Ta paneb sind tundma, nagu sa ei saa mitte millegagi hakkama. Ta alavääristab sind, muudab jõuetuks, aga ajab ka marru. Alatasa otsid vigu iseendas ning mõtled, kuidas saaks paremini – mõelda pidevalt paar sammu ette, suhelda arusaadavamalt, olla täpsem ja kiirema reaktsiooniga. Raskematel päevadel tahaks talle lausa füüsiliselt haiget teha, aga kuidas sa lööd maatriksit? Pussitad arvuti kõvaketast ja peksad ekraani? Ära ole loll.

Call of Duty Warzone on üks vastikumaid mänge, mida ma olen mänginud, aga ühtlasi kõige parem. Vaatamata kõigile ta rohketele vigadele, puudujääkidele ja mürgistele iseloomujoontele on siiski tegemist kõige parema battle royale’ga. Fortnite ja Apex Legends lihtsalt ei istu õigesti. Mitte ükski teine mäng ei ole suutnud mind panna niimoodi tundma nagu Warzone. Niivõrd rikkalikku ja vahetut emotsiooni saab haruharva tunda virtuaalse kogemuse läbi. Ma ei usu, et on mõni „Türa!“ rõhuasetuse võimalus olemas, mida ma poleks juba kuulnud.

Battle royale’is on õhus pidev risk. Kõik, kes pole su tiimikaaslased, on äärmiselt motiveeritud su tulistamisest. Vahepeal lõpetab keegi su ligi 20 minutilise mängu mõne sekundiga ära ja ilma eelhoiatuseta. See frustratsioon on jõhker ja üpris halastamatu, aga see on kogu mängu alus. Surma saamine on tehtud lihtsalt nii nõmedaks, et sa üritad iga hinna eest ellu jääda – milline innovatsioon!

Kui sa põgened vastase eest, siis tunned kerget paanikat oma rinnus. Tulevahetus annab sutsaka adrenaliini, vastaste elimineerimine dopamiini, viimaste ellujäänud tiimide hulgas olles tõuseb pulss lakke. Kui lammutate vastasmeeskondi, flow on hea ning kõigil lõbus, siis on ikka päris hea. See kompenseerib seda, et enamasti läheb sitasti ja mäng ajab ahastusse.

Aga mis kõige tähtsam ja mille nimel alati kõik higistavad – võit Verdanskis on kõige magusam, mida videomängudel on pakkuda. Sina või su tiim on viimasena ellu jäänud 150 inimese seas, kopter tuleb ja viib teid ära. Game won. Enneolematu rahulolu, sest sa tead, et oled olnud parem kui teised ligi 150 mängijat.

Lisaks rõvedalt orki tõmbavale tegevustikule on suurepärane ajastus põhjuseks, miks COD Warzone muutus kõige populaarsemaks mänguks. Mäng tuli välja 2020. aasta märtsi alguses, kui terve maailm istus kodus ekraani taga. Ajalooliselt paremat võimalust multiplayer videomängu lansseerimiseks ei ole olnud – Wuhan tegi Activisionile meeletu teene.

Kui Warzone 10. märtsil ametlikult välja tuli, mängis seda esimesel päeval 6 miljonit inimesest. Kolme päeva pärast 15 miljonit inimest, järgmise nädalaga tuli veel 15 miljonit uut kasutajat. Esimese kuu ajaga oli Warzone’is 50 miljonit mängijat ja 100 miljoni mängija piir ületati esimese 13 kuuga ehk aprillis 2021. Mäng ise on tasuta, aga sisaldab palju mängusiseseid oste, mis väidetavalt teenib Activisionile 5,2 miljonit dollarit päevas.

Warzone on küll üks ennasthävitav aparaat, aga ma olen talle tänulik kõige eest, kuna see oli kõige normaalsem sotsiaalne tegevus, mida eneseisolatsioonis harrastada – mängida sõpradega koos ühte vastikut mängu ning seda tundide kaupa iga päev. Raskematel päevadel vajutasid tugevamad 8–10 tundi ära, sest aega oli nõmedalt palju. Eks joodi ja tehti ka ja eks vahepeal keegi jäi laua taga magama mikrofoni norsates ning vahepeal said uute tüüpidega tuttavaks ja üksikuga sõpradeks, mis omakorda tegi Warzone’i mängimise peaaegu peoks.

Kokkuvõtteks, Warzone on väga hea mäng. Meeldejääv ja tänuväärne, aga ka kuradi põlastusväärne. Ja enne kui lõpetan, tahan veel korrata, tagantjärgi veelkord, võib olla ei ole piisavalt öeldud, et tõmmake naxxui Zoomi peod. Ärge kunagi naaske, keegi ei oota teid tagasi.

MängudeÖÖ vallutab sellel laupäeval läbi kahe korruse terve Apollo kino ning täidab selle virtuaalse meelelahutusega, mis paneb südame põksuma nii tõsimeelsel mängusõbral kui ka sellel, kes astub esimesi samme mängumaailmas.

Selle raames toimub ka ROG Warzone Battle Royale turniir, kuhu saab eelregistreerida 36 kaheliikmelist võistkonda. Mängimine toimub kohapeal, täpsemad reeglid ja registreerimisblanketi leiad SIIT.

Vaata turniiri otseülekannet Ypsilonis laupäeva õhtul kell 22.