PSÜHHOLOOG KIRJUTAB ⟩ Kui olukord enam iseenesest ei taastu

Depressiooni põhisümptomiteks on alanenud meeleolu, huvi- ja elurõõmu kadumine, muutused unevajaduses ja isus ning energia vähenemine. Lisanduvateks sümptomiteks võivad olla tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime langus, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetustunne, pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustuse- või suitsiidimõtted ning teod.

Liiga palju stressi

Varasemalt arvati, et depressioon on vaid täiskasvanud inimeste haigus. Enam mitte - eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu raporti järgi oli 11–15aastaste uuringus osalenud noorte seas depressioonisümptomitega 26 protsenti poistest ja 40 protsenti tüdrukutest. 13- ja 15-aastastel tüdrukutel oli suitsiidimõtteid 26 protsendil ja poistest 13 protsendil.

Noorukite depressiooni on täiskasvanute omast keerulisem märgata ja ka diagnoosida. Lapse ja teismelise aju on alles arenemisjärgus, aju alles loob seoseid erinevate olukordade ja toimetulekuviiside vahel ning alles harjutab emotsionaalseid reaktsioone, mis tähendab, et laps elab pidevalt liigse stressi tingimustes.

Lapse ja nooruki depressioon võib lisaks depressiooni enda sümptomitele endast märku anda somaatiliste kaebuste (peavalu, kõhuvalu), ärevuse (koolihirm, lahutamiskartus) ja ärrituvusena (jonnihood ja teised käitumisprobleemid). Mis omakorda tulenevad oma emotsioonidega mitte toime tulemisest. Tugeva stressi tingimustes jääb psüühika pidevalt ohu ootele ning on valmis sellele reageerima. Selline valvelolek on aga ajule koormav ning selle normaalne tasakaal saab häiritud.

Teismeliseks olemine ongi stressirohke

Teismeikka jõudes kogetakse rohkelt arengulisi raskusi: vanematest eraldumine, iseseisvuse saavutamine ning identiteediotsingud. Noor inimene kogeb korraga vastandlikke tundeid – vajadust eralduda ja vajadust kuuluda, viimase puhul muutub oluliseks omaealiste hulka kuulumine. Sotsiaalse suhtlemise probleemid on ka sagedased stressiallikad, sest toimetulekuoskused on alles arenemisjärgus ning püsivast stressiseisundist ei ole pikk maa depressioonini.

Teismeeas muutub laps enesest väga teadlikuks, tema maailmapilt laieneb ja see toodab suure hulga uudset stressi juurde. Inimesele saab oluliseks see, milline ta teistele välja paistab ning ta asub endümbritsevate järgi oma identiteedi looma. Kui puudub võimalus positiivseks identiteediks, läheduseks ja seotuseks, leiab see vajadus oma väljundi negatiivses, sest ilma identiteedi ja kuuluvustundeta inimene hakkama ei saa. Kahtlastesse kampadesse kuulumine on noorele üks viis olla sotsiaalselt tähendusrikastes seostes teiste inimestega. Samuti on väga varajases teismeeas alanud seksuaalsuhted üks viis otsida lähedust ja kuuluvust, sest lähedus enda vanematega on lapsele kas midagi kättesaamatut või siis vastupidi – hoopis midagi ülemäära lämmatavat.

Probleemid algavad sellest, et lastevanematel puuduvad oskused lapse teismeeast tulenevate muutustega kohanemiseks. Pahura teismelisega tekkivad konfliktid ja pinged pärsivad omakorda lapse võimekust kodust väljaspool asuvate stressoritega toime tulla. Noorukite vajadus oma vanematest eralduda on evolutsioonilisest aspektist ülioluline ja mõistetav. Aga niisamuti vajavad nad kodunt kaasa emotsionaalseid toimetulekuoskuseid. Ja kuigi see ei pruugi silmaga paista, on nooruki jaoks oluline säilitada lähedased suhted oma perega.

Tasakaal piiride ja vabaduste vahel

Mõistlik on otsida tasakaalu iseseisvuse soodustamise ja piiride panemise vahel. Piirideta maailm on noorele inimesele ebaturvaline ja hirmutav, nagu ilma kompassi ja kaardita pimedas metsas liikumine. Nii pisemate laste kui teismeliste eripäraks on piire katsetada – vanemate tänamatu ülesanne on aga neid pidevalt oma kohale tagasi nihutada. Liiga ranged piirid tekitavad protesti (vahel ka varjatud kujul) ja vajadust eralduda, kuid kui piire ei ole, on ärevust veel rohkem ning see paneb last otsima võimalust luua piire iseenda sees, näiteks enesele liiga kõrgete nõudmiste seadmiste läbi, millede näol siis endale hiljem ebaõnnestumisi looma asuda.

Depressiooni ja ärevuse õigeaegne märkamine ja ravi on noorte puhul on ülioluline – sobivate toimetulekuoskuste õpetamiseta võivad need seisundid kujuneda krooniliseks ja saada seejärel juba suureks osaks inimese täiskasvanuea identiteedist.