AFGANISTAN ⟩ Intervjuu Talibani aladel vlogiva tüübiga: inimesed tahavad, et sõda lihtsalt lõppeks

Farhan Hotak hääletamas Afganistanis maantee ärres Foto: ekraanipauk Farhani vlogist
Margus Hanno Murakas
, Autor, toimetaja ja analüütik
Copy

Kaamera käes ja sõber Aziz kõrval seikleb Farhan Hotak mööda Afganistani ääremaid ja jäädvustab 20 aastasest sõjast räsitud riigi inimlikku külge ja igapäevaelu ajal, kui Talibani islamirühmitus riiki üle võtab. Farhan ja Aziz käivad külades, millel pole nimesid, ja piirkondades, mida tuntakse ainult valitseva hõimu järgi. Intervjuus Ypsiloniga räägib Farhan elust Talibaniga, Afganistanist laiemalt ning sellest, kuidas on olla vlogger selles keerulises aegruumis.

Esimese video riputas Farhan üles juuni esimesel päeval ja on pea iga nädal ühe juurde lisanud. Enda 10-20 minutilisi videosid monteerib ta oma telefonis. Videote Youtube’i üleslaadimiseks võib kuluda kuni neli päeva. Selle jaoks ärkab ta hommikuti viie paiku üles, sest siis on võrgule vähem koormust.

Farhani Youtube’i kanalil on veidi üle 400 subscriberi, videote vaatamised kõiguvad paarisaja ja kahe tuhande vahel. Stiili poolest meenutavad Farhani vlogid pühapäevahommikust ETV telekava, sest tema videotel puuduvad youtube’ilikud karjuvalt tähelepanu nõudvad elemendid. Farhan ei otsi sensatsiooni ega rõhuta dramaatilisust, elu Afganistanis pakub seda orgaaniliselt.

Ta on 22-aastane, inglise keele õpetas endale ise interneti abil. Varem töötas Farhan klienditeenindajana autotöökojas, mis oli Dubais asuva USA ettevõtte koostööpartner. Ta tõlkis, väljastas arveid ja saatis emaile.

Oma videotes näitab ta Afganistani kohaliku inimese perspektiivist – ajaloolisi bazaare, kus muuhulgas müüakse toiduaineid, elektroonikat, traditsioonilisi hõlste, aga ka Monsteri energiajooki ja Mountain Dew’d. Kaameraga minnakse ka restoranidesse, rätsepa juurde, autot parandama, Nõukogude Liidu ehitatud basseini äärde, istandustesse, kala püüdma ja pühapaikadesse.

Nüüd kui Taliban on üle võtnud üle poole riigist, kuidas on inimeste meeleolu?

Osad on katki, osad tunnevad ennast samamoodi, nagu midagi poleks muutunud, kuna nad on elanud samasuguse elukorralduse järgi aastakümneid. Afganistani kultuur on range, maapiirkondades ei lasta naisi välja. Seekord Taliban on öelnud, et kiidavad heaks naiste koolis käimise, aga paljud inimesed ei taha seda.

Seega Talibani kehtestatud reeglid ei ole mitte midagi uut?

Ja, inimesed juba elavadki niimoodi. Taliban üritab osadest piirangutest hoopis vabaneda, osad traditsioonid puštu (Afganistani põlisrahvas – toim.) kultuuris ei ole kuigi islamistlikud. Näiteks abielu kaasavara, naiste hoidmine ühes ruumis terve elu, korruptsioon ja see, et poisse saadetakse pigem tööle kui õppima. Need on kohal pea igas afgaani kultuuris ja loodetavasti vabanetakse nendest.

Aga kas see on niimoodi äärealadel või ka suurtes linnades?

Äärealadel – seal, kus on päris Afganistan ja enamik rahvastikku. Elu linnas on sugarcoatitud. Inimestel on linnades väga palju vabadust, nad vihkavad Talibani. Aga äärealadel on juba ammu elatud Talibani elukorralduse järgi.

Vaatasin ühte su videot, kus kaks väikest poissi elasid granaatõuna istanduses ja karjatasid lambaid. Nad tundusid olevat palju õnnelikumad kui Eesti lapsed, kellel on elus palju rohkemat.

Nad on tänulik rahvas, aga nende elu on kurb. Nad ei ole palju näinud ja seetõttu on õnnelikud kõige üle, mis neil on. Nad varem elasid sõjatsoonis, siis valitsuse aladel, mille nüüd võttis Taliban üle, aga palju ei muutunud.

Kas on lootust, et Taliban toob rahu mingil määral?

Inimestel on lootust küll, osad neist tahavad lihtsalt, et sõda lõppeks.

Eesti president käis aprillis Afganistanis visiidil*, kus ta sai teada, et kõik Eesti sõdurite missioonid ja ohverdused on tühja läinud, sest olukord Helmandis on samasugune nagu siis, kui algasid Estcoy missioonid. Kui ohtlik on Helmandi provints võrreldes teiste piirkondadega?

Kindlasti kõige ohtlikum provints, palju maamiine ja väga tugev Talibani kohalolek. Seal kasvatatakse ja müüakse palju narkootikume, isegi kokaiini liigub seal ringi. Helmandis ei taha mitte keegi olla seotud mitte millegi välismaisega. Ma loodan, et Eesti ja Afganistani vahel tekivad sõbralikud suhed ja viiakse koos läbi projekte, kui meil on lõpuks stabiilne valitsus.

Mis sa arvad, mis juhtub Afganistaniga järgnevatel aastatel?

Kui rahulepet ei tule, siis inimesed surevad edasi.

Tundub, et suurte linnade vallutamine läheb väga veriseks.

Jah, üks väike pealetung Kandahari linnale tekitas väga palju kaost linnas ja inimesed olid hirmunud. Maapiirkondades elavad inimesed ei ole nii palju sõjaõudustega kokku puutunud, uus generatsioon kardab väga palju.

Väline sõjaline sekkumine teeb vast olukord ainult hullemaks.

Jah, ma ei usu, et Taliban enam peatub.

Mis on Afganistani valitsusvägedest saanud?

Massiliselt on alla antud. Neile ei makstud palka, polnud abivägesid ega süüa alles. Polnud muud võimalust.

Mis seis on ISISe ja Talibani vahel?

Väga erinevad rühmitused. Taliban on enamik ISIS’t alistanud. ISISel pole üldse nii palju mehi kui Talibanil. Mitte kellelegi ei meeldi ISIS, nad on liiga radikaalsed.

Miks sa alustasid vloggimisega?

Ma tahan inimestele maapiirkondi näidata kohaliku inimese perspektiivist ja minu jaoks on see põnev hobi. Saan ainult kiidusõnu, aga ma loodan, et see leiab ka laiemat tunnustust ja rohkem vaatamisi.

On see ohtlik?

Jah, ma ei saa salvestada osasid asju ja mu varustus on piiratud, aga ma arvan, et ajaga saan ise ka paremaks.

Mis haridus sul on? Mulle tundub, et sul on hea kirja- ja loojutustamise oskus.

Koolist kukkusin välja. Mul on alati olnud kirg kirjutamise vastu. Aga enamus mu kujutlusvõimet pärineb „World of Warcrafti“ ja „Final Fantasy“ mängimisest. Siis ma mängisin „Dotat“ ja „League of Legendsit“, võitsin isegi „Counter Strike’i“ ja „Dota“ turniire. Kunagi mänigisin „Pokemoni“ ka, head ajad olid.

Mis on su üks ilusamaid kogemusi seoses videote tegemisega?

Minu jaoks on nad kõik ilusad, mulle väga meeldib käia maapiirkondades ringi. Ma pole veel jõudnud palju teha. Lihtsalt väga ootan juba järgmise video tegemist.

Kuhu sa plaanid järgmisena minna?

Ida-Afganistani ja tahan Pakistani ka avastada, eriti Khyber Pakhtunkhwa provintsi, kus elab palju afgaane.

Aga mis on kõige hirmuäratavamad kogemused?

Kui reisides jään Talibani ja valitsusvägede lahingute vahele, tavaliselt juhtub seda väikeste ringkondade bazaarides. Talibani kontrollpunktid ja maanteeröövlid on ka hirmuäratavad, kuigi Talibani ei huvita tsiviilid, lihtsalt vaatavad ringi. Nad tapavad ainult valitsusega seotud inimesi. Aga maanteeröövlid varastavad su tühjaks ja tapavad ära.

Ühes su videos sõitsite bussiga mööda maanteed ja sattusite kahe tule vahele. Tundus väga veider, et inimesed jäid bussis nii rahulikuks.

Kõik palvetasid, inimesed on harjunud sõjaga. Hirmu tõttu ei saanud nad terve bussisõidu ajal magada. See oli 12 tunnine sõit Kandaharist Herati.

---
Artiklis oli algselt märgitud, et president käis visiidil Helmandi provintsis, mis ei vasta tõele. Töövisiit piirnes Kabuli külastusega ja kohtumistega, autor vabandab tekkinud segaduse eest.

Et näha autentset Afganistani, jälgi Farhani sotsiaalmeedias ja Youtubes

Farhani Youtube kanal: https://www.youtube.com/channel/UCtZcjalvac_tcC2vjPLUGgA

Farhan Twitteris: https://twitter.com/FarhanVLOGS

Farhan Instagramis: https://www.instagram.com/farhannvlogs/

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles