Elektritõuksiga metsas sõitmine on üle ootuste cool ekstreemsport

Metsa vahele jõudes demonstreerib Nils mulle oma Gpad F3 Max tõuksi kiirendust. Esimene indikatsioon sellest, et asjad pole päris nii, nagu ma arvasin, olid mitmekümne meetri pikkused jutid kruusasel metsateel, mis olid kiirendamisest maha jäänud. Selge märk sellest, et tõuksil väänet jagub ja kiirendus on äkiline, kaks kruusarehvi käisid kohapeal korralikult ringi. Üks on selge, renditavate elektritõuksidega on selle isendiga ühist vaid nimi.

Jutte aitavad maha joonistada kaks elektrimootorit – üks esirattas ja teine tagarattas, mis täis laetud akuga toodavad kahe peale kokku 8 kW peak võimsust ja seda ka mõneks lühiajaliseks kiirenduseks. Aku tühjenedes langeb võimsus kuni 5kW peale. Arvestades, et tõuks kaalub ise 35 kilogrammi ja on üpris kõrge raskuskesemega, on jõudu isegi rohkem, kui vaja. Teoreetiliselt peaks ilma piirajateta olema tippkiirus 90 kandis, kuid uljust on olnud vähem kui tõuksil jõudu. “Ausalt öeldes ega keegi ei tuuni kiiremaks, pigem ehitatakse suuremaid akusid sisse,” selgitab Nils.

Nils on normaalne ja rõõmsameelne 30-aastane tüüp, elukutselt ehitab servereid ja arvuteid ning töö kõrvalt toodab 3D’s hüperrealistlikke pilte autodest. Viimast teeb ta maailmatasemel: tema klientideks on olnud nii Hyundai luksusbränd Genesis kui Koenigsegg. Ta on elektritõuksi fanaatik, kellel on sõidukogemust üle viie aasta. Ta sõidab kuus keskmiselt 500–600 kilomeetrit tõuksi seljas, kokku on kogunenud kilometraaži üle 22 000 kilomeetri viiel erineval masinal. Igapäevaselt on elektritõuks tema jaoks alternatiiv autole: „Mulle ei meeldi ummikus passida, selle asemel, et sõita koju 45 minutit tipptunnil autoga, saan ma koju 10–15 minutiga Järvevana algusest Kesklinna Tehnika tänavale.“

Hobi korras aitab ta kohalikku off-road elektritõuksi kommuuni edendada. Ning kui kallil lugejal tekib ootuspärane küsimus, et mis asi on off-road elektritõuksi kommuun, siis las ma valgustan. Tegemist on umbes 20 pealise tehnoentusiastliku seltskonnaga, kes korraldavad metsateedel võidusõite (kooskõlas linnaosavalitsustega) ning käivad ise õhtuti kambakesti ringi sõitmas. Tavaliselt tehakse elektritõuksidega kusagil 30–40 kilomeetriseid ringsõite. Off-road tõukside hinnad algavad kahetuhandest eurost ja kõige kallimad jäävad napilt alla kuue tuhande euro. Kaks kolmandikku tõuksi hinnast moodustavad akud, mille hind kõigub sõltuvalt liitiumi hinnast.

Nagu iga tehnoloogiakeskse hobiga on ka elektritõukside puhul omajagu nokitsemiselõbu. Nils on nii endale kui teistele teinud süsinikkiust porilappe ja teistelegi andnud ideid, osad 3D-prindivad ise porilappe. Oluline on ka tõuksi veekindluse tõstmine, mille tarbeks lastakse enamus elektroonikat, akud ja ühenduskohad silikooniga üle.

Oma tõuksidele lisatakse suunatulesid ja vahetatakse tehases külge pandud tuled võimsate vastu välja. Sama kehtib ka pidurite osas, mida vahetatakse välja suuremate ketaspidurite vastu. Aga peamine on siiski suuremate akude lisamine., Nilsi sõnul on tõuksi sõiduulatuseks võimalik saavutada kuni 120 kilomeetrit kasutades Tesla akumooduleid. Ta enda tõuksi akumahutavus on 30 ampertundi 60 voldi juures, renditõuksidel on vastav näitaja ligikaudu 3,5 korda väiksem. Tuleb ka lisada, et sõiduulatust määrab oluliselt sõidukiirus, teekate ja sõitja kaal.

Hoitakse korda

Tõuksifanaatikute näol on ka tegemist elektritõuksi kultuuri distsplineeriva üksusega. Nils räägib, kuidas tänaval tehakse märkuseid neile, kes sõidavad liiga kiiresti ja ohtlikult ringi. Kõige nahhaalsemad saririkkujad visatakse elektriliikurite Facebooki grupist välja ja vajadusel teavitatakse politseid. Üks neist näiteks sõitis üksrattaga Sõpruse puiesteel ligi 60 km/h ja on veel paaril korral taoliste vägitükkidega kaameralindile jäänud. Politsei on asjast teadlik.

Omavahel on kokkulepitud, et tänaval sõidetakse liikluse keskel hoitakse kinni 25 km/h piirangust ning erateed on need kohad, kus käiakse keskmisest kiiremini sõitmas, enamjaolt saamaks teada masinate piire. Vastavalt oludele võivad kiirused metsa vahel ulatuda kuni 50 km/h, mistõttu kannavad pea kõik tervet nägu katvaid kiivreid koos lisakaitsmetega, vaid üksikud kannavad tavalisi munakoorekujulisi kiivreid.

Tõsiseltvõetav sport

Elektritõuksiga off-roadimine on korralik koormus nii kehale kui tõuksile endale. Väga pehme vedrustusega tõuksi kontrollimine metsavahelisel teel nõuab palju kehalist pingutust, aga pole ka leebe tõuksi vastu. Nilsi sõnul võib rehvide temperatuur ulatuda metsas 50 kraadini, asfaltil veel kõrgemalegi. Kõige kõrgem temperatuur, mis Nils on oma tõuksi piduriketastel mõõtnud, on 280 kraadi.

Kui küsin Nilsi käest, mis teda elektritõukside juures võlub, on vastus konkreetne ja ammendav. Esimese asjana toob ta välja tõuksi muljetavaldava jõudluse – igast mäest saab üles, kiirendus on väga hea, tipukiirust jääb veel ülegi ning kui naastrehvid on all, ronib tõuks vabalt ka läbi sügava lume ja üle jäise nõlva. Jah, Nils sõidab tõuksiga aasta ringi.

Teiseks on ülalpidamiskulud madalad: iga kuu kulub Nilsil 500 –600 kilomeetri läbimiseks elektri peale 4-5 eurot. Ka kuluosad on odavad: piduriklotsid maksavad 10 eurot, sisekummid 15 eurot ja välisrehvid ca 35 eurot. Kolmandana toob ta välja universaalsuse, sest tõuksiga saab ilusti hakkama nii tee peal kui metsas. Ning pidevalt suurenev seltskond teeb kogu asja aina lõbusamaks.

Intervjuu lõppedes võtan vastu Nilsi pakkumise teha ka ise üks väike tiir ta tõuksiga. Peale astudes on tunda, et vedrustus on ülipehme. Ise tõuksil seistes mõjub elektrimootorite kiirendus veelgi järsemini, kohapeal ringi käivad rattad muudavad juba lihtsalt sirgelt edasi minemise lõbusaks katsumuseks. Esimese paari meetriga saan aru, et sellise tõuksiga metsas sõitmise õpikõver on märksa järsem kui võis algselt tunduda, aga ka ülipalju lõbusam ja ohtlikum.

Ühe lihtsa mehe loogika ütleb, et kui miskit on lõbus ja ohtlik, siis see on automaatselt cool. Sellesamuse loogika pärast ongi Eesti meeste keskmine oodatav eluiga kaheksa aastat väiksem kui naistel, nagu see nädal meile Statistikaamet meelde tuletas.