Saabun Kiviõlis Turu tänava alguses asuva keemiatööstuse kontori ette paarkümmend minutit enne pääsmele märgitud etenduse algust. Olen pisut murelik, kuna ei kujuta päris täpselt ette, mis saama hakkab. Teatris on tavaliselt turvaline – ilm ja ümbrus väga ei mõjuta, riietuse valik on kooliajast pähe kulutatud ning puhvetist oodatav samuti selge. Suveetendustel nii lihtne pole. Ka pühapäevaõhtune Kiviõli taevas vähemalt hetkel midagi väga helget ei luba.

Inimesed kogunevad, pääsla ees on avatud puhvet. Pääslast endast väljub aeg-ajalt mõni vahetust lõpetav proua, ühel hetkel terve trobikond erksavärviliste kombekate ja kiivritega noori. Meid jaotatakse käepaelal olevate numbrite alusel nelja kahekümneviiesesse gruppi ning varustatakse kõrvaklappide ja saatjatega. Üsna nõudlikul ja konkreetsel toonil pannakse meile südamele, et kõndides tuleb hoida kokku ning omavahel rääkida ei tohi. Pildistada ja filmida ammugi mitte. Mobiiltelefonid tuleb saatjate häirimise vältimiseks kas välja lülitada või lennurežiimile panna. Hiljem selgub, et kasu sellest eriti pole.

Hetk enne "Põlevkiviõli" algust

FOTO: Kaido Veski/Ypsilon

Peale saatjate testi asume teele. Väravast sisse, mööda vastrenoveeritud kõnniteed ja purskkaevust. Silma jäävad etenduse peasponsori Alexela reklaambännerid. Kõrvaklappidest hakkab kostma helisid ning hääl alustab loo jutustamist. Tunnen korraga, et taoline lähenemine tööstusekskursioonile on ülilahe! Just koos toetava helikujundusega. Ootan juba kannatamatult, et keegi hakkaks klappidest nähtavat kuidagi selgitama või kommenteerima. Veel seda ei juhtu. Olgu. Ajalugu on samuti oluline. Sellest, kui oluline on kogukonnale ka tema tööstusajalugu, oleme omal ajal ka oma harrastusteatri projektides rääkinud.

Avaneb tohutu uks ning siseneme mingisugusesse remonditöökotta. Saatmas jutud pikast ja väärikast ajaloost, saksa sõjavangidestki. Saame pähe kiivrid ning taaskord tuletatakse meelde, et mobiilid peavad väljas olema. Pildistada ei tohi endiselt ja kõndida tuleb koos ja õige tempoga. Pagan küll, mõtlen. Kõlab nagu lavastaja tegemata töö, kui publikut tuleb soovitud elamuse edastamiseks eelnevalt niimoodi töödelda. Jääb mulje, et etendus polegi veel alanud ja senine on olnud vaid sissejuhatus kohe saabuvale suurele ja tehniliselt keerukale elamusele. Ootused on seetõttu endiselt kõrged, kuigi pisut tundub asi juba venivat. Millegipärast meenub ajateenistus, kus pidi samuti kõike hanereas ja seersandi osutamise peale lakooniliste haugatuste saatel vaatama.

Sama hoone ees teeme peatuse ja vaatame retkejuhtide sünkroonis käeviipe peale korstnaid ja eemal seisva hoone võssa kasvanud katust. Hääl kõrvaklappides mõtiskleb kaduviku üle ning pakub, et ühel hetkel kasvavad sellest hoonest uuesti männid läbi. Siis, kui inimesed midagi ette ei võta ja põlevkivi kaevandamine ning töötlemine Kiviõlis lõpeb. See jääb kummitama, kuna korduvalt räägitakse meile aastakümnete pikkusest väärikast tööstusajaloost ja tuhandetest inimestest, kes siin aegade jooksul töötanud. Huvitav, mis neil siiamaani on takistanud katuselt puid maha võtta? Miks lastakse tellistel seintest välja kukkuda ja hoonetel räämas olla? Nii sitasti ei tohiks ettevõttel ometi minna - praegu ju ometi on siin elu ja kõrvaklappide salasosina järgi ei katkevat töö siin kunagi!?

Eemalt paistab madalat korstent meenutav üüratu tossav tünn. Kõrvaklappidest kostuvad taas mingid helid ning hääl arutleb põlevkivisektoris kasutatava põhjavee raiskamise üle. Seda kuluvat üüratult. Tünni all purskab ja voolab vesi. Seda on tohutult ning vaatepilt on efektne ja väga huvitav. Kõnnime ümber tünni, jutt vaikib... Jälgin ja ootan. Jõuame tagasi raudtrepini, ronime üles ja lahkume. Mitte ühtegi selgitust tünni otstarbe kohta meile ei anta. Küsida kah nagu ei julge, kuna lobisemine keelati ära. Meid saatev kutt on nagunii pärit hoopis Lääne-Virumaalt, mu enda kodulinnast. Huvitav, miks nad kohalikke (harrastus-)näitlejaid ei kaasanud? Otpadi trupp on ometi väga äge punt...

Tehnika jukerdab. Kui taustaheli tuleb justkui hästi läbi, siis tekst hakib, nagu oleks levi halb. Vaatan küsivalt ringi ja tundub, et ma pole ainus, kellel sama jama. Kuigi vahepeal kontrollime ühiselt mobiile, ei lahenda see siiski probleemi.

Kõnnime vaikides edasi. Teeme üsna väikeseid ringe piiratud territooriumil, aeg-ajalt teiste publikurühmadega trehvates. Kuidagi tujutu ja mõtlik tundub olemine. Isegi tõsine. Teemad, mis kõrvaklappidest kostavad, on väga tõsised. Põlevkivi on alati kaevatud. See on kohalike jaoks äärmiselt oluline, kuna annab tööd. Euroopast sunnitud rohepööre on järelemõtlematu. Kui me kaevanduskäigud vett täis laseme, ei saa me enam kunagi põlevkivi kasutada. Siin on tehtud šampooni ja palju muud. Kiviõli oli kunagi koht, kus taheti väga elada. Kombinaadist levinud hais oli kodune ja isegi meeldiv. Kohalikel laborantidel ei olnud maailmas kelleltki nõu küsida, kuna nad tegid innovatsiooni. Ja nii edasi ja nii edasi. Sekka justkui diskussiooni muljet jätta püüdvaid rohestereotüüpe.

Hakkan vaikselt ärrituma. Meile rõhutatakse korduvalt, et tegemist on etendusega, kuid see ei käivitugi. Ekskursioon see kah ei ole. No rännak justkui on. Kõnnin ja vaatan tähelepanelikult jalge ette, kuna teed on porised. Samal ajal püüan keskenduda kõrvaklappidest kostvale tekstile, kuid selle hakkimine ja mingid lavastuslikud valikud hajutavad tähelepanu. Näiteks lastakse vahepeal teksti topelt. Naine ja mees räägivad identset juttu, ühe hääl vahepeal vaikib ja eemaldub ning siis omakorda teise oma. Justkui oleks tahetud dialoogi tekitada. Äkki hoopis kordamisega mingit sõnumit tugevamalt kõlama panna? Tundub, et ka teised on pisut segaduses.

Tund on täis tiksunud. Ühes kohas vaatame kilomeetritepikkust transportlinti, mis pole kunagi peatunud. Teises näeme aknast toasuurust hammasratast, mis samuti alati on töötanud ja elektrit aidanud toota. Ülalt aknast jälgivad meid kaks irvitavat töömeest. Soojuselektrijaama sees on palav ja räpane. Selles polekski midagi tähelepanuväärset, kui ma poleks käinud ka paljudes teistsugustes tootmistes. Saab küll teisiti. Ajalooline sitt on samas omal moel iluski. Kõrvaklappidest kostva teksti toon on endiselt märkimisväärselt kreenis ja tundub mingitel hetkedel ühiskonda ees ootavaid roheväljakutseid naeruvääristav. Miks?

Jõuame mingisugusesse suuremasse tühja hoonesse ning joondume selle ühte serva. Võtame kõrvaklapid peast ning meie ette seinale rullub lahti abstraktne videoinstallatsioon, mida saadab poisikese hääl. Poiss räägib kaevanduse õhukvaliteedi testimiseks kasutatud kanaarilindudest ja sellest, et tema vanaisa töötas kaevanduses kogu elu. Isa töötas kah, aga nüüd on töötu ja depressioonis. Rääkivat, et Kiviõlis ei ole enam midagi teha ja et varsti kolivad nad mujale. Ida-Virumaa olevat kogu Eesti jaoks alati olnud sahver, kust on külmadel talvedel hea võtta, kuid millest muul ajal polevat kellelgi sooja ega külma.

Hetk dokumentaalse rännaklavastuse "Põlevkiviõli" finaalist

FOTO: Kaido Veski/Ypsilon

Kõige lõpuks ilmub meie ette keegi naine, kes palub plaksutada mitte endale vaid nendele tublidele Ida-Virumaa inimestele, tänu kellele meil sahver täidetud on. Naljakas vastuolu – terve etenduse räägiti meile, et hädasti oleks vaja, et tootmine Kiviõlisse alles jääks ja et nii jääb alles ka elu. Ja nüüd lõpus teatatakse, et me oleme terve ajaloo Kiviõli inimesi ära kasutanud kui sahvripidajaid. Nendest mitte hoolinud. Ehk siis unustage keskkonnaprobleemid, asjad peavad jääma nii, nagu need siiani olnud on! Siinsetel inimestel on õigus jätkata sahvrihoidjatena! Nõuab parajat jõupingutust, et mitte naerma puhkeda. Kiivrid korjatakse kokku ja antakse luba lahkuda.

Kuidagi imelik on olla. Mõtlen esimese hooga, et küsiks õige korraldajatelt raha tagasi. Nendeks on Piletilevis märgitud Askele Loovuskeskus MTÜ, mille ainsaks juhatuse liikmeks on Gerli Romanovitš. Sama naine on ühtlasi ka Kiviõli Keemiatööstuse kommunikatsioonijuht. Etenduse toetajateks on plakatil märgitud Alexela, Kiviõli Keemiatööstus ning Integratsiooni Sihtasutus. Loen seda kõike hiljem kodus internetist, kui püüan nähtule mingit arusaadavat selgitust leida. Veelgi nõmedam tunne jääb. Loomulikult olen ma kasutatud retoorikat ka varem leheveergudelt näinud. Tuttav meetoditega, kuidas raha abil oma sõnumit levitada. Millega need teksti autorid, lavastaja ja kogu kunstiline meeskond aga tegelesid?

Mõtlen endamisi muiates, et kui keegi oma ettevõtte tuleviku pärast juba nii meeleheitel on, oleks suuremate jamade vältimiseks ilmselt päris mõistlik see ettevõtja tema meeleheitest vabastada...

Dokumentaalne rännaklavastus "Põlevkiviõli"

  • Lavastaja Elar Vahter
  • Dramaturgid Eero Epner ja Sven Karja
  • Kunstnk Illimar Vihmar
  • Näitlejad Mari Anton, Hans Kristian Õis
  • Esietendus 4. augustil Kiviõli Keemiatööstuses