Kümme aastat tagasi oleksin ilmselt ise olnud suurim vastuvaidleja kui keegi öelnuks, et aastal 2021 kirjutad sa NFList ja muuhulgas ka seetõttu, et juba pikemat aega käib sulle närvidele rainarstlus. See on siis kui ükskõik millise teema ükskõik mis lõimes ükskõik, millal, vaatab varem või hiljem vastu mingi opaka rainarsti täiesti ogar kommentaar, kirja pandud ilmeksimatult enesekindlal toonil, kuid asjatundlikule lugejale sisult ümmargune null. Näiteks, et Kaepernick oli sitt mängija. Bruh…

Kodustatud ameeriklane, Carolina Panthers hardcore fan ehk abikaasa õpib parasjagu teises toas eesti keelt. Pidanuks olema tosina osavõtjaga B-taseme ettevalmistav Töötukassa koolitus aga välja kukkus intensiivkursus Whitneyle ja küll entusiastlikule ning agarale, ent erakordselt aeglasele Manoile. Seetõttu pole harv juhus, kui paisu tagant vallandunud toonil (sest Manoi on dialoogi esimest lauset veerinud vähemalt viis minutit) kostub low key meeleheitlik “TEREMINAOLENMATIKUUSKTALLINNASTKUDASTEILLÄHEEB?” või midagi sellist. Igatahes tundub kohane, et kui tema minu asja selgeks teha võttis, võiksin vastu panna vähemalt ühe hooaja jagu Ameerika jalgpalli fantasy reportaaži. For the culture. Või ka seepärast, et tunnen: käes on minu hetk ning võidan seekord liiga... või vähemalt tedagi. Midagigi!

But I digress. Ameerika jalgpall on see mäng, kus jalaga lüüakse palli kummagi poolaja alguses ja edaspidi enamasti siis kui põhilised punktid (touchdown, 6 punkti) käes ning vaja lisa (extra point), või kui pole kolme katsega õnnestunud väljakul vähemalt kümme jardi edasi liikuda, lüüakse neljanda üritusega pall minema (punt) teise võistkonna väljakupoolele. Jalaga mängitakse siis ka kui touchdown’i 6 punkti tunduvad saavutamatud, aga usud, et sinu kicker suudab palli väljaku otstes olevate harkide vahelt läbi põrutada. Selle nimi on field goal (3 punkti). Kahes olukorras - onside ja safety - saab veel jala valgeks, aga las need praegu jäävad.

Muul ajal käib Ameerika jalgpall keha ja kätega - mängujuht (quarterback ehk QB) saab lahtimängust (snap) palli, tema ees hoiavad mitu mängijat müüri vastasvõistkonna ees (offensive line) ja tekitavad nii mängujuhile ruumi (pocket) ega lase teise tiimi mängijatel teda maha murda (sack). Mängujuht vajab aega ja ruumi viskamaks (pass) teravate tippudega junni moodi pall mõnele väljakul soodsas positsioonis mängijale, et too selle kinni püüaks (catch) ning kui vähegi saab, lahtimängujoonest edasi vastaste otsajoone suunas (end zone) jookseks. Ja just selle otsajoone ületamine ongi touchdown.

Mõnikord on viskamise asemel parem plaan hoopis selline, kus mängujuht peale lahtimängu palli võistkonnakaaslase käte vahele surub ja too siis paneb palliga ajama. Ikka teise väljakupoole otsajoone suunas, et oma kuus punkti kätte saada. Kui sa oled Lamar Jackson või Cam Newton, siis võib juhtuda, et mängujuhina hoiad palli sootuks endale ja jooksed ise vastase otsajoone suunas. Newtonist ma praegu kodus valju häälega rääkida ei saa — New England Patriots otsustas möödunud nädalal Whitney lemmikmängijast loobuda, mistõttu on hetkel keelatud NFL Networki vaatamine ja kõlavad laused nagu “this is fucking stupid” ja “well at least now I don’t care about the Patriots at all”. Ainult, et... mulle väga meeldib New England ja eriti meeldib mulle rookie Mac Jones ja ma usun temasse ja kavatsen tema mänge ka vaadata. “It helps to be a little bit deaf sometimes,” vastas Ruth Bader Ginsburg kui küsiti tema pika abielu saladust.

But I digress. Seda, mismoodi sinu tiimi 11 meest väljakul jooksma peavad, kes, millises suunas, millal, palliga või pallita, seda ütleb (play calling) väljaku äärest mängujuhile kõrva offensive coordinator. Mängujuht kutsub võistkonna enda ümber kokku (huddle) ja ütleb näiteks “Twins right, key left, 6-31 smash, F track sneak” ja siis teab iga mees täpselt, kuhu, millal ning mis asjus nad minema peavad. Mänguplaane (playbook) kutsub iga tiim erinevalt, suundi (routes) aga samamoodi, ja mänguplaanid peavad meestel absoluutselt selged ja peas olema.

No vot, selline mäng siis. Nagu pärisjalkagagi, saavad Ameerika jalgpalli entusiastid hooaja põnevamaks teha fantasy liigades teiste fännide vastu võisteldes. NFLi 32 tiimi mängijate seast paned kokku oma unistuste võistkonna ja usud, loodad, palvetad, et su lineup töötab ning erinevatele positsioonidele valitud mängumehed teevad hea tulemuse.

Eelmisest kahest hooajast mul ülemäära säravaid saavutusi ette näidata pole - keskendusin draft'is liiast QB valikule ning peamiste punktimasinate ehk running back (RB) positsiooni mängivate meestega panin korralikult puusse. RB on see vend, kes seisab lahtimängul mängujuhi selja taga, et viimane saaks talle palli sülle suruda ja RB peab sellest hetkest alates lihtsalt täiest jõust ülejäänud meestest läbi, üle või ümber jooksma (case in point). Hea running back toob kõva mänguga sellised fantasy punktid, et oi-oi-oi. Niisiis, seekord kavatsen olla nutikam, esimeses raundis püüan Christian McCaffrey (Carolina Panthers) või Derrick Henry (Tennessee Titans) kätte saada, kui neid ei õnnestu, siis Ezekiel Elliot (Dallas Cowboys) või Josh Jacobs (Las Vegas Raiders).

Teise raundiga plaanin tiimi draftida mõne raju wide receiver’i (WR), näiteks Tyreek Hill (Kansas City Chiefs) või legendaarse mängujuhi Tom Brady (Tampa Bay Buccaneers) visetele panustades kas Mike Evans või Chris Godwin (mõlemad Tampa Bay). WR on need kutid, kes lahtimängujoonel müüri kõrvale paremale või vasakule väljaku ääre poole rivistuvad, et signaali peale mänguplaanis ettenähtud suunas ja tempos kindel vahemaa joosta. Kui mängujuhti suudetakse vastaste eest piisavalt kaua kaitsta, jõuavad wide receiver’id väljakul soodsasse asukohta, et mängujuht palli täpselt nende käte vahele heidaks ning see tiimi jälle vastaste otsajoonele lähemale tooks.

WR puhul on küsimus millimeetrites ja -sekundites, suunataju ja ajastus peavad olema täielikult paigas ning kui mängujuht ja WR kokku kõlavad, on see kuradi võimas vaatemäng (case in point). Igatahes, see valik on mul igal aastal õnnestunud, väga ei pabista. Varuvariantidena on WR real kirjas Odell Beckham JR (Cleveland Browns), Stefon Diggs (Buffalo Bills) ja Marquise Brown (Baltimore Ravens). Kolmandas raundis vaatan, kas mõni hea QB laual - rookie Justin Fields (Chicago Bears) või Mac Jones (New England Patriots) oleksid coolid ja riskantsed valikud, aga ilmselt on emb-kumb draftitav ka hilisemas raundis, seega pigem loodan, ehk on Josh Allen (Buffalo Bills) või Aaron Rodgers (Green Bay Packers) veel saadaval ja kui mitte, keskendun pigem WR/RB depth chart’ile. Tight End (TE) positsioonile suurt plaani ei tee, kui Darren Waller (Las Vegas Raiders), Jonnu Smith (New England Patriots), Dan Arnold (Carolina Panthers) või Zach Ertz (Philadelphia Eagles) valikus, siis keegi neist. Tight end on see mees, kes võtab ründes ritta koos müüriga, aga võib lahtimängust edasi kas jäädagi müüri toetama või hoopis palli püüda ja/või edasi otsajoone poole joosta - üks mitmekülgsemaid positsioone (case in point). Fantasy mõttes top 5st allapoole üsna loto, aga kui joppab, võib sellest kujuneda hooaja deal breaker.

Whitney ei soostunud oma plaane enne täna õhtul toimuvat draft’i jagama. Lõunaosariigist pärit die hard fännina pole NFL pelgalt meelelahutus - pühapäevad septembrist detsembrini dikteerivad tuju kogu nädalaks ja mõne kaotuse korral olen tundnud kergendust, et kodus pole pesapallikurikat, sest ilmselt poleks sel juhul enam alles mitte kuvaritki. This may or may not have been a joke. Ameeriklased võtavad oma rahvusspordiala kohati tõesti väga tõsiselt.

Niisiis, draft täna õhtul ja neljapäeval (Eesti aja järgi reede varahommikul) algab NFLi 102. hooaeg. Avamängus lähevad vastamisi Tampa Bay Buccaneers Tom Brady juhtimisel ning America’s Team Dallas Cowboys. Kastmeks panustame selles mängus Tampa Bay võidule 19-24 punkti edumaaga (bet 5€, võimalik võit 55€).

Lis, Whit & The NFL on iganädalane artiklisari Ameerika jalgpallist, muuhulgas tuleb juttu fantasy football liigast, tutvustame NFLi meeskondi ja mängijaid ning teeme panuseid tulemustele - often stupid, sometimes lucky.