Ajendiks krüptoteemasse süüvida ja sellest kirjutada sai ebakindlus ja teadmatus krüptorahadega seonduva suhtes. Mis rahad need ikkagi on, kui nad pole millegagi tagatud? Miks puudub nende kohta valitsuste suunalt selge seisukoht? Miks inimesed investeerivad üldse millessegi, mille hinnad võivad kuni 90 protsenti kõikuda? Kõigil on aktsiatesse, fondidesse, võlakirjadesse ja ühisrahastusse investeerivaid tuttavaid-väikeinvestoreid, aga miks on nii, et kui teemaks tuleb krüpto, lähevad ka nende ninad enamjaolt kirtsu?

Bitcoin

Esimene, kõige tuntum ja kõige suurem maksab hetkel 51 000 dollarit. Vaatan veidi ajas tagasi: alles septembris sai selle vaid 40 000 eest ja näen ka, et on varasemalt 60 000 ja rohkemgi maksnud. See põhineb plokiahelatehnoloogial, mis on detsentraliseeritud (hajutatud) pearaamat kõigi tehingute kohta võrdõigusvõrgus (P2P) ja seda kasutades saavad osapooled sõlmida tehinguid, ilma et nad vajaksid sinna juurde keskset arveldusasutust.

Seega on bitcoin samasugune maksevahend nagu euro või USA dollar, kuid on digitaalne ning kasutab rahaühikute loomise kontrollimiseks ja rahaülekande kontrollimiseks krüpteerimismeetodeid. Ja on hirmuäratavalt kõikuva kursiga. Kusagilt meenub kellegi väljaöeldu, et krüptovaluutaturu mõistmiseks on vaja kõigepealt aru saada, et raha pole siin kaugeltki mitte esmane objekt ning oluliselt tähtsam ja maailma muutvam on tehnoloogia selle taga.

Plokiahelatehnoloogia

Plokiahela nimi tuleneb selle struktuurist: fail koosneb andmeplokkidest ja iga plokk on lingitud eelmise plokiga, moodustades ahela. Iga plokk sisaldab andmeid (nt tehingukirjeid) ja infot selle kohta, millal plokki redigeeriti või millal see loodi. Erinevalt näiteks ettevõtte või valitsusasutuse omandis olevast tsentraliseeritud andmebaasist ei kontrolli plokiahelat ükski isik ega üksus, vaid andmed dubleeritakse tervikuna paljudes arvutites, mis tähendab, et iga kasutaja saab vaadata kogu ahelat kõikjalt ning kõik, kellel on õiged krüptovõtmed, saavad ahelat ka redigeerida. Detsentraliseeritud viis andmete salvestamiseks ning nendele juurdepääsuks muudab plokiahelad turvaliseks – erinevalt tsentraliseeritud andmebaasist ei ole ründajatele ühte kindlat sisenemiskohta.

Kuidas aheldub plokk?

Illustratsioon: Kaido Veski/Ypsilon

Üks ägedamaid plokiahela võimalusi tunduvad olevat targad lepingud (smart contracts), mis võimaldavad osapoolte kokkuleppe täitmist ilma keskse asutuseta. Osapooled saadavad lepingu koos tingimustega plokiahelasse, niipea kui nad oma osad ära täitnud on, vallandub lepingus kokkulepitud tehing.

Näiteks notariteenus. Praegu on see tsentraliseeritud, teenus ebamõistlikult kallis ja ajamahukas. Plokiahela ja tarkade lepingutega saaks praegu notarit vajavad lepingud sõlmida olematute teenustasudega kiiresti ning turvalisemalt. Plokiahela andmebaas on sünkroonitud korraga mitmes kohas, seega ei ole kellelgi võimalik eelnevalt sisestatud andmeid enam hiljem muuta ega üle kirjutada.

Edasi. Kõikvõimalikud riiklikud registritoimingud saaks tarkade lepingute abil ilma kolmanda osapooleta korda ajada. Äriregistrist liiklusregistrini. Mina tavalise inimesena ei kujutanud ettegi, kui palju ühes väikeses riigis riiklikke registreid võib olla. Džiisuskraist! Niisamuti inimesi, kes neis omi tagumikke laiaks istuvad. Kui need asjad saaksid plokiahelasse ja tarkade lepingutega kordaaetavateks, kaoks metsikult bürokraatiat ning vabaneks ressurssi inimeste, aja ja raha näol. See lõhnab nagu normaalne tulevik. Ja hakkabki vaikselt tunduma, et plokiahelatehnoloogia kasutusvõimalused on teoreetiliselt piiramatud. Võtame kasvõi e-valimised. Kui need liiguksid plokiahelasse ja saaks tarkade lepingutega tagatud, oleks nende võltsimine täiesti võimatu.

See, et raha pole krüptorahade juures esmane objekt, muutub järjest loogilisemaks – nende alustehnoloogia on maailma jäädavalt muutnud ja selleks, et krüptoga juba plussis olla, ei pea inimene ise ühtegi krüptomünti füüsiliselt omamagi.

Krüptoraha on palju rohkemat kui bitcoin

Krüptorahasid on tuhandeid, bitcoin on ainult see üks ja see suur. Suur, kallis ja moraalselt ning füüsiliselt vananenud koodiga. Aga mismoodi neil vahet teha?

Lähemalt uurides selgub, et iga konkreetse krüptoraha taga on teatud arendajate seltskond. On meeme ja naljamünte, aga suur osa arendajatest kasutavad oma krüptoraha taga olevat plokiahelatehnoloogiat veel millekski kasulikuks, nii nagu eelnevalt nimetatud targad lepingudki. Kelle tehnoloogia aitab luua odavamaid ja kiiremaid finantsteenuseid, kelle oma on abiks videotöötluses, mängutööstuses jne.

Mida targemad on krüptoraha taga pesitsevad arendajad, mida nutikam on nende väljatöötatud plokiahel, mida rohkem on see praktilist kasutust leidnud ja mida nimekamad on nendega koostööd tegevad ettevõtted, seda väärtuslikum ja suurema kasvupotentsiaaliga see või teine krüptoraha on. See meenutab juba natuke aktsiat, millega ostad ju samuti ettevõtet ja selle majandustulemusi. Dividende keegi krüpto pealt ei maksa, aga kehvad tehnoloogilised tulemused ja avalikud käkid viivad krüptoraha niisama kiiresti langusesse nagu kehvad majandustulemused aktsiagi. Võib ju mängida mõttega, et aktsiate omamine on turvalisem, et aktsionärile on ettevõtete likvideerimise järel midagigi tagatud, aga ettevõtete pankrottide juures ei ole tühjade taskutega jäänud lihtaktsionär ka liiga haruldane nähtus.

Üks krüptorahade plusse on muidugi veel ka see, et kui keskpangad tekitavad raha juurde, trükkides inflatsiooni, siis igat krüptovaluutat on üksainus ja kindel võimalik lõplik hulk ning seda kuidagi juurde tekitada võimalik ei ole.

Ettevõtete ja kaupmeeste vaatenurgast pakuvad krüptovaluutad madalaid tehingutasusid, kiiret, peaaegu hetkelist ning ülimalt turvalist arveldust. Tarbijatele annavad krüptovaluutad traditsioonilistest finantsettevõtetest odavamad ning kiiremad maksevõimalused, samas kaob ära vajadus isikuandmete vahendamiseks. Tugevate hinnakõikumiste tõttu ei peeta krüptorahasid siiani mõistlikuks kaupade või teenuste eest tasumiseks ning neid nähakse pigem kauplemisvahenditena. Ka see on muutumas, stabiilse hinnaga krüptorahad on täiesti olemas, näiteks USA dollariga seotud stablecoin’id ja krüptoajakirjanduses on tulevaste igapäevaarveldamiseks mõeldud krüptorahadeks just nimelt neid välja pakutud.

Tulevik

Tulevik on juba käes, aga see ei ole veel päriselt kohale jõudnud. El Salvador võttis esimese riigina bitcoin'i just ametliku maksevahendina käibele, Venemaa samas näitab krüpto suunas jätkuvalt hambaid, Hiinast rääkimata. Venemaa mõju turule on küll marginaalne, aga Hiina on ajaloo jooksul halbade uudiste suhtes tundliku krüpto küll fake-, küll ametlike uudistega 19 korral tõsisesse langusse saatnud. Eks targad lepingud tähendavad väiksemat kontrolli inimeste üle, niisamuti muutusi tööturul. Lisaks võtavad sealsed hiiglasuured krüptokaevandused metsikult elektrit, mida Hiinal niisamutigi oma inimestele napib.

Finantsasutustel ei tundu iseenesest krüptoturu vastu midagi olevat, nad saavad oma osa ausalt turuplatsil kätte ning ei pea enam inimeste taskutesse ülekandetasude ja intresside järele minemagi. Lisaks korrastavad nad oma ostu ja müügivõimega ärevatel hetkedel turgu, suuri krahhe ja langusi on toimunud just nädalavahetustel, kui pangad ei kauple ega turul silma peal ei hoia. Päris hea näide, kuidas pank ja inimene kõrvuti, üksteisel nahka üle kõrvade tõmbamata, üksteisele kasuks olles eksisteerida saavad.

Pigem siis juba nii, et tulevik ei ole mitte ainult käes, vaid oli juba ära. Deutsche Welle ütleb, et krüpto on tulnud selleks, et jääda. Elon Musk sekundeerib, et valitsustel ei ole võimalik krüptorahasid hävitada, kõik, mida nad teha saavad, on nagu ikka arengut pidurdada. Valitsused on enamjaolt vait, ega need paratamatud ja hiiglaslikud muutused allaneelamiseks ja läbiviimiseks kergete killast ole, samas pole ka arengupidurina esile astumine midagi sellist, millena üks enesest vähegi lugupidav valitsus end avalikult näidata tahaks.