Kolisin mõned aastat tagasi maale. Mitte, et ma varem oleks lausa linnainimene olnud, kuid kolisin päriselt maale elama. Tänaseks olen kokkuvarisemise äärel iga kord, kui keegi hakkab rääkima elurikkusest. Ma ei julge kelleltki abi küsida, mul ei ole kelleltki abi küsida. Ma kardan, et paari järgmise aasta jooksul on elurikkus lõpetamas minu, mu pere ja mu maise vara läbiseedimise.

Oi, kuidas me sellest unistasime! Kinnisvaraportaalide läbi kammimine oli reede õhtul minu ja mu abikaasa lemmiktegevus. Paar pudelit veini, läppar teleka külge ja uudistama. Erinevad Eesti paigad, erinevat tüüpi majapidamised. Palju unistusi – justkui rändaks mööda maad ringi. Mõned tripid kohapeale ja viimaks see suur otsus. Sisetunne ütles, et õige. Seejärel läbirääkimised pangaga, allkiri kolm aastakümmet kestvatele kohustustele ning veel ühele kümnesele ja 10 aastat kestnud renoveerimisprotsess võis alata.

Nüüd elame me maal ja mul on tunne, et kõik libiseb käest. Vaatan uinudes lakke ning kuulan ümbrusest kostvaid hääli. Ärkan sageli unenäo peale, milles Stephen Kingi langoljeerid on ümbruskonna juba täielikult hävitanud ning lendavad korralikus rändekolmnurgas minu kodu poole. Kõik on tuulevaikne ja hääletu, lõhnu pole, maitset pole, ainult nonde kohutavate hambuliste hävitajapallide sääski meenutav pinin. Ärkan, kuid pinin ei kao. Voodi kõrval oleva avatud akna on katnud sajad sääsed. Armee, kes on mu hirmuhigiga kaetud paljast ihust vaid napi poole meetri kaugusel võrgul. Kujutan elavalt ette, mismoodi selle odava võrgu vilets liim järele annab ning pinges kangas akna eest langeb. Ja kuidas kogu see jäledate mini-imurite parv mu ühtlase vaibana katab. Kohutav!

Sügan end vaikselt niutsatades ja uinun väherdes. Kui uinun, sest ainus mis sääskede ininat varjab on rukkiräägu lõugamine. Kuidas see võimalik on, et üks pooleldi lennuvõimetu kuldnoka suurune peletis niimoodi röökida võib? Katkematult ja terve öö! See on jäledam kui ükskõik milline lehepuhur või trimmer. Kuidas kurat ta aju peas lahti ei põru? Tal omal kõrvu pole? Ma reaalselt kujutan ette, kuidas mu trimmer punastab, kui see jäletis kuuri taga saagima hakkab.

Ja harakad! Olete te kunagi kuulnud, kuidas harakaperekond peale päikesetõusu hoovis hommikueinet võtab? See kõlab, nagu peksaks keegi elusat metallist harakat vastu metallämbrit ja too on selle üle veel õnnelik. Nad reaalselt suhtlevad omavahel. Isa, ema ja faking kolm last. Meeter meetri haaval peilitakse läbi kogu õu, kougitakse ja tuuseldatakse igal pool ning kõik mis söödav süüakse ära. Karu ei ole kõigesööja. Harakad on kõigesööjad. Mõnes mõttes on nad isegi mu liitlased – need tegelased söövad rõõmsat ulmefilmitulnukate laulupidu meenutava lärmi saatel ära ka teiste lindude pojad.

Meeter meetri haaval peilitakse läbi kogu õu, kougitakse ja tuuseldatakse igal pool ning kõik mis söödav süüakse ära.

Kratsin hullumiseni oma sääse- ja parmukuplasid ning siiski ei uinu. Tõusen ja lömastan põrandal ukerdava tiibadega sipelga. Ja siis veel ühe. Ja siis akna pealt veel kolm... Muutun murelikuks ning tõttan alumisele korrusele. Selleks, et avastada, et maja on täis indlevaid sipelgaid! Kuidas, pagan võtku? Mitte kunagi neid ei ole näha olnud ja korraga, on ühel hommikul terve maja, ma kordan – terve maja täis ilgeid tiibadega satikaid, kes ronivad kõikjal. Toidu sees, laes ja põrandal, linade vahel jne.

Haaran pooleldi hulludes tolmuimeja ja hakkan hüsteeriliselt naerdes neid nagu mingi tehnoloogiline sipelgaõgija voolikusse imema. Kell on pool viis, päike on just tõusnud. Pärast pea tundi rabelemist paistab olukord olevat juba minu kasuks pöördunud, üles ärganud pere on hommikusöögi lõpetanud. Ometi ilmub neid tõhke veel õhtuni kusagilt põranda vahelt välja. Veel järgmiselgi päeval. Üritan tulutult peast tõrjuda kujutluspilte linnakust, mis kusagile seinte sisse rajatud on. Kõigest sellest sitast, mida nad sinna vedanud on. Mõtlen oma armetusele ja alles jäänud suvele ning mind tabab jõuetus.

Sest vaevalt on sääskedest ja parmudest mingi rahu saabunud ja tekib, küll vastu vääramatult lähenevat sügist, aga siiski, lootus rahulikku olemist nautida, kui kohale saabuvad herilased – faking ülbed triibulised punnsilmad. Toidu sees, ümber pea, õlleklaasis, akna vahel, jala all ja nii edasi. See on ikka üsna haige litter, mille see tont panna võib. Jälgisin neid möödunud aastal söögilaual. Neid oli vist sadu. Üks istus mu lihatükil ja reaalselt lõikas oma lõugadega sellest tüki välja ning lendas sellega minema. Viis lihatüki koju lastele! Kui järgmise minema peletasin, tegi see täiesti jälgitava tiiru ümber laua ja nõelas mind selja tagant pähe. Pauguga! Tunne oli nagu oleks kaikaga vastu pead saanud. Ma julgesin teda effin segada!

Mõni päev hiljem istun õndsas rahus terrassil ja vahin taevasse. Tuulevaikne ja mõnus, imelikul kombel ei tiiruta ümber ühtegi vereimejat. Istun, kui korraga hakkan tähele panema mitmest kohast vaikset kraapimist. Otsin häiritult pilguga ja mida ma näen – herilased. Minu maja seinal. Nende samade õelate liha lõikavate lõugadega seina küljest puitu kraapimas. Lõug halli sodi täis ja minema. Täiesti uskumatu! 

Või siis tihased. Avastan terrassilt soojustusmaterjali pudi. Lähemalt uurides selgub, et keegi on leidnud lae laudade vahelt üles kohad, kust selle kätte saab ja sikutab seda järjekindlalt välja. Sutike makrot, tsipake villa ja nii päev-päeva järel. Otsustan jälgida ja mida ma näen – ta lihtsalt lõhub! Lihtsalt seisab pilu ees, pea sisse ja tükk materjali välja. Ei, ta ei võta seda kaasa, et oma pesa soojustada või lastele mängimiseks viia. Ta lihtsalt loobib selle maha. Nagu mingi kuradi tropp lihtsalt käru keeramiseks! Kas ma sulle selle pärast söödan terve talv otsa sihvkasid sisse, et sa tänutäheks mu maja hõredaks lammutaksid? Mis sul viga on?

Kas ma sulle selle pärast söödan terve talv otsa sihvkasid sisse, et sa tänutäheks mu maja hõredaks lammutaksid?

Peletan raisa minema, toon redeli ja hakkan olukorda lähemalt uurima. Peab olema mingi moodus nende silmale täiesti märkamatute tuulutusvahede sulgemiseks. Järsku näen, et ühest vahest paistavad suled. Misasja?! Puudutan neid ettevaatlikult. Vaikus. Võtan juba julgemalt kinni ning sikutan. Vaikselt liigub, tundub, et sulgede küljes on ka tiib ja selle küljes lind. Paistab olevat varblane. Surnud? Seda nad siin kevad otsa sädistasid. Et siis oligi pesa!? Sikutan veel, kuid rohkem enam ei liigu. Tõmban tugevamini, käib õrn krõps ja mu käes on varblase tiib. Ilma varblaseta. Kiunatan vastikusest, viskan selle vihaga nõgerikku ning trambin eesti-vene segakeeles ohtrate r-tähtedega vürtsitatud leksika saatel tuppa. Masendav! Kas tõesti kogu ümbruskonna faunal pole muud paremat alternatiivi, kui minu maja perse panna ja seda täis sittuda ning seejärel selle uuretsse ära kooleda? Varsti jõuame me selleni välja, et looduskaitsjad tulevad panevad tapeetimise seisma, kuna see rikub tihaste toidulaua ja varblaste pesitsusrahu?

Aiast ma parem ei räägigi! Palun, linnud, jätke mu perele kah mõni mari süüa! Vähemalt maasikaid. Kirsse ja ploome me nagunii kunagi ei saa, sest loomad panid kolm aastat järjest värskelt maha pandud istikud nahka. Esimesel aastal sõid jänesed koore ümbert ära. Panin tüvele võrgu. Siis sõid kitsed kogu võrgust üle oleva osa ära. Sulgesime aia. Kolmandal korral tükkis nutt kangesti peale, kui selgus, et lume all olid hiired juurte ümbrused koorest puhtaks söönud.

Ma ei taha hiirtele mõeldagi! Nii kui väljas külmaks läheb, hakkavad nad majja pressima. Üks suurem kui teine. Kui normaalselt ei saa, siis auk seina. Otse. Ükskõik, et tuuletõke ees on. Auk sisse, vill välja, sitt sisse, soe välja. Ma ei tea, millest neil need hambad on, kuid ühed värdjad närisid sahvri betoonpõranda serva augu. Kui avastasin, oli selle kaudu betooni alt ämbritäis liiva välja pekstud! Ebanormaalne! Kolm tükki püüdsin lõksuga kinni, enne kui konflikt maha rahunes. Lagede peal ja põranda all on pidev elu. Kujutan õlgu võdistades ette, milline pask sinna kokku veetud on ning kujutan ette, kuidas ühel hetkel see hiirekusehais tuppa tungima hakkab.

Ma ei ole faunavihkaja. Ma pean isegi mõnda isendit. Mul on näiteks koer ja kass. Ja kanu pean samuti. Samas kanade pärast on pidevalt hirm. Kuigi neid on praeguseks ainult kümmekond ja nad saavad üksteise tapmisega ka ise hakkama, on peamine hirm rebase pärast. Samas käib rebane ainsa normaalse elajana kauge kaarega majapidamisest mööda, kuna koer lõhnastab territooriumi tema jaoks liialt häirivalt. Ikkagi kardavad kõik kanapidajad rebase pärast.

Ühel hommikul ärkasin koera ja naise karjumise peale – kanala kõrval puu otsas oli nugis. Kärnas ja pooleldi karvutu. Nagu peletis. Hea, et alla ei kukkunud. Tuttav jahimees soovitas elaja likvideerida, kuna nagunii talle palju jäänud pole ja kui ta kusagile kodu lähedale otsad annab, toob koer selle puht lusti pärast koos kärntõvega koju. Likvideerisimegi. Võimalikult kiiresti ja humaanselt. Iseasi, kas nugis inimlikkusest midagi peab. Matsin maha. Hilja – mõne aja pärast hakkas koer sügelema ja kiunuma. Tõbi käes, kallid antibiotsid peale. Vähemalt kanad pääsesid. Kuigi nende päästmine tundub peale möödunud kevadet üpriski vastumeelne. Peale seda, kui vanad olijad juurde toodud neljast noorest linnust kaks öö jooksul maha lõid ning ribadeks nokkisid. Kolmandat rautas kukk nii palju, et see murdis tiiva ja hüppas ühel jalal nädal aega, enne kui lõplikult lusika nurka viskas.

Vähemalt nad munevad, mõtlen peenramaal kanade poolt tühjaks nokitud kapsaid põrnitsedes...