JÄRJEKORDNE RATTATEEDE ARTIKKEL ⟩ Värvipuru reisipotentsiaalist süütu Soome perekonna kõhtu

Tänaseks on selge, et Tallinna linnavalitsus kukkus rattaradade punaseks võõpamisel läbi – saavutamata jäi ohutus, algse eskiisi jälgimine ning kadunud on ka lootus, et see võimaldab autojuhtidel paremini kinni pidada erinevate teede osade eesmärkidest. Autod pargivad siiani pool autot kõnni- või rattateele ning ohtlikuid kohti tekkis lausa juurde, kuna märgistatud teedest osa algavad ja lõppevad eikuskil, kõrged äärekivid kindlusena nende ümber. Võtame kätte aga veel ühe probleemküsimuse: mis mõju on sellel teede värvimisest lendunud purul?

Rohkem kui nädal tagasi Tallinna Keskraamatukogu ette tõmmatud punaraja juures vaatamas käies, kui kaugele rajast lendunud termoplasti värvi puru jõudnud on, oli näha, et üks purukogumik oli rattaraja lõpust umbes seitsme meetri kaugusel. Kui aga võtta arvesse selle puru reisipotentsiaali, siis on võimalik, et puru jõuab ühel hetkel Läänemerre, sealt edasi kala kõhtu ning lõpuks mõne süütu Soome perekonna kõhtudesse. Kas see teooria ka paika peab, sõltub mitmetest faktoritest.

Kõigepealt värv ise. Linnavalitsuse pressikonverentsil ütlesid seal osalenud abilinnapea Andrei Novikov ja Tallinna Transpordiameti juhataja Andres Harjo, et kasutatud värv on termoplasti põhine värv nimega Hot Mix, mis on tellitud Soomest. Ypsilon proovis ühendust saada ühe Soome firmaga, mis selliseid värve toodab ning mille enda nimi on HotMix, et saada rohkem infot värvi koostisosade kohta, kuid jäime ilma vastuseta. Internetiallikate põhjal võib kokku panna, et tõenäoliselt sisaldab värv lisaks plastile värvipigmente ja liiva või klaasi, et värvi libedust vähendada. Sellest minimaalsest infost lähtudes tõi Eesti Maaülikooli veekaitse ja jäätmekäitluse professor Mait Kriipsalu välja mõned stsenaariumid värvikübemete edasise elu kohta.

Praegu paistab, et kuivade ilmade tõttu on värvipuru jäänud oma esialgsele kohale. Küll aga kui tuleb vihmasadu, sõidavad need sademeveega kaasa. "Kui selles piirkonnas on lahkvoolukanalisatsioon, siis lähevad kübemed otse mere poole. Kollektoril võib olla suubla juures muda-õlipüünis, mis püüab osa neist välja," rääkis Kriipsalu. "Kui ei ole, läheb värv otse merre ja muutub kaladele atraktiivseks söödaks. Eks kalamehed ju samuti meelitavad kalu kireva söödaga." See on teooria number üks.

Teooria number kaks: kui sadevesi jookseb ühisvoolukanalisatsiooni, siis maandub punane tükike reoveepuhastis mudasse. "Oleks ta biolagunev, siis võiks ta seal edasi laguneda. Viide termoplastile lagunemisele kaldumist aga ei kinnita," ütles Kriipsalu. Värviosad võivad jõuda ka tee kõrval olevate rohealade mulda, kust linnud või mullaasukad võivad seda toidu pähe ära noppida, lisas Kriipsalu. Karta võib ka seda, et talvel hakkab värv veel enamgi kooruma lume lükkamise ja naelkummide mõjul.

Seega midagi head värvipuru tänavakivide vahedesse jäämine ei tõota. Samas tuleb tõdeda, et värvi süüks seda kõike panna ei saa, pigem vedas plaani alt teemärgistajate endi tehnoloogiline teostus. Õigesti värvi jaotamisel ning võib-olla värvi koguse vähendamisel oleks probleem jäänud olemata. Tõdes Kriipsalugi, et idee oli hea ja tunnustuse vääriline. "Eelkõige püüti ju säästa inimelusid ja teadvustada autojuhtidele, et peame õppima nõrgematega teed jagama," sõnas ta.

Sarnast mõtteviisi peegeldas ka Tallinna Tehnikakõrgkooli transpordi-ja liikluskorralduse õppekava juht Sven Kreek, kes ütles: "Minu tegevusvaldkond on liiklusohutus ja sellest seisukohast – miks mitte värvida jalgrattarajad teist värvi? Seda tehakse mujal maailmas päris palju." Ta lisas, et asja mõte oli tee selgelt kõigi liiklejate vahel ära jaotada. "See peaks lõppkokkuvõttes vähendama nii liiklusõnnetusi kui ka kergemaid sorti arusaamatusi," rääkis Kreek.

Liikuvuse ja transpordi ekspert Marek Rannala kirjutas rattateede fiasko kõrghetkel Twitteris, et termoplasti värvi kallal võtmine on vale puu all haukumine. Ypsiloni küsimise peale ta seda ka natuke laiendas. Rannala kinnitas, et värvi selline vastupidavus ja lendlemine pole normaalne ning sellel on negatiivne keskkonnamõju. "See jõuab kiiresti sadeveega merre, jõuab autorataste poolt jahvatatuna pinnasesse ja meie kopsudesse. Lisaks oleks saanud punase värvi mahtu vähendada, sellises ulatuses pole värvi vaja," ütles ta. "Vale puu all haukumine on aga seetõttu, et värviga märgistamine on teatud kohtades ohutuse tõttu vajalik, kogu raja värvimine pole halb lahendus iseneses."

Rannala tõi võrdluse: sõiduteedele joonitava termoplasti maht kogu linnas on oluliselt suurem, naastrehvide poolt tekitatavate osakeste hulk on palju kordi suurem, samuti autorehvide kulumisest tekkivad osakesed. "Need mõjud on suurusjärkude võrra suuremad. Kui rattaradade värvimist teostada korrektselt, siis need lahendused ka kestavad ja pole põhjust rääkida mingist eriliselt suurest keskkonnamõjust," rääkis Rannala.

Rannala jutus on iva. Liikluse ja transpordi keskkonnamõjust rääkides jäädakse tihti kinni vaid heitgaaside emissioonidesse ning seetõttu ka tegeletakse eelkõige nende vähendamise ja reguleerimisega. Samal ajal on seda reostusmedalit üle võtmas liiklusest lenduv materjal, mis on rehvide, pidurite ja teekattematerjali kulumisest lenduv materjal ning tolmu heljumine. OECD (Organisation for Economic Cooperation and Development) 2020. aasta raportis seisab, et neil heljuvatel materjalidel on suured negatiivsed mõjud mitte ainult keskkonnale vaid ka inimtervisele, põhjustades linnakeskkondades näiteks südameveresoonkonna, hingamisteede ja arenguvaegusi. Samuti suurendab see OECD sõnul hingamisteede viiruste, nagu Covid-19, levikut.

Emissioonide kohase info kogumisele ja analüüsile spetsialiseerunud firma Emissions Analytics 2020. aasta pressiteate kohaselt võib rehvide kulumisest lenduva materjali reostus olla tuhat korda suurem kui heitgaasid. Nende sõnul on probleem kasvav, kuna linnamaasturid kui keskmisest suuremad ja raskemad autod on populariseerunud. Emissions Analyticsi sõnul võivad elektriautod, mis on loodud eesmärgiga vähendada reostust, samuti seda suurendada, kuna nende patareid muudavad autosid raskemaks.

Seega on autoliiklus – ja tegelikult vahet pole, mis autot konkreetselt kasutatakse, sest emissioon on selle juures siiski – loomupäraselt ja möödapääsmatult reostav. See toob meid aga tagasi rattateede juurde, sest OECD peamine soovitus sellele, kuidas vähendada liiklusest tulenevat materjali lendumist, on autokasutuse vähendamine, propageerides teisi liikumisviise, nagu ühistransporti kasutust, jalutamist ja rattasõitu. Seetõttu on tähtis, et vaatamata Tallinna linna valdavale läbikukkumisele praeguse rattateede lahenduse loomisel, jätkaks nii Tallinn kui teised omavalitsused siiski üritusi rattaliikluse ohutumaks ja lihtsamaks muutmiseks. Seda võiks teha lihtsalt natuke läbimõeldumalt, plaanist kinnipidavamalt ja mitte KOV valimiste eel maine nimel kiirustatult.