure rahasumma sülle kukkumisel impulsiivset kulutamist võib nimetada emotsionaalseks arvepidamiseks.

"Kergelt saadud summa kipub ka kergelt ära kuluma. Kui suurem summa saadakse aga kurvemal põhjusel, näiteks pärandusena, siis kasutatakse seda pigem ratsionaalsetel eesmärkidel," ütles ta.

Mida aeg edasi, seda teravamaks on läinud jõukuse käärid. Vaesemad jäävad vaesemaks ja rikkad saavad rikkamaks. Ebavõrdsuse tõus on üks suur faktor, mis mõjutab majanduslikku riskikäitumist. Inimesed võrdlevad ennast nendega, kellel läheb paremini – näevad ära, mis on vajalik, et näida rikas ning hakkavad neid näilikke vajadusi täitma. Kui rikkamad saavad rikkamaks, siis neist klass allpool olevad peaaegu rikkad tõstavad oma tarbimist. Kui seda teevad peaaegu rikkad, siis keskklass teeb niisamuti ja nii edasi ja nii edasi. On ka leitud, et endeid võrreldakse ka endale sarnastega ehk toimub mõningane üksteise üles kütmine majanduslike klasside sees. Näiteks selliselt, et lotovõitjate naabrid kipuvad hakkama soetama hinnalisemaid autosid.

Riitsalu sõnul mängivad sotsiaalsed tegurid finantskäitumises olulist rolli. Tarbimisotsused on nähtavad ja suunavad omakorda tarbima olevikus. Teiste säästmis- ja investeerimisotsused on peidus ning seega puudub tähelepanu tulevikule. "Näen hõlpsasti, millise autoga sõidab naabrimees või kus reisib suunamudija. Nähtamatuks jääb aga, kas ja milliseid valikuid ta iseenda pensionipõlve kindlustamiseks teinud on," rääkis Riitsalu.

Riskivaks käitumiseks, kui mitte riskikäitumiseks, võib nimetada ka seda, kui inimesed ei säästa ega investeeri oma pensionipõlve rahalise heaolu kindlustamiseks piisavalt raha, sest inimeste eelistused ja valikud on enamasti oleviku suunas kallutatud.

"Kergem on mõista, millist naudingut saan raha kulutamisest tänases, väga raske on aga mõista, millise elustiili tagaks see mulle 30 aasta pärast, kui täna raha ostlemise asemel kasvama paneksin," rääkis Riitsalu. Veelgi enam, inimesed ei pruugi oma tuleviku-minuga isegi samastuda.

"Kui ma aga ennast selle kaugemas tulevikus elava iseendaga ei samasta, ei hooli ma ka piisavalt tema heaolu kindlustamisest," lisas ta.

Just psühholoogilised tegurid mõjutavad finantsäitumist ja rahalist heaolu rohkem kui teadmised. Oma uuringus Tilburgi ülikooli professori W. Fred van Raaijga leidis Riitsalu, et kõrgema enesekontrolli tasemega ja pigem tulevikku orienteeritud inimesed käituvad oma pikaalise rahalise heaolu seisukohalt arukamalt. Samuti oma uuringus koos Rein Murakaga leidis Riitsalu, et inimese hinnang iseenda teadmistele rahaasjus selgitab erinevusi rahalises heaolus enam kui objektiivselt mõõdetud teadmiste punktiskoor. Rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et eestlased on teadmiste poolest küll kõrgel kohal, kuid vähese pikaajaliste rahaliste eesmärkide seadmise ja nende nimel investeerimise tõttu oleme käitumises teistest riikidest märksa madalamal.

Majanduslik riskikäitumine on aga väga lihtne tekkima, kui meid ümbritseb tarbimiskultuur, mida meile söögi alla ja söögi peale ette söödetakse. Kõik SAHid, LAHid, Hullud Päevad ja priiskavus Hollywoodi filmides õpetavad meile lapseeast peale, et osta tuleb ja võitja on see, kes ostab rohkem. Ning oma ostudega nii sotsiaalmeedias kui näost-näkku uhkeldamine vaid taastoodab seda näilist vajadust omada kõike ja palju. Siinkohal ei aita ka enam Marie Kondo või minimalismist äri teinud tüübid.