Reisikiri Barcelonast ⟩ Koroona hingus ja ohtlikud tänavad. 1. osa

Saabume abikaasaga Barcelonasse sõprade kutsel, ees ootamas pikk nädalavahetus nii kohalike juhtimisel kui ka omal käel. Konkreetseid plaane ei olegi. On see hea või halb – mine võta kinni. Harjumuspäratu kindlasti. Meie jaoks, ma mõtlen. Kas me üldse oskame sellisel moel ringi kolada? Iseseisvalt. Nii, et keegi pole eelnevalt ära otsustanud, millist kirikut külastada või mis kell järgmisesse toidukohta liikuma hakata. Muidugi on lihtsam, kui ise saad vaid tiksuda ning kohalikul elul silme eest vaikselt mööda libiseda lasta.

Ärasõidule eelnevatel päevadel loeme mõningase ärevusega teateid Hispaaniast ja seal taas pead tõstvast koroonaviirusest. Oleme mõlemad vaktsineeritud, mistõttu valmistab meelehärmi pigem see, et kõigele planeeritule ei pruugi enam ligipääsu olla. Tüdimus. Abikaasast ei tea, kuid ise tunnen, kuidas kohusetundest erinevate nõuete ees on järele jäämas riismed ning pigem püüan mõelda, kuidas tüütutest piirangutest kõrvale hoida. Kuidas sättida nii, et see jama mind enam ei puudutaks. Puudutagu lolle, hooletuid ja neid, kes ennast vaktsineerida ei taha.

Lennukis teeninduskäru liikumist jälgides tundub, et suurem osa kaasreisijatest tellib esimesel võimalusel midagi söödavat või joodavat ja eemaldab naudinguga selle manustamiseks maskid. Avastan ka ennast soojenev veepudel käes, pilk akna taga kulgevatel pilvedel, mõnuga maskita hingamas.

Lennujaam jälle on täis minione meenutavaid kollaste vestidega asjapulkasid, kes kõik kuidagi rahva liikumist üritavad korraldada. Lennukilt saabumise järel jõuab umbes seitse sellist tegelast mu nina ees Hispaania poolt nõutava tervisedeklaratsiooniga vehkida ning hõikuda, et kohe-kohe tuleb see ette näidata. Kohutav ressursi raiskamine. Nagunii on meil kõigil see paber kusagil olemas ja kui ei olegi, siis hõikamine ei aitaks. Äkki on tegemist taas mingi koroonamõjude leevendusmeetmega tööturul?

Paigaldan telefoni Cabify äpi. Kuigi siit saab südalinna ka rongiga, ei hakka me eelnevale mõeldes igaks juhuks sellega seiklema. Seda enam, et paarikümnekilomeetrise sõidu hind jäävat paarikümne euro piiresse. Nii ongi. Enne, kui ma aga üldse äpist tellida saan, pean ma 15 minutit ootama. Esmapilgul põhjuseta. Hiljem selgub, et seadusesse on sisse kirjutatud nüanss, kaitsmaks klassikalist taksoteenust. Nimelt saab äpi kaudu taksot vaid ette tellida ja seda minimaalselt 15 minuti pärast. Seadus ei ütlevat aga, kas seda peab tegema iga kord või ainult esimesel korral. Ja nii Cabify teebki. Esimesel korral ootad ja järgmistel kasutad nagu tavapärast, meilgi tuttavat rakendust. Kuulen hiljem ka, et vana-kooli klassikalised taksojuhid pidid neid sõidujagajaid taga kiusama. Asi olevat välja läinud isegi autode süütamiseni. Põhjused üsna aimatavad – vanad tegijad on pidanud oma litsentsid ostma ning sageli ka mustalt turult ja üüratu hinnaga. Sõidujagamisteenusega alustamine polevat aga kuigi keeruline. Saabuv juht inglise keelt ei oska, sõiduk ise on aga vist üks puhtamaid, kus ma üldse kunagi sõitnud olen.

Jah, tõbi hiilib taas, kuid suurt hulka rahvast enam ei huvita. Maskid tüütavad väga. Kui juuni alguse Montenegros oli pidevalt tunne, et justkui kevad oleks saabunud ja oleme just-just vabanenud, siis siin tunnetan siiski aeg-ajalt hirmu. Kohtan vanemat prouat, kes astub välja küllaltki heas linnaosas küllaltki hinnalise väljanägemisega kortermajast, hoides ees korralikult paigutatud FFP-maski ja katsudes linki vaid läbi salvrätiku. Mis tal üle jääbki – isegi kui tal vaktsiin on tehtud, võib noorte hulgas meeletult leviv uue tüvega koroona ikkagi tema hääbuva tervise lõplikult laastada.

Justkui eelneva kinnituseks satume ühel päeval jalutades ootamatult tänaval seisvasse ja sagivasse rahvamassi, kes kõik midagi ootavad. Keegi köhib läkastades, keegi seletab midagi valjult väiksemale seltskonnale. Küsin läheduses asuva kohviku teenindajalt selle kohta. Tuleb välja, et testimispunkt. Üsna jabur vaatepilt. Kõik koos segamini käratsemas ja tõenäoliselt suur osa nendest positiivsed (miks sa muidu üldse testima lähed, kui sul tõsist põhjust pole). Tänava teine pool on ehitustööde tõttu suletud. Ehk siis, kui sa ei taha sellest mullist läbi minna, pead sa ümber kvartali astuma.

Barcelona ohtlike tänavate eest hoiatavad meid enne reisi kõik. Isegi need, kes seal ise käinud või käinuna kannatanud ei ole. Midagi sealsete taskuvaraste nahaalsusest ollakse kusagilt ikkagi kuulnud. Vähe reisinute või tavapäraselt vaikses Eesti maapiirkonnas oma elupäevi veetvate jaoks on aga iga suurlinn keeruline keskkond. Lõppematu linnarägastik, kuumus, pidev sõidukite vool ning kümned ja sajad kordumatud näod. Öised Barcelona tänavad meenutavad aga pigem puudega dekoreeritud siseruume. Korrapärased kvartalid, vaid veidi aeglasemaks muutuv tempo pärast südaööd ja keskpäeva.

Veedame esimese päeva omapead linnaga tutvudes. Nagu ikka – mingid kohustuslikud kirikud, muuseumid, aeg-ajalt väikesed peatused, maitsmaks kohalikke churrosid või õlut. Kataloonia väljakut ületades ilmub järsku justkui maa alt juhusliku väljanägemisega mees, kes heidab tuvide ette kilode kaupa toitu. Kogu ümbruskond täitub kokku lendavate lindudega, läheduses viibivad turistid kilkavad elevusest. Lõpetan telefoniga filmimise, astume tuviparvest eemale ning jõuame pooleldi muiates arusaamisele, et selline sündmus võib olla ka pettemanööver. Kujutage ette turiste täis platsi ja korraga pöördub absoluutselt kõigi tähelepanu tuvidele. Mis viga neid samal ajal vaikselt tühjaks noppida?

Paari tunni pärast ühes välikohvikus istudes jooksevad meist korraliku tempoga mööda kaks noort meest. Veidi hiljem möödub samas suunas üsna kurnatud moega hindu ning natukese aja pärast veel neli. Enamik ümbruskonnas istuvatest inimestest jälgib neid ning viipab ka suunda. Keegi ei tõusnud, et esimesi jooksjaid peatada. Mõtlen sellele hiljem mitmel korral. Kuidas reageerida, kui pealtnäha spordiriieteta täies elujõus mees Barcelona tänaval sinust mööda jookseb? Õhtul kohtame kahte põgenikku Tsitadelli pargis. Tüübid vedelevad üsna kurnatud olemisega murul, kõrval reisikohvrid ja veepudelid.

Pühapäeval suundume hommikusöögile väikesesse restorani Muntaneri tänaval, mis on tuntud oma hõrgutava kartuliomleti poolest. Restoran on täis, minu üllatuseks seisab tänaval järjekorraski veel kümmekond inimest. Ootame oma aja siiski ära ning saame kohad tänavale väikese lauakese ümber. Meid teenindab selle paiga omanik, kes lõunamaise temperamendiga meiega kaasas olevad naised komplimentidega üle kallab ning lisaks tellitule omalt poolt üht-teist juurdegi serveerib. Oleme meelitatud, tuju on hea ja tähelepanu hajub. Ühel hetkel avastame, et M-i käekott on kadunud. Kuigi alati korrektselt rihmapidi üle rinna, sai see siiski vaid hetkeks söömise ajaks tooli külge riputatud. Ja kuigi naised istusid meie ees, vaid meetri kaugusel üle laua, ei suutnud me meenutada isegi seda, et keegi üldse meist möödunud oleks. Paarkümmend minutit hiljem on käekotis olnud pangakaartidelt ligi paarsada eurot maha viibatud, lootust samas olnud toavõtmeid ja telefoni tagasi saada pole.

Saadame meie võõrustajad politseijaoskonda avaldust kirjutama ning suundume ise seniks randa. Tunnen, et olen oluliselt rohkem pinges kui veel hommikul. Taban end korduvalt ringi vaatamast ning teen seda ka justkui ootamatult, nägemaks, kas keegi meid jälgib või jälitab. Paljud kusagil suvalises ukseorvas võileivana näo ees hoitavasse telefoni jorisevad tõmmunahalised muutuvad automaatselt kahtlasteks. Ilmselt on nad osalised suuremast seltskonnast, kes kodukvartalitel silma peal hoiavad ning sinna sattuvatel ettevaatamatutel kiiresti taskud tühjaks teevad. Samas ei tea kah.

Rannas marsib esimese 5 minuti jooksul meie juurde räpakas tüüp ja pakub müügiks rannalina. Ärritun, kuid taipan samas, et meil tõepoolest polegi seda kaasas. 15 eurot, saan küsimuse peale vastuseks, pakun viis, kümneka eest teeme kauba ära. Suur ja korralik, hea väljanägemisega lina on. Järgmine sarnane kuju pakub kilekotist külma jooki – pooleldi jääs purgiõlu ja pudelivesi. Viiekas tüki eest. Tüüp haiseb pisut ja näeb nukker välja. Taolisi ringihõikajaid on mitmeid. Maskid lõua all rippumas, silmad vilades mööda rahvast ringi ekslemas. Üks mööduv asiaadist tädi pakub ka massaaži. Hiljem rannast lahkudes märkan eemal sõidutee ja ranna vahele jääval rohealal, sellisel, kuhu pääsemiseks tuleb pisut ronida ja kuhu juhuslikult ei satu, vähemalt kahte kolme või neljaliikmelist, noid samu rannaharjuskeid meenutavate tegelaste punti, kes justkui seal laagris oleksid. Reisikohver, mingid asjad kilekottidega, keegi magab, keegi istub ja loeb midagi. Huvitav, kas too äri on ainus, millega nad tegelevad või muutub vastavalt hooajale või isegi nädalapäevale/kellaajale nende pakutavate teenuste sisu ja iseloom? Kus nad päriselt elavad ja keda lisaks endale üleval peavad pidama?

Asjaajamine politseis võtab kokku ligemale neli tundi. Selle sisse jääb ka lõunapaus, mille jooksul elu jaoskonnas seisab. Nende aega aitas õnneks sisustada nooremapoolne politseinik, kes üsna avameelselt piirkonna tänavate olukorda kirjeldas. Kahtlen, kas nende teadmistega enam naljalt üksi või kahekesti jalutada tahakski. Tegelikult ei soovita seda ka politseinik. Veelgi enam, ta vältivat teadlikult teatud piirkondi töövälisel ajal ka ise – polevat mõtet lolli mängida. Piirkonnas, kus meie peatume, on politseile teada kolmeliikmeline vägivaldsete alaealiste varaste punt. Tüübid, kes tõstavad noa ähvardusel su lihtsalt tühjaks. On esinenud tõsiseid vigastusi.

Sõidame autoga linnast välja randa. On pühapäev, ilm on suurepärane ja kiiret pole kuhugi. Meid ootab ees ilmselt suurepärane õhtusöök. Ometi on tuju viletsavõitu.

Järgneb...