Nairobi on inimestele, kes kardavad, et midagi ei juhtu

Mulle jõuab olukorra tõsidus kohale, kui ühes hoovis lõpetavad lapsed jalapealt mängimise ning jäävad meid suu ammuli vahtima. Vaevalt nad iga päev valget inimest näevad ja kui näevadki, siis mureliku näoga kargopükstes ja matkasaabastes humanitaartöötajat. Meie oleme teistsugused. Mina olen – nagu alati – dressides ja tossudes. Heledas pintsakus ja 80ndate päikeseprillidega Ken meenutab kokaiinidiilerit. 

Ristmikult jälgivad meid huviga kohalikud gängsterid, kelle olek on justkui Valeri Kirsil Miss Estonia bikiinivoorus. Nende kehakeel ütleb selgelt: see on meie tänav, meie korraldame siin asju. Üks gängsteritest tuleb tüdrukuga ligi. "Mina olen Ken," teatab ta. "Tere, Ken, tema on ka Ken," osutan Ken Saanile, "ja mina olen Ken." Seejärel tutvustan meie kohalikku sõpra Adamit — "Tema on ka Ken." Gängster-Ken naerab, lööme nukke kokku. Ma ei suuda meenutada, millest Ken (Saan) ja Ken (gängster) Bolti saabumiseni rääkima jäävad, aga tõenäoliselt oleks see päev saanud minna halvemini, kui me oleks keset 500 000 elanikuga muldonnidest slummi käitunud hirmunud turistidena. 

Kui mitte karta, siis eeldavad inimesed, et julge olemiseks on põhjust. Üks keskklassi kuuluv nairobilane arvas hiljem, et meid peeti kohaliku valge allilma esindajateks, keda keegi torkima ei lähe. Lisades, et ta ise ei tõstaks elu sees sinna slummi jalga. Ma ei tea, kes on Nairobi valged kriminaalid, kuid kuulsin midagi ukrainlastest. Kõlab loogiliselt – Ukrainas on sõda, liikvel on relvi, neid vajatakse näiteks naaberriikides Somaalias ja Lõuna-Sudaanis. 

90ndate teemapark

Loomulikult pole valdav osa Nairobist selline. Täiesti rahulikult on võimalik elada nagu Esimeses Maailmas. Käia Carrefouris, süüa iga päev erinevas autentses itaalia, india või jaapani restoranis vegan-toitu, liguneda tarastatud uuselamurajooni basseinis. Aga Tuulasse oma samovariga ei tulda. 

Väljaspool turvatud turistialasid on Nairobi nagu meie 90ndate teemapark. Kõnnid tänaval, telekapoes mängib Ace of Base, ostad kioskist sigarette "Sportsma". Mööda sõidavad marsruuttaksod, mis on võõbatud suvaliste kaubamärkide värvidesse. Sinine Chelsea FC marsruuttakso. Marsruuttakso Pandemic. Marsruuttaksod Allah, Beats by Dre, Feminist, Ferrari ja Pablo Escobar. Nende vahel mootorratas, mille tahaistmele on põiki seotud täismõõdus diivan. Selle peal on lebos mingi kutt. 

Eesti 90ndad jätkuvad ka ärikeskkonnas. Nairobi on kraanasid täis – Keenia vajab aastas miljon uut korterit. Sealsed Ernesto Preatonid tulevad Hiinast ja Israelist ning arendavad hoogsalt. Isegi eelmisel, koroona-aastal tõusis Keenia majandus Maailmapanga andmetel 4,5 protsenti ning kuigi Aafrikast leiab turvalisema ärikeskkonnaga riike, nagu Botswana või Namiibia, on need väikesed. Suurtest turgudest võib ligi 50 miljoni elanikuga Keeniat pidada Ghana kõrval ilmselt stabiilseimaks. Näiteks naabruses asuvast enam kui kaks korda suurema rahvaarvuga Etioopiast näidatakse absoluutvääringus suuremat majandust.

Kahjukäsitlus ja remont poole tunniga

Nagu siirdeühiskonnas kunagi, on tegevustel ja tegevusetusel vahetud tagajärjed ning reaalsuses tuleb pidevalt kohal olla. See ongi suurim erinevus Keenia ja Esimese Maailma vahel. Pead vaatama, et auku kukkudes jalga ei murraks, sest kiirabiga istud ummikus tundide viisi nagu iga teine autogi. Kui kuskil peaks probleem tekkima, siis politseiga ma seal pigem ei arvestaks, ise pead hakkama saama. Kontrast Eestiga on terav, kuna meil on aasta-aastalt vähem vahet, mida inimene teeb või ei tee – keegi millegagi ei riski ja kunagi midagi ei juhtu. Elame mullikiles, mida ohustab aeg-ajalt üksnes terviseameti superadministraator.

Teine suur erinevus Euroopa ühiskondadega tuleb rahvastiku püramiidist. Eestis ja mujal Läänes on noored pidevalt leilis, sest neid on lihtsalt nii vähe. Ainus võimalus end kuuldavaks teha on Twitteris ja Telliskivis võimalikult kõvasti ja vihaselt häält tõstes. Keenias on püramiid teistpidi – ühiskond on tervikuna noor, energiline, valmis parema elu nimel töötama. Ning rõõmsameelne. 
 

Kuna liiklus on stiihiline, sattusime autoõnnetusse. Meie masin vajas üksnes keretöid, teisel oli aga ratas ja kogu esitiib sodiks. Ken sõitis mootorrattataksoga autolukksepa juurde – neid on iga kahe kilomeetri tagant, umbes nagu meil R-kioskeid – sealt naaseti tunkedes onu, varuratta ja tööriistadega. Kolmkümmend lühikest minutit hiljem oli kahju käsitletud ning mõlemad autod omal jõul liikvel. Remondiarve kokku 290 dollarit. Ühtki sõimusõna kellegi suust kuulda polnud.

Migratsioon ja mobiilne internet

Sõidame Nairobist välja, mööda savanni. Käime kitseturgudel ja külades. Hiinlaste püsti pandud mobiilne internet on kõikjal sama hea kui Eestis. Isegi maasai kogukonnas, kus inimestel ei olnud praktiliselt midagi peale kooleraga nakatunud oja, levis 4G.

Varem oli seal külas dispanser, ent torm viis 13 aastat tagasi katuse ja nüüd on lähim haigla kolme tunni kaugusel. Nädalapäevad varem hammustas madu väikest tüdrukut, kes jäi elama, kuna õnnestus mootorrattaga kiiresti arstini toimetada. Üleujutuste ajal aga on teed läbimatud.

Selle küla inimestega vesteldes selgub, et nad armastavad oma maad ning hoiavad sellest kinni viimase võimaluseni. Mõne aasta tagune küsitlus ütleb aga, et võimaluse korral vahetaks riiki iga teine keenialane. Sellest osa on ka tagasiränne: Ida-Aafrika kontekstis on Keenia migratsiooni sihtriik, kuhu kolitakse kõigist naabermaadest. ÜRO viimaste, 2017. aasta andmete järgi oli Keenia rändesaldoks –50 000 inimest, ehk välja rändas netos vähem inimesi kui Lätist või Leedust. 

Lisaks mobiilse interneti levikule oli Eestist tulles üllatav, kui suur on Keenias Bolt. Tegu paistab olevat top 5 kaubamärgiga, kuskil Coca-Cola, Safaricomi, Glovo ja Toyota järel. Kui teenust kasutasin, küsisin iga kord ka juhtidelt, kas Uber on parem kui Bolt – juhid eelistasid viimast.

Vähesed oskavad Eestis õigesti hinnata töö väärtust, mida Villigud, Hinrikus ja Käärmann ära on teinud. Usaldusväärsete ja massiturule sisse söönud digitaalsete infrastruktuuriteenuste loomine Kolmandasse Maailmasse kiirendab sealset arengut, see aga vähendab muuhulgas rändesurvet.

Ning meie järgmistele ettevõtjatele on nad andnud tohutu usalduskrediidi. Keegi ei tea Aafrikas Eestit, aga kõik teavad Bolti ja Transferwise’i. Nendel kahel ettevõttel on maailmas kümneid miljoneid kasutajaid ehk iga inimese kohta, kes puutub päeva jooksul kokku mõistega Eesti, leidub ilmselt kümneid, kes puutuvad kokku mõistetega Bolt ja Wise. 

Mõistlik oleks seega neid ettevõtjaid väärtustada ning loota, et ka Eesti saab selliste firmade tuules maailmas võrdselt tuntuks. Paraku kipub see lihtne mõttekäik parlamendi kõnepuldis üle kõõma lendama. 

Sõidan läbi savanni tagasi Nairobi poole. Auto eest läheb üle tee viiemeetrine kaelkirjak. Keenia on tugevalt vastunäidustatud inimestele, kes kardavad, et midagi juhtub. Kuid ta sobib suurepäraselt neile, kes kardavad, et midagi ei juhtu.