Mul on tunne, et mul on looduslike pühapaikadega mingi kana kitkuda. Tahaks südamelt ära rääkida, kuna see teema on nii imelikult vastuoluline, et ma ei ole suutnud seda kümne aasta jooksul tõsiseltvõetavaks mõelda.
Olgu öeldud, et ma ei ole metsaärimees. Ma ei oma ka sellist kinnisvara, mida oleks võimalik sellel paiknevate ressursside arvel isiklikuks rikkuseks pöörata. Ma ei kõnele ühegi huvidega tuttava eest, muru niitjana olen vilets ja üleüldse käib ka mulle metsade muutmine puupõldudeks ning iga võsajupi hakkeks tegemine sitaks närvidele.
Kuigi surun praktiliselt alati käed taskus salamahti rusikasse, kui RMK kogukonnametsades raiet kavandab, tekivad mul ka peaaegu alati kõrvetised, kui maausulised tulevad samas kontekstis välja jutuga kohe-kohe hävivatest looduslikest pühapaikadest ning nende üliolulisest rollist pärimusliku ja kultuurilise teadvuse ning looduskaitseliste eesmärkide kandjatena.
Ei, asi ei ole nendes erinevatel andmetel ca 1100 paigas, mida teatakse, mis on kaardistatud ja millised on kuidagigi looduses eristatavad. Mind paneb alguses hüsteeriliselt naerma ja seejärel juba jõuetult oimukohale koputama üleskutse leida üles veel ligemale 3000, mille täpset asukohta ei teata, mille kohta puuduvad pärimuslikud lood ning mida ei ole võimalik kuidagi ka looduses ümbritsevast laiemast keskkonnast eristada.
Ehk siis sellised paigad, kus loodus on omasoodu või inimese kaasabil kuidagi tuhande aasta tagusest hiiest millekski muuks ümber kujunenud, mille pühadus on ära unustatud ja millises ringi vaadates saab väga selgelt aru, et selle paiga flooral on inimese pühadusest sügavalt poxui. Täna on nii ja kõik. Asjad läksid halvasti, kunagi otsustati kehvasti, on nii ja kõik. Vaata ja jaluta ringi palju tahad, kasuta vitsa või trummi - pühadust enam ära ei tunneta.