Tõuks sõidab mööda. Viuhh. Vaevu saan eest ära hüpatud, kuid komistan siiski äärekivi peal. Kes, kurat, need nii kõrgeks lubas teha? Mingi vend autoroolis scrollib niisama Twitteris ja kogu maailm on tema auster. Teelt eest, tatikad! Autoteel vuhiseb bemmide ja octaviate vahelt slaalomis läbi rattur punases. Peatub ka punaseks värvunud foori ees nagu solidaarne maasikas. Ja mingi tüüp ta kõrval autos joob otse pakist piima. Ongi perses. Siia ma suren.

Samas on see surmahirm kainestav. On vähemalt üks koht maailmas, kus ma pean rakendama oma täit tähelepanu. Kui siin liigeldes ka üks taju kinni panna, peavad teised meeled ületööd tegema, sest ainus valik on 100 protsenti. Vastasel juhul jään autojuhtide piip-piip-käpa ohvriks või – mis veel hullem – jään ette niigi viimsele piirile tõmmatud närvidega lapsevankriga värskele emale. Ma olen siin osa ökosüsteemist, kus iga lüli on väljavahetamatu tähtsusega. Ma olen tänav ja tänav on mina ja mina olen ka see tüüp piimapakiga ja mina olen punane foor. Me oleme üks.

Tänapäeva ühiskonnas on tähelepanu üks väärtuslikemaid kaupu ja igal sammul üritatakse meilt seda nõuda. Võime keskenduda ühele asjale paistab olevat kaduv nähtus ja miks peaksimegi üldse keskenduma ühele, kui terve maailma on meie ees valla? Ühest küljest on see muidugi seotud ühiskonna netistumisega, kuid see pole kõik. Tänaval kõndides kutsuvad meie tähelepanu reklaamplakatid ja teated ja kajakad, kes sind näljasel pilgul jälgivad, ja arhitektuur ja sinine taevas ja meist mööduvate vestlused ja meie enda mõtted. See kõik nõuab tähelepanu ja me oleme seda lahked andma, sest me usume, et see rikastab meid kuidagi või kui mitte, siis rahuldab mingit üldinimlikku uudishimu.

Meil on see vabadus anda oma tähelepanu, kuna suur osa meist ei ela hirmus. Me saame lasta oma ajul minna sinna, kuhu ta tahab. Välja arvatud ühes kohas: tänaval. Eesti ühiskonnas on tänav veel viimane tõsiselt ohtlik koht, kus tuleb oma tähelepanu 100-protsendiliselt tänavale allutada. Muidu lihtsalt juhtub õnnetus. Jah, muidugi, õnneks me elame riigis, kus lihtsad õnnetused tuhandete eurode väärtuses arveid meie postkastidesse potsatama ei vii ja abi on reeglina suhteliselt lähedal. Kuid siiski, kellel ikka on aega, mida kulutada EMO järjekorras istumisele, on ju vaja tähelepanu müüma minna.

Seega, äkki ongi hea, et meil ei ole korralikku jalgratta infrastruktuuri ja eraldi ridu vankritele või tõuksidele või ei ole trammid õhus. Praegune olukord, vähemalt Tallinna tänavatel, on üks viimaseid jäänukeid meie ürgelust, kus oht varitses iga nurga taga. Nüüd on kiskjate asemel kihutavad autod ja oma tähelepanu mujale loovutanud jalakäijad. Ehk on tänav ka loodusliku valiku ja liigipuhastuse tander – kohe kaugelt näed ära, et vot, see, kes julgeb kõndida ja scrollida, pole teravaim pliiats pinalis. Või just vastupidi, nemad on arenenud kõrgtähelepanuvõimega üliolevusteni ja mina, kes kardab tipptunnil kõrvaklappegi kõrva panna, olen mahajäänu