Tõenäoliselt pole sa ainus, kellel sõnaga “narkomaan” kangastub esmajärjekorras pähe mõni eluheidik – määrdunud riiete, katkiste hammaste ja närvilise olekuga inimene, keda sa oma koju ei kutsuks - nagu tegelased Trainspottingust. See on stigmatiseeriv stereotüüp, mis ei pruugi reaalsuses paika pidada ja on tugevalt seoses sõnaga “narkomaan”. Mis oleks, kui me lõpetaks selle sõna kasutamise?

Selle pakkus välja Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant Simone Eelmaa, kes koostöös sõltuvusravinõustaja Alisa Aalbokiga kirjutas Tervise Arengu Instituudi kodulehele artikli “Nähtamatu barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid praktikas”. Tema sõnul kujundab see arusaama uimastisõltlasest süstiva narkomaanina, kes on madala intellektiga, puudulike sotsiaalsete oskustega, töötu, vaene, vägivaldne, ohtlik. Tegelikkuses võib uimastisõltlane olla ka inimene, kes ei süsti, omab töökohta, on majanduslikult kindlustatud ja ei paista muud moodi nagu “narkomaan”. Sõltlase stereotüüp võib muuta tema jaoks abi otsimise või üldse probleemi märkamise keerulisemaks. Eelmaa sõnul oleks seetõttu sobivam öelda näiteks “sõltuvushäirega inimene” või “narkootikume tarvitav inimene”.

Stigmad tekivad Eelmaa sõnul üldisest vähesest teadmisest ja vähesest kokkupuutest teemaga. Rolli mängib siin ka meedia kajastus. “Aastaid on kajastatud, et Eesti on Euroopa narkosurmade pealinn ja avalikud diskussioonid on pigem keskendunud just selle stereotüübi taastootmisele,” ütles ta. “Ja loomulikult inimesed, kes reaalset kokkupuudet ei oma, usuvadki, et uimastid võrdub “narkomaania” ja “narkomaania” võrdub ohtlik ja süstiv kurjategija.” Samuti mängib stereotüüpide tekkimisel rolli loomulik soov end selle teema eest kaitsta ning lükata see endast kaugemale ja luua sellest väike, perifeeria probleem. “Samas olgem realistlikud, see, et me probleemi endast kaugemale mõtleme, seda reaalselt meist eemale ei vii,” sõnas Eelmaa.

Tegelikkuses võib uimastisõltlane olla ka inimene, kes ei süsti, omab töökohta, on majanduslikult kindlustatud ja ei paista muud moodi nagu “narkomaan”.

MTÜ Convictuse sõltuvusalane kogemusnõustaja Jaan Väärt rääkis, et see soov hoida uimastisõltlasi endast eemal, võib tegelikult hakata takistama nende tööd, kes üritavad sõltuvusest tulenevaid kahjusid vähendada. Väärt tõi näite kremplist Sitsi 28 aadressil asuva kahjude vähendamise keskuse ümber. MTÜ Convictus on pikalt selle maja elanikega kohut käinud, sest majaelanikud ei soovi sinna seda keskust. Elanikud tõid ühe argumendina väite, et keskuse tõttu käivad sõltlased maja trepikodades. Nad esitasid kohtule ka sellekohase foto, kus üks asotsiaalse välimusega mees oli trepi ukse ees, mitte trepikojas. “Aga kes ta on? Kas ta on sõltlane üldse?” küsis Väärt. “Võib-olla ta on narkosõltlane, äkki ta on alkohoolik, äkki on lihtsalt kodutu. No ei tea.” Ta ütles, et kui vähegi midagi Sitsi ümbruskonnas juhtub, süüdistatakse selles keskuse seal asumist, unustades ära, et keskus asub seal seetõttu, et juba enne olid seal asjad nii, nagu nad on.

Väärt rääkis, et tegelikult on linnapildis näha, et võrreldes üheksakümnendate Tallinnaga on pilt hoopis teine. “Kui vaadata täna Tallinna linna, siis ega sa väga ikka ei märka neid. Jah, ma arvan, Eesti eluolu on paranenud, aga kindlasti ka meie panus sellesse aitab, et inimesed näevad paremad välja, hoolitsevad enda eest rohkem ja nende tarvitamise tagajärjed ei ole nii tõsised,” ütles ta. Väärt rääkis ka, et keskuses töötamisel on märgata tendentsi, et keskmine klient on vanem kui varem. “Ühelt poolt see ütleb seda, et tõenäoliselt neid uusi süstijaid ei tule peale ja vanad ei sure ära. Ma arvan, et see on mõnes mõttes väga hea märk,” sõnas ta.

Stigma kui põletusmärk

Väärt tõi välja, et uimastisõltuvuse stigmade peale mõtlemisel tuli talle esimesena pähe hoopis enesestigmatiseerimine. Ta kirjeldas seda kui põletusmärki, mis nii paranenud kui jätkavate uimastisõltlastega igaveseks kaasas käima jääb. “Kui inimesele öelda hommikust õhtuni 20 aastat järjest, et sa oled loll ja lõpetada talle mingi hetk selle rääkimise, siis inimene elab ikka edasi selle arusaamaga või teadmisega, et ma olen loll. Isegi kui ühiskond muutub ja enam ei stigmatiseerita, siis see põletusmärk ei ole midagi, mis ise ära läheb, ta jääb sulle alles,” ütles Väärt. Enesestigmatiseerimine tuleb Väärti sõnul veel uimastisõltuvusest lahti saamises läbikukkumisest. Inimene, kes on tarvitanud ja proovinud lõpetada mitu korda, võib jäädagi arvama, et ta ei saagi hakkama saada, kuna ta ongi selline.”

Tema sõnul väljenduvad enesestigmatiseerimise tagajärjed näiteks madalas enesehinnangus, suutmatuses enda õiguste eest seista, kartuses, et keegi saab teada su minevikust ning et see toob endaga mingeid tagajärgi, näiteks ei saa pangalaenu. “Minu kogemus on näidanud, et tihtipeale, mitte küll alati, on kõige suuremad stigmatiseerijad ise need, kes on selle tee läbi käinud,” rääkis Väärt. “Nad teavad, mis see on, nad on sellega hetkel toime tulnud, aga nad igati väldivad seda teemat, nad väldivad igati neid inimesi ja nad mõistavad neid inimesi hukka.”

Väärt rääkis, et kohtades nagu kahjude vähendamise keskused vaadataksegi tervele sellele kogemusele ning antakse lootust, et tegelikult on võimalik sõltuvusest välja tulla. Samal ajal ei ole kahjude vähendamise eesmärk see, et inimene lõpetaks tarvitamise. Selleks on rehabilitatsioonikeskused. Kahjude vähendamisega tegeletakse rohujuuretasandil. Inimene saab sinna minnes vahetada ära süstla, juua tassikese teed, süüa paar kommi, saada sooja toitu. See on koht, kus kedagi ei saadeta p***e, ütles Väärt. See on koht, kus abivajav inimene on oodatud ja teda koheldakse väärikalt. “Ja ma arvan, et läbi selle kusagil hakkab ketrama, et on võimalik [lõpetada].”

Stigma aga võib takistada inimest abini üldse jõudmast. Eelmaa rääkis: “See tähendab, et meil on mitmed toimivad lahendused olemas, aga inimesed ei jõua meieni, sest kardetakse hukkamõistu, kardetakse karistada saada, lastest ilma jääda ja nii edasi.”

Kui ka tarvitajast võib saada kurjategija

Kahjuks on Eesti uimastipoliitika veel selline, mis taastoodab stigmasid. Eelmaa toob ühe aspektina välja kriminaalkorras karistamise, mis kaasneb igasuguse suurema uimastikoguse – suur kogus seejuures ei ole kilogrammides, vaid ühekohalistes grammides – käitlemisel. Käitlemine tähendab omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist jne. Seega ka ühekordsest tarvitajast võib saada narkokurjategija. “Nõustun, et karistusõiguslike vahenditega narkodiilerite tegevuse vastu võitlemine on õigustatud, kuid tarvitajate kriminaalkorras karistamine narkootikumide tsiviilkäibes kasutamise piiramiseks ei täida eesmärki. Süsteem teeb kunstlikult kurjategijad inimestest, sealhulgas ka lastest ja noortest,” sõnas Eelmaa. “Mul ei ole eriliselt usku sellesse, et riik ühel hetkel võidab selle võitluse ja uimasteid enam ei tarvitata, sest see on ju karistatav.”

Eelmaa pakkus välja, et kriminaalkaristuse alternatiivid võiks olla sotsiaalprogrammides osalemine või äärmisel juhul rahatrahv. “Kõige parem oleks loomulikult, kui me üldse ei karistaks kriminaalkorras inimesi, kes narkootikume lihtsalt tarvitavad, aga ei müü, vahenda, valmista jne,” ütles ta. “Kuna riigi prioriteet on olnud karistamine, siis eks see ole ka laiemalt saatnud sõnumi, et sõltuvus on pigem kuritegu kui vaimse tervise probleem.”

Väärt tõi välja, et see, kuidas rahastatakse narkoraviteenuseid, on ka üks stigma allikas. “Täna, kui me räägime kahjude vähendamisest, ei saagi aru, mis asi ta on. Ta ei ole sotsiaalteenus, ta ei ole ka tervishoiuteenus, see on kuidagi selline vahepealne,” ütles Väärt. “Teda rahastatakse mingisuguse eraldi programmi kaudu, mis juba teeb ta selles mõttes eriliseks. Ja mõnes mõttes ka stigmatiseeib, et teie olete erilised, te vajate eraldi abi.” Väärti arvates võiks narkoraviteenust rahastada otse läbi haigekassa. “See oleks riigi poolt selline märk, et jah, narkomaania või sõltuvus on haigus,” sõnas ta.

Veel pakkus Väärt välja, et sõltuvusainetest võiks rääkida laste ja noorte samamoodi nagu näiteks seksist. Praegu võtame me Väärti sõnul lastelt ära üldse valiku rääkida uimastite teemadel. Tekib keelatud vilja efekt. Eriti kui noor näiteks proovib ja tunneb seda heaolutunnet, mistõttu inimesed üldse uimasteid tarvitavad, siis tal ei olegi kellegagi sellest rääkida, sest narko tohib täiskasvanute ees olla ainult paha. Lapsel tekib segadus: kui need on tõesti nii halvad, siis miks üldse inimesed neid tarvitavad ja miks need siis heaolutunnet tekitavad?

“Võiks võtta õpetust seksuaalkasvatusest. Seda hakatakse väga vara tegema, sellest räägitakse avalikult. Ja sellel on omad plussid, sest seksil on ka omad ohukohad,” pakkus Väärt välja. Uimastitest võiks rääkida samamoodi nagu tavalisest elu osast, nagu räägitakse lastele, et on olemas vähk, on olemas angiin, on olemas nohu, siis on olemas ka sõltuvus, samamoodi nagu iga teine haigus. “Ja siis kaob ära see niisugune kuum efekt, see WOW!”

Kas gateway droog või gateway tingimused?

Noortele räägitakse ka palju sellest, et kanep on gateway drug ja viib ainult hullemate asjadeni. See väide pole täiesti alusetu, sest noores eas, eriti teismeeas narkootikumide proovimine või tarvitamine suurendab sõltuvushäire kujunemise tõenäosust, rääkis Eelmaa. Samas ei nõustu Eelmaa, et gateway uimastite tarvitamine viiks raskemate uimastite nagu fentanüüli või metamfetamiini tarvitamiseni. Esiteks, paljud kanepi tarvitajad ei ole kunagi ühtegi teist ainet proovinud. “Leidub inimesi, kes näiteks seltskondlikel üritustel alkoholi asemel mõnda nn “peodroogi” (nt ecstasy) eelistavad, kuid peale selle ei tarvita muid uimasteid ega taha neid ka proovida. Kui mõelda, et esmased gateway uimastid oleksid ikkagi nikotiin ja alkohol, siis suurem osa alkoholi tarvitanud inimestest ei liigu sealt edasi narkootiliste aineteni,” rääkis Eelmaa.

“Teiseks, kui tulla sõltuvuse juurde, siis sõltuvuse kujunemine on tunduvalt keerulisem protsess ja seda mõjutavad nii bioloogilised, psühholoogilised kui ka sotsiaalsed tegurid,” ütles Eelmaa. Ta tõi välja, et tihti kiputakse uimastiprobleemi valest otsast vaatama – inimene proovib või tarbib narkootikume ja seetõttu kujuneb tal sõltuvus ning sellepärast on tal ka muid psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme. Eelmaa sõnul on see pigem vastupidi. “Erinevate psühholoogiliste probleemide, traumade, ja muude raskuste tõttu otsitakse näiteks leevendust valule või midagi, mis paneks muresid unustama ja laseks need korraks unustada. See tähendab, et inimese valu on enne ja siis tulevad alles uimastid neid leevendama ning osadel kujuneb välja ka sõltuvus,” rääkis ta. “See on ka üks põhjus, miks taastumine niivõrd keeruline on – isegi kui narkootikumid inimese elust “ära võtta”, siis need algpõhjused, mis tarvitamiseni viisid on ikka lahendamata.” Seetõttu tuleks läheneda sõltuvuse ravisse hariduslikult ja meditsiiniliselt, mitte karistusõiguslike meetoditega.

Samas on Eestis trend paremuse poole – aina enam tehakse juurde sõltuvusravi võimalusi, nõustamisprogramme, kahjude vähendamise keskuseid, tugiisikuteenuseid. On ka statsionaarseid ja ambulatoorseid rehabilitatsioonivõimalusi. Aga on ka arenemisruumi. Näiteks keskendutakse praeguses uimastipoliitikas ja tugiteenuste loomisel paljuski kanepile ja süstitavatele uimastitele, mil kõik vahepealne, nagu peodroogid ja psühhedeelikumid, jäävad paljuski tähelepanuta, kuigi on noorte seas populaarsed. Võib-olla hakatakse nendega tegelema alles siis, kui probleem muutub nähtavaks. Ka süstlavahetuspunktid ja kahjude vähendamise keskused hakkasid tekkima alles siis, kui aastas tuli 1200 uut HIVi diagnoosi, rääkis Väärt.

Aga niikaua kuni suured muutused juhtuma hakkavad, mida saab ära teha üksikisik, et aidata kaasa stigmade vähenemisele? Sellele vastas Eelmaa lihtsalt: “Mitte stigmatiseerida. Võib-olla ka end kurssi viia sellega, mida tähendab sõltuvus ja kuidas see erineb uimastite tarvitamisest.”