Sattusin peale liikumise Nähtamatud Loomad poolt loodud ja levitatavale videole, mis kannab pealkirja "Kana Killu lugu". Kokkuvõte lühidalt järgmine – koguti raha ja osteti munatootja farmist välja 176 selgelt ära trööbatud kana, kes nüüd lõpuks ilusa elu peale saavad. Kitsast puurist inimese sülle silitamisele ja murule arbuusiga maiustama.

Kõlab üleskutse, millega vaielda on keeruline: ole sinagi hea, toeta liikumist, armasta loomi ja ära osta puurikanade mune. Ometi on selles midagi, mis segadusse ajab.

Püüan selgitada.

Statistikaameti andmetele tuginedes oli eelmise aasta lõpus Eestis 2,1 miljonit kodulindu, kellest 96% olid kanad ja kuked. Ära sõime me ca 314 miljonit muna, millest eelpool nimetatud suudavad muneda vaid 51 protsenti. Ülejäänu me impordime. Lisaks broilerid, keda Nähtamatute Loomade veebilehe väitel kasvatame me umbkaudu 13 miljonit aastas.

Üüratu masinavärk, mis meie omletitaldrikute, keeksilettide ja grillpannide täitmiseks aeglaselt pöörava laevana ööd ja päevad huugab ning uusi viljastatud mune pealt sisse loobib. Minna seda lahendama kanade farmidest välja ostmise, kodudesse jaotamise ja vaderite abil toitmisega mõjub pehmelt öeldes eluvõõralt. Umbes sama imelikult, kui lahendada aastate jooksul pohhuismi tõttu lekkima kippuvate joogivee magistraaltrasside probleemi talgute korras vee ära joomisega või anda kõige kriitilisemal momendil enesetunde turgutamiseks kümnele afgaanile varjupaika.

Tähelepanu saab see kuigipalju siiski, sest mis seal salata, puuridest välja toodud kanad nägid välja umbes nagu Matrixi Neo pärast juhtme otsast vabanemist. Ja see on ka peamine etteheide, millist taolise tähelepanuga teemale tegema peaks – me ei ole enam nii vaesed ja hõivatud ellu jäämisega, et sellist hoolimatust meid ümbritsevate ning meie mugavat äraelamist toetavate kaaselukate suhtes kuidagigi normaalseks pidada. Iseasi, kas paneeritud kanatiibadest ja kookidest paksuks õgimine üldse kuidagi ellu jäämisega seotud on, kuid see selleks. Mis krdi looduse kroon me selline oleme, kui me nende eest, keda meid valitsema seati, isegi vähimal moel hoolitseda ei suuda?

Olgu, need konkreetsed kanad said oma ränga elutee eest preemiaks vanaduspõlve looduses ilma sunnita tingimata muneda. Küll aga tekib mul kerge naeruviirastus silmade taha mõeldes samaaegselt nendele miljonitele lindudele, sadadele miljonitele munadele ning konfliktidele, mida uue kanafarmi rajamise idee alles mõned aastad tagasi Ladina-Eestis põhjustas. Sest vaadake – heade tingimuste tagamiseks tänaste pannile liikuvate (ja ka raisku minevate) muna- ja linnulihakoguste juures, on vaja kanade jaoks kohutavalt palju rohkem ruumi ja palju rohkem farme. Või siis osta kõik sisse? Mujalt. Kus toimitakse üldiselt samamoodi kui meil siin farmides. Maksta transpordile kuluv papp kinni (kui tuuakse gaasiautoga, siis on rohelisem muna) ja jätkata samamoodi? 

Või siis hoopis süüa vähem?! Pöörata taoliste kampaaniate fookus armastuselt ja paitamiselt asisemate ettepanekute tegemisele süsteemi muutmiseks? Rakendada oma piiratud ressursid peamiselt asjaosaliste endi enesehinnangu turgutamiseks tunduvate kampaaniate asemel toimivate taktikate välja töötamisele?

Mis aga puutub kanade inimlikku kohtlemisse, siis kanade endi käitumine on siinkirjutaja tagasihoidlike vaatluste põhjal hinnates täiesti ebainimlik! Vähe sellest, et nende hulgas valitseb kindel, kõrgematele positsioonidele paremaid elutingimusi tagav hierarhia, on nad kõige võõra suhtes ka uskumatult vägivaldsed ja õelad.