Öeldakse, et võimuiha toob inimeses esile kõige halvema meis. Sama kehtib ka valimiste puhul. Kui valimistel tegeldakse väga sageli üksteise pihta pori loopimisega, siis reklaamiagentuurid hakkavad looma reklaame, mis on lihtsalt saast. Ning kahjuks tundub, et mida aeg edasi, seda vähem ajupauerit reklaamidesse pannakse.
EKRE
Reklaaminduses on vähe reegleid, kuid üks neist kõlab, et üks nali (või sõnum) korraga. Tuleb tõdeda, et rahvuskonservatiivid on selle vastu eksinud pannes kogu oma hingevalu ühte klippi, kus esimese kahekümne sekundiga näidatakse 20 erinevat pealkirja. Jah, need toetavad partei esimehe sõnumit, kuid mõjuvad taustal pigem segava materjalina.
Veidi hooletu mulje jätab ka pildipanga materjali kasutamine katteplaanidena, kuid see ei ole peamine viga. Sõnum "Meie armastame Eestit" koos piimapaki kujunduskeelega kõlab ju hästi, kuid mida see reaalselt ütleb? Eriti kui arvestada, et tegemist on kohalike valimistega.
Eesti 200
Väga palju on saanud kriitikat Eesti200 lahendus. Kuid turunduses on veel üks reegel –haters gonna hate. Need inimesed, keda erutab Photoshopis siledaks lakutud poliitiku nägu nö "vanast" parteist mingi täiesti suvalise sõnumiga a la "Kindlalt edasi", mida on kasutanud lausa vähemalt kaks väärikat parteid oma kampaaniates ning kasutab ka edukalt Elron, ei olegi sihtgrupp.
Moodsa värvilahendusega Eesti 200 lahendus ongi see, mis kõnetab neid, kes muidu valimas ei käi. Kui olete pannud tähele, siis ei ole ka Eesti 200 plaan olnud kunagi kleepida kogu linn täis lõustadega plakateid, vaid viia oma sõnum sihtgrupini märkamatult, kasutades oma kanaleid ehk sotsiaalmeediat. Lärmamise asemel nad räägivad neile, kes tahavad kuulda, seda, mida nad kuulda tahavad. Võib-olla on seal ka mingi ideoloogia taga – kes seda teab – kuid nende strateegia edust räägib selgelt populaarsuse tõus uuringutel. Korra nad püüdsid hakata lärmama oma trammipeatuse reklaamiga, kuid said selle eest nii palju vastu hambaid, et õnneks on maha rahunenud.