Reisikiri Barcelonast ⟩ Jaburad kirikud ja vaprad kartulid 2. osa

Mind jääb kummitama ka ulmelisena kõlav olustikukirjeldus organiseeritud kinnisvara hõivamisest erineva taustaga kriminaalide poolt. Nimelt on Barcelonas esinenud juhtumeid, mille käigus avastab kohalik ühel hetkel oma elupaigast eest kutsumata seltskonna, kes sealt kuidagi lahkuda ei taha. Veelgi enam – nad kuulutavad, et on selle täievolilised kasutajad, aluseks suuline kokkulepe ning kinnituseks mingi kohapeal tarbitud teenus. Selleks sobivat näiteks samale aadressile tellitud pitsagi. Igasugune otsekohene jõu rakendamine nende suhtes oleks seaduse rikkumine, ka politsei poole pöördumine ei aita, kuna kõigepealt tuleb tõestada, et "kährikutel mägra urus" seal viibimiseks õigust pole. Ja kui lõpuks on keiss a la kahe aasta jooksul mitmest kohtuastmest läbi käinud, on tulemuseks sama pinna ühe kuu üüri suurune trahv ning kohustus välja kolida. Tegelikud kulud jäävad aga pinna omaniku lahendada.*

Paarist silma torganud jaburusest veel. Tundub, et harjumuspärasest keskkonnast väljas olles mõjuvad taolised kontrastid ka paremini eristatavalt. Ometi ei maksa neid võtta mitte niivõrd halvakspanu ja irisemise, kuivõrd imestamise ja juurdlemist väärt ülestäheldustena. 

Ilmselt on vähe paiku, kuhu reisides pääseks seal üle või ümber pühakodade. Vanas Euroopas eriti. Üks uhkem kui teine, madalatest kivist kantsidest taevasse püüdlevate õrnade arhitektuuripärliteni välja. Keskmise turisti jaoks sageli peamisteks verstapostideks oma reisi planeerimisel. Minu jaoks aga aina enam sümbolid jaburusele, ahnusele ja kurjusele, milleks inimesed headuse sildi all ja Jumala nimel üksteise suhtes valmis on.

Võtame kasvõi tolle sama, üle linna kõrguva Sagrada Familia, mida tänaseks juba pea 140 aastat aina ehitatakse. Igal juhul näeb sellise ressursipaigutuse peale iga 170 meetri kõrgune ehitis välja suurejooneline. Maitse asi, kuid ümber tolle ülehinnatud ja tobekalli sissepääsuga pühakoja jalutades paistab mulle esimesena silma hoopis mingi stiililine ebastabiilsus. Justkui oleks kõik ehitajate põlvkonnad püüdnud eelmistest kuidagi eristuda või ägedama tulemuse teha. Nagu üheksakümnendatel Paintiga tehtud plakat, kuhu kuus erinevat inimest seitsme erineva fondiga tekste peale on pressinud. Miks kumab sellelt suursugususelt haleduse aktsenti?

Või siis Barcelona katedraal. Sissepääs 8 eurot. Mõtlen, et mingid ajad peaksid siin ometi ju olema, millal kohalik inimene tasuta oma n-ö kodukirikusse pääseb. Või? Hoone on muidugi suur ja uhke. Jääb üle vaid ette kujutada, millist koormust kogukonnale/kohalikele selle püstitamine omal ajal tollaste võimaluste ja oskuste juures tähendas. Katedraali sees on omakorda ca 50 (!!!) kabelit, mis kõik pühendatud erinevatele pühakutele. Ühe kiriku sees on 50 kirikut! Käin ühe juurest teise juurde, kõikjal liiguvad hardalt väikesed grupid, paistab ka üksikuid inimesi.

Kõik kabelid on kaitstud massiivsete trellidega, nende ees paiknevad ohtrate nuppudega kaptenisilda meenutavad lauad. Siiski mitte – tegemist on hoopis mündikogumiskassadega. Ehk siis elektroonilise võimalusega ühe või teise pühaku poole palvetades ka küünal süüdata. Lased raha pilust sisse ja vastavalt selle väärtusele põleb laual teatud aja sinu palvet kandev led-täpike...

Suur hulk meie Hispaania reisist kulub restoranides aega veetes ja vesteldes. Mida päev edasi, seda enam olen kindel, et ilma kohaliku teejuhita on suurepäraste maitse- ja teeninduselamuste saamine oluliselt keerulisem. Reisi lõpus usun üpriski tõese olevat tunde, et suvalist tänavalt tuppa astuvat turisti teenindatakse pigem jahedalt ja andes talle kõike, mida too soovib. Tundugu see tellimus teenindajale oma kombinatsioonis nii kummaline kui tahes. 

Meie kohalike teejuhtide abil kogeme me aga suurepäraseid maitseid ja teenindust. Taban end korduvalt S-i vestlusi teenindajatega pärani suuga pealt kuulamas. Need on vahetud, voolavad, särtsakad ja lugupidavad. Kataloonia keel ja temperamentsed inimesed. Tellime praktiliselt alati (olles neljakesti) ühe/kahe portsu kaupa erinevaid eelroogasid ehk tapasid. Just neid, mis tolles toidukohas teadaolevalt suurepärased on. Ja just selleks, et võimalikult palju erinevaid maitseid kogeda. 

Ranna lähedal kõrvaltänaval paiknev tähelepanuväärne ja muheda olemisega La Bombeta kuulub seda pidavale perekonnale juba 105 aastat. Selle kohta teenindajalt küsides saame vastuse hoopiski kusagilt välja ilmuvalt omanikult, kes vestluse üle võtab, uurides alustuseks meie päritolu kohta ning demonstreerides seejärel meile mõned klassikalised mustkunstitrikid kaduvate ja taas ilmuvate müntide ning taskurätikutega.

Meile serveeritakse muuhulgas siinseid absoluutseid hitte - Bombasid, mis lihtsustatult selgitada püüdes kujutavad endast ümaraid kartulikroketeid ühes kahe erilise kastmega. Kõige lõpus naaseb omanik veel kolme pudeli härmas kohaliku napsuga ning valab kõigile digestiiviks pitsi. Või kaks.

Umbes samamoodi läheb ka restoranis nimega El Tomás de Sarrià, mille tuntuimateks hittideks on n-ö vaprad (metsikud) kartulid. Ka siin paistab ukse taga järjekord olevat, kuid õnneks pääseme praktiliselt kohe sisse, kuna ootajad on järjekorras väljas asuvate laudade taha. Restoranis käib üsna häälekas sagimine, taaskord ei ole teenindajate hulgas mitte ühtegi naist. Midagi hõigutakse, midagi toimetatakse laudadele, maskid on vahepeal ees, enamuse ajast ripuvad kusagil lõua all. 

Vaprad kartulid on tegelikult levinud üle terve Hispaania, olles samas siiski üheks olulisemaks artikliks kohalike suupistete väljal. S-ilt uurides ning veebiavarustest materjale juurde vaadates selgub, et tegemist on kahes osas friteeritud kartulitükkidega, mis serveeritakse kahe kastmega - üks punane ja vürtsikas, teine valge ja küüslaugumaitseline. Kohalike sõnul on just tasakaalu leidmine nende vahel maitsvate  kartulite peamiseks saladuseks. Maitsvad on need tõepoolest. Mingisuguste standardite järgi kindlasti ka väga kahjulikud tervisele. Tellimata ei jätaks neid siiski kindlasti ka järgmisel korral. 

Kuulen hiljem, et kohalikud toidukohad on aina enam hakanud hiinlaste kätte liikuma. Nad ostavad need korraliku raha eest ära ning hakkavad ise pidama. Satume jalutades paaril korral mõnda sellisesse kohvipausi pidama ning arvan tunnetavat kohaliku peetava toidukohaga võrreldes üpris erinevat vibe'i. Küllap on 50 aasta pärast asjad siingi hoopis teisiti. Nagu olid need ilmselt ka 50 aastat tagasi...  

Turg on suures linnas arvatavalt alati omaette külastamisväärsus. Mitte ainult vaatamiseks, vaid ka kuulamiseks, nuusutamiseks ja maitsmiseks. Kirev ja hoogne, täis pigem tavalisi kohalikke ja restoranipidajaid. Kui viitsid vähegi kaasa mõelda, saad aimdust siinse rahva maitse-eelistustest ning köögikommetestki. Võid võrrelda enda ja seni kogetuga, suhelda ja maitstagi, kui oskad ja julged. Jalutame rahulikult tunnikese ringi ning proovime mitte jalgu jääda. Lõuna asemel haarame kaasa puuvilja- ja mereannivaliku. Pean tunnistama, et naudin aina enam vaikselt kõrvalt jälgimist, selmet sündmuste keskel olla ja osaleda. Nii ka siin. Letid on rikkalikud, meie jaoks kui väljapanekud kohalikust toidukultuurist. Silmitsen hääbuva elujõuga, kuid veel liigutavaid kõikvõimalikke mereelukaid, millistele on keeruline nimegi anda.

Millegipärast on küülikutele ja hanedele pead otsa jäetud ja need mõjuvad häirivalt, kuigi arvan selle põhjuseks olevat mõne traditsioonilise kulinaarse kiiksu. Siiasamasse seinale on aga keegi omnivooridest klientide südametunnistust töötlevad sõnumid kirjutanud: "Kui loomade söömine on valik, miks valid sa kuri olemise", "Kui su valik on süüa liha, armastad sa lemmikloomi, mitte loomi". 

Korral, kui proovime mööda kõrvaltänavaid leida otseteed Barcelona katedraali juurde, satume ootamatusest nagu isegi pisut võpatades väikesele väljakule, mis sai oma nime selle ääres asuva püha Filippo Neri kiriku järgi. Väljaku keskel asub kaheksanurkne purskkaev, mis mõeldud pühitsema (või siis sümboliseerima) elu. Ilmselt on just sel põhjusel siin pildistamist lõpetamas pruutpaar. Meenub kohtumine Montenegros ning taban end tahtmatult muigamas. Pean tunnistama, et ka spontaanne kohtumine lapsega ei jää sel korral olemata. Nimelt pöördub järgmisel päeval Costa Brava rannas minu poole tihkudes üks ca 4-aastane tüdrukutirts, kes palub mul suplemist julgestavad õhkpadjad enda käte ümbert eemaldada. Proovin neid pisut kohendada, kuid jään selle peale tema ema pahameele kätte, kuna tüdrukule olevat ju selgitatud, et ilma vette ei või minna. Kehitan naeratades õlgu ja jätan nad omapäi. Hiljem pöördub too naine siiski minu poole ja tänab pooleldi vabandavalt, et ma plikat aitasin.

Ilmselt ma muidu ei peaks neid sündmuseid isegi mainimisväärseks, kuid millegipärast mõjuvad sellised kauged kontaktid kuidagi teisiti. Mingisuguste väga lähedaste kokkupuudetena siinse eluga, mida oma koduses voodis lakke vaadates saab küll kuidagi poolteoreetiliselt ette kujutada, kuid olemas siinset elu justkui poleks. See laps ja see naine on nüüd konkreetsed ja reaalsed inimesed, kes kusagil seal kaugel elavad ja toimetavad, mitte mingi umbmäärane Hispaania rahvas, kellele on keeruline külge fantaseerida nägu või nime või mingit muud inimeseks olemise konkreetsust ilmestavat nüanssi.

Filippo Nerile pühendatud kiriku seinad on täis kuuliauke meenutavaid vigastusi. Vähemalt nii mulle tundub. Hiljem kuulen, et siin olla Franco omad hukanud teisitimõtlejaid. Nukker paik, mõtlen. Kodus juurde lugedes saan aga aru, et selle paiga lugu on aja jooksul kummalisi pöördeid teinud ning rahvasuus oma elu elanud. Tuleb välja, et seinte vigastused on pärit hoopis 1938. aasta 30. jaanuaril sinna langenud pommidest. Tollal olid kirikusse varjunud sõja eest evakueeritud lapsed. Franco lennuväe poolt selle ette heidetud esimene pomm tappis neist 30. Pisut hiljem langenud teine omataoline tõstis lapsi päästma rutanud kohalike arvelt ohvrite hulga 42-ni. Peale sõda lasi Franco propagandateenistus aga liikuma kuulujutu, justkui oleks anarhistlikud rühmitused kiriku ees preestreid hukanud. Hiljem pöördus lugu rahvasuus nende vastu ning muundus alguses kuuldud kujule.

Tsitadelli pargis kostub ühel hetkel kusagilt taamalt swingmuusikat. Suundume sinnapoole ning avastame paviljoni, milles 8 paari püüdlikult ning õhutemperatuuri arvestades isegi liiga energiliselt tantsu lööb. Sageli korduma kippuvate mustrite ja jooniste tõttu pakume, et tegemist on mõne tantsukursusel osaleva seltskonnaga.

Paviljoni ees seisab stend, millelt loeme, et see on pühendatud transseksuaalsele Sonia Rescalvo Zafrale, kelle kuus neonatsi raudlattide ja jalgadega 1991. aastal siinsamas tema seksuaalse identiteedi tõttu jõhkralt surnuks peksid...

Oma sellesuviseid reisikirju üle lugedes tunnen osati, et teen oma ajaliselt ebaloogilise hüplikkuse ja heietuslikkusega lugejale ilmselt üksjagu liiga. Ometi tundub see mõnes mõttes loogilinegi. Ei satu ju sündmusedki tavaliselt mingisuguses loogilises järjekorras ette.

Küll aga pöördun taas ja taas Montenegrost tulles kirja pandud mõtte juurde, et õnnestunud reis võiks su läbi küpsetada nagu kvaliteetse lihatüki. Palju sõltub muidugi toorainest, kuid isegi kui välimine osa on kiiresti kuuma päikese käes krõbedaks lastud, peaks sisemine küpsemine ahjust välja võttes jätkuma...

Seda on tänavune suvi õnneks hulgaliselt pakkunud. 

* BBC - The hard men removing squatters in Spain