Kui suur on minu ökoloogiline jalajälg? Mis autoga ma sõidan, kus toodetud rõivastega ma ennast riietan, millest koosneb minu menüü? Mis energiaklassi kodumasinaid ma kasutan? Millised on minu ostuharjumused? Milline on minu teadlikkus säästlikust ja keskkonda säästvast eluviisist? Sellised ja sellelaadsed on küsimused, mida mul endalt küsima sunnitakse. Et mul oleks oma süü suurusest aimu. Mul on, süütunne närib mind päeval ja ööl. Aga mida mul selle vastu teha annab?

Riik elab mu tarbimisest. Kui ma ei tarbi, pole mul arstiabi ega päästeteenistust. Analüütikud ootavad tarbimise kasvu, kogu rahandussektor ootab tarbimise kasvu, riigieelarvesse on tarbimise kasv sisse kirjutatud, aga mina, kes ma päriselt tarbin, olen süüdi.

Lihakombinaat pakib singitüki vaakumkilesse ja mina olen süüdi. Ostan tetrapaki – süüdi, ostan veiseliha – põletan Brasiilia vihmametsi, ostan enesetunde parandamiseks mingit sojaplöga, põletan jälle vihmametsi, kuna Brasiilia on suuruselt maailma teine sojatootja ja põllumaad tulevad jällegi vihmametsade arvelt. Ostan H&M-st T-särgi, süüdi. Lapstööjõu rakendamise pärast. Süüdi-süüdi-süüdi!!!

Kui ma tahan süütundest vabaneda, läheks terve ülejäänud elu tooteuuringuteks. Uurimaks, et see või teine pesupulber ei sisaldaks fosfaate, et mu taskulambipatareid ei sisaldaks kaadmiumi ega elavhõbedat, et raamatu juures, mille ma poest ostan, poleks paberi valgendusainena kasutatud mürgiseid klooriühendeid, et mu majapidamises ei oleks grammikestki PVC-d ehk polüvinüükloriidi, millest tehakse toidukilet, igasuguseid torusid, kaste, mahuteid, ehitusmaterjale, elektrijuhtmete isolatsiooni, vihmamantleid, vakstuid, tapeete, põrandakatteid. Isegi kaenla alla mittekontrollitud deodoranti lastes võin olla süüdi, sest osa deodorante sisaldab freooni ja see jõuab mu kaenla alt üles taevasse osoonikihti hävitama.

Selle sodi tootmine on okei, selle turustamine ja reklaamimine on täiesti okei, selle kräpi pealt tarbimismaksude maksmine on täiesti normaalne, ainult mina, kes ma midagi eelnimetatust oman, olen süüdi. Ma ei saa sest tarbimisühiskonnast ka kuidagi välja astuda, mingit võimalust ei ole siit elusalt lahkuda. Keegi ei ootagi, et ma lahkuks, vastupidi, analüütikud ja rahandussektor ootab pikisilmi, et ma poodi tormaks.

Kliimakatastroofi ärahoidmist ei maksa keegi ärahoidjatele kinni – seega seda ära ei hoita. Praegu pole veel asi üleliia hull ka, aga kui päris jamaks läheb, ja seda ta varsti läheb, siis on tagajärgede likvideerijad kohal. See on äri, keegi ei tee midagi niisama, aga kui vaja, siis tuleb meil, süüdlastel, ka Golfi hoovuse õigetpidi tagasi keeramine kinni maksta. See on nagu sõda: kõigepealt küsime inimestelt raha pommi ehitamiseks, siis laseme selle pommiga nende linna puruks, siis küsime inimestelt veel raha, millega linn uuesti üles ehitada koos ehitusfirmade kasumi ja palkadega.

Erasektori tarbimine on Euroopa Liidus üle 50% sisemajanduse kogutoodangust. Tarbimise kasv on majanduskasvu eelduseks. Kui ma ei tarbi, ei ole majanduskasvu ega Euroopa Liitu. Kui ma tarbin, peavad tehased minu pärast huugama ja ma olen süüdi. Kalade pärast ookeanis, kes on plastikut täis, liiga palavate ilmade pärast, kõige pärast.

Kogu see värk on silmakirjalik. Siin teeme rohepööret, aga Indiasse müüme oma lihtsustatud sõiduautosid, mis näevad välja nagu Suzukid ja teised, ainult neil pole peale turvarihmade ühtegi turvaelementi, katalüsaatorist rääkimata. Kolmandatesse riikidesse toodame kahetaktilisi rollereid, paadimootoreid ja muud saastavat kräppi edasi. Seal pole suurlinnades tõepoolest midagi hingata, aga mis meil sest, meil on aastaks 2050 roheline Euroopa.

Selle saavutamiseks lepime kokku, et diiselautod on saatanast. Siis otsustame, et bensiinil töötavad on ka. Siis otsustame elektriautode kasuks ja laadime neid fossiilkütusel saadud elektriga, teades seejuures, et liitiumit akude tarvis on veel 40-50 aastaks. Siis vaatame vesiniku poole või veel kuhugi mujale.

Liigid hävivad, okei, ma olen ka selles süüdi, aga lendoravatel, orhideedel, mingitel samblikel ja pandadel pole majanduskasvuga mingit pistmist, me ei söö papagoisid ega kilpkonni, need on meile vaatamiseks, et lihtinimene korrakski oma süütunde unustaks, aga põhimõtteliselt saab nendeta ka, kui majanduskasvu on. Kui tagajärgede likvideerimiseks läheb, on need liigid juba meelest läinud, inimesed harjuvad, kes see enam mammuti või mõõkhambulise tiigri pärast ikka nii väga silmi vesistab.

Sellise majandusmudeli puhul on lõpp suhteliselt lähedal ja suurte niiskete silmadega roherähklemine siin ei aita. Ainult, et ei tea veel, kas majandusmudeli või elukeskkonna lõpp.