Kodumaa looduses leidub selgrootuid, kes oleks loodud justkui random bug generatoriga. Putukate klass on Eesti liigirikkaim – eeldatavasti on liike üle 20 000 kandis, kellest pooled on kirjeldatud. Liigirohkuse tulemuseks on hulk väga omanäolisi liike, kes täidavad ökosüsteemis olulist rolli tolmendajate, lagundajate, saagi ning kiskjatena. Saagem tuttavaks – elurikkus!

Lisaks kohalikele värvikatele liikidele on meie aladelt juba praegu leitud ka väga huvitavaid võõrliike, nagu näiteks palvetajaritsikaid. Eesti entomoloog ning Tartu Ülikooli biosüstemaatika peaspetsialist Mati Martin selgitas ypsilonile Eesti putukate käekäiku muutuva kliimaga maailmas.

“See on tõeline üllatus. Muidugi, kõik lõunast meieni jõudvad putukaliigid ei pruugi siinsetes tingimustes püsima jääda, näiteks sellised liigid, kes arenevad ilma talvise puhkepausi ehk diapausita. Ilmselt jääb meie aladel ikka püsima lühem või pikem külmaperiood,” ütles Martin.

Ta lisas ka, et putukate ränne ei pruugi tuleneda ainult kliimamuutustest, vaid ka looduslikust kohanemisest: “See võib olla tingitud ka liigi enda muutumisest, näiteks arenevad isendid, kes taluvad madalamaid temperatuure ja nii saavad nende järglased elada juba jahedamates tingimustes.” Martini sõnul muudab iga uus putukaliik loodust selgelt rikkamaks. Üldjuhul sisserändajad kohalikele liikidele ohtu ei kujuta. Erandiks on piiratud toiduressurssi himustavad hulgalised uustulnukad.

“Üheks selliseks näiteks on mõni aeg tagasi Eestisse jõudnud hobukastani-keerukoi, kes leidis endale elupaiga hobukastani lehtedes. Seni ei olnud õnneks ükski teine putukaliik nendest lehtedest eriti huvitatud, seega oli vaba elupaik. Praegu ongi kõik hobukastanid sügiseks pruuniks muutunud. Oleks aga veel olnud putukaliike, kes hobukastanil elaksid, siis oleks konkurents olud tihe ja keegi oleks pidanud taanduma,” näitlustas ta.

Elurikkus langeb, kui Eesti alad muutuvad külmalembeliste liikide jaoks liiga soojaks ja nad peavad sobiliku elupaiga leidmiseks põhjapoole liikuma. “Seda on juba praegu tähele pandud,” tõdes Martin.

Kõige veidramad Eestis elavad putukaliigid

Veise nahakiin

Veise nahakiini valmik näeb välja nagu kärbes, kes üritab olla mesilane. Tegu on parasiitse putukaga, kelle peremeesorganismiks on veised. Üheaastase elutsükli ning metamorfoosi alustuseks muneb valmik veise karvade külge.

Veise-nahakiin

FOTO: Wikimedia Commons

Munadest kooruvad vastsed liiguvad arengu järgmiseks etapiks veise selgrookanalisse ja jäävad sinna 2–4 kuuks. Seejärel liiguvad arenenud vasted tagasi nahakihtide alla ja tekitavad endale veise nahka õhuaugu. Värsket õhku hingavad vastsed nukkuvad ning kukuvad oma august välja maapinnale, kus valmik viimaks välja areneb. Nukust koorudes algab kogu ring otsast peale.

Veise-nahakiini eluring

FOTO: Erakogu

Harilik koonlane

Näide putukast, kes välimuse järgi põeb eksistentsiaalset kriisi. Nad toituvad teistest surnud putukatest ning ei pea valeks võtta snäkke ka ämblikuvõrkudest. Isastel koonlastel on saba otsas klamber, mis annab neile skorpionit meenutava välimuse. Klambri abil hoiavad nad paaritumise ajal emaseid kinni. Koonlast võib leida maist septembrini nõgeste vahelt või lehtpuu hekkidest.

Harilik koonlane

FOTO: Wikimedia Commons

Kaamelkael

Gooti ilmega kaamelkael saab oma pead pika kaela abil ülejäänud kehast tunduvalt kõrgemale tõsta. Nende paaritumisele eelneb tunde või isegi päevi kestev pulmamäng, mille käigus teineteist õrnalt puretakse. Aedades ning põllumajanduses üldisemalt pakuvad kaamelkaelad kahjuritõrjet, süües nii lehetäi kui ka teiste kahjurite vastseid ning mune.

Kaamelkael

FOTO: Wikimedia Commons

Maipõrnikas

Maipõrnika valmikud on suured, karvased ja nunnud, samas kui nende määrdunud valgeid vastseid tuntakse vihatud aiakahrjuritena. Vastsed elavad mullas ligi 5 aastat, kasvades iga aastaga umbes 10 mm. Hea on meeles pidada, et sõna kahjur on subjektiivne.

Loodusest tekib kasu ja kahjumit vaid inimestele. Vastsed võivad kahjustada taimejuuri, kuid samas täidavad nad koos teiste mullaorganismidega tähtsat lagundajate rolli.

Valmiku ekstravagantsed “ripsmed” on tegelikult hästiarenenud tundlad, mis aitavad tal pimeduses orienteeruda ning funktsioneerivad ka haistmiselundina. Nimest tulenevalt võib maipõrnika valmikuid kohata mai lõpus või juunikuu alguses, kui ta maiustab noorte puude võrsete kallal.

Maipõrnikas

FOTO: Jaak Sepp

Ninasarvikpõrnikas

Oma suurusele (25–45mm) vaatamata pole ninasarvikpõrnikad erandiks loodusseadusele kill or get killed. Näiteks muneb hiid-odaherilane võimalusel oma munad põrnika vastsesse (mille pikkus võib olla 60–100 mm) ning sellest kooruv herilaselarva saab vastsest oma esimese kõhutäie.

Tahapoole kaardus sarv katab vaid isaste päid. Nende vastseid kutsutakse kalanduses hellitavalt rasvikuteks, viidates nende lopsakale ehitusele.

Ninasarvikpõrnikas

FOTO: Wikimedia Commons

Uute putukaliikide kirjeldamine

Kuid kuidas saame me kindlad olla, et tegu on Eestis uue liigiga, kui nii paljud putukaliigid on seni kirjeldamata? Martin selgitas, et kohalike putukaliikide kirjeldamist takistab ressursipuudus ning valdkonna spetsiifika: “Täpsemalt teame näiteks liblikate, kiilide, tsikaadide ja sihktiivaliste liikide arvu, veidi vähem mesilaste ja mardikaliste oma, aga kõikide ülejäänud putukaliikide käekäik ei ole nii täpselt teada.” Eelnimetatud enimuuritud putukaid on teistest kergem märgata ning seega ka uurida tänu nende suurusele, värvile või eluviisile.

Martini sõnul märkame me uusi putukaliike eelkõige siis, kui nad on väga silmapaistvad või häirivad. Ühe näitena toob ta välja hiljuti avastatud hirvekärbse, kes on põdrakärbse varasuvest tegutsev sugulane. “Meie vana olija, suurem põdrakärbes hakkab tegutsema alles suve teises pooles. Nii et uuel tulijal oli vaba aken tegutsemiseks olemas. Vaesed põdrad ja kitsed peavad aga nüüd kahte parasiiti ülal pidama. Eks ole näha, kas see mõjutab ka nende populatsioonide elujõudu,” rääkis entomoloog.

Martini sõnul ei tekita kliimamuutused generalistidele spetsialistidega võrreldes suuremaid võimalusi. Spetsialistideks nimetatakse organisme, kes on kohastunud elama ainult väga spetsiifilistes keskkonnatingimustes, samas kui generalistid suudavad muutustega kiiresti kohaneda ja väga erinevates tingimustes elada. Ta lisas, et seni, kuni leidub vabu ökonišše, spetsialistid hätta ei jää.

“Teine lugu on põllumajandusega, kus kasvatatakse valitud põllukultuure suurtel aladel. Seal on selge eelis spetsialistidel. Ja juba ongi uba kahjustamas oa-teramardikas, kes on ilmselt inimese kaasabil meieni jõudnud. Juba mõnel aastal on astelpaju istandusi ründamas väike kärbes, kelle vastsed saagi rikuvad. Sel suvel täheldati juba ka varreleediku kahjustusi maisipõllul. Kaks viimast on aga Eestisse jõudnud ise,” rääkis ta. Martini sõnul satuvad enamik võõrliikidest Eesti aladele inimese abiga.

Meie makroökosüsteem on aga kordades kirjum, kui pealtnäha paistab. Elurikkus on enamat kui sõna – loetletud putukad on vaid mõned näited Eesti looduse komplekssusest ning nende kõigi eriskummaline välimus või eluviis ongi see sama mitmekesisus, mille kaitsest ja säilitamisest me täna nii palju räägime.