Mul on Venemaal sõber, nüüd seoses koroonaviirusega ei ole paar aastat näinud, aga suhtleme aeg-ajalt. Insener, päris suure ettevõtte juht, tore ja soe inimene. Siunab seal valitsevat korda, peab seda südamest piinlikuks.
Ta on rääkinud kuidas neil asjad käivad. Näiteks enne jõule tuleb lühike kõne prokuratuurist, hääl telefonis ütleb, et meil on vaja jõulupreemiad välja maksta, kas toetate? Nojah, ikka toetame, vastasel juhul on keeruline ettevõtjana edasi tegutseda. Vähemalt on meil kantpea teada, kellele katuse eest maksta, muigab Vitalik mürgiselt. Ukrainas oleks neid käsi kordi rohkem vahel ja mitte ükski makstud grivna ei garanteeriks sulle mitte midagi.
Selline hoiak on tal seni, kuni Venemaa raames püsime, kui läheme jutuga globaalsemaks, on Vitalik turris. Aga vaata mida USA ja Euroopa meiega teevad, küsib ta nüüd? Ta võtab Venemaale kehtestatud sanktsioone isiklikult. Tema sõbrad-ärimehed niisamuti. Ta pole Putini-meelne, mitte keegi neist pole, nad on kaugel sellest, aga nad on venelased ja sanktsioone Venemaa vastu võtavad nad tahes tahtmata sanktsioonidena iseendi vastu.
Äkki on Yana Toomil siis sanktsioonide koha pealt õigus? Et neil polegi sellisel kujul mõtet. Ma mõtlen seda, et kui nad tegelikult liidavad venemaalasi oma kantpeaga, siis nad mitte ei lagunda Putini administratsiooni, vaid vastupidi - kindlustavad selle jalgealust?
Mõtlen edasi. Siis oleks äkki mõistlikum sidet Putini ja venemaalaste vahel hoopis nõrgedada, asendades kogu Venemaa vastase retoorika selgesõnaliselt Putini adminstratsiooni vastasega? Ja sanktsioonid, kui neid vaja, oleks kasulikum suunata otse administratsioonile pluss võib-olla mingile osale sealsest avalikust sektorist? Tavalisele vene inimesele saata aga selge sõnum, et nendega pole kellelgi mingit mütsi, et nad on osa millestki suuremast, kui Venemaa viimane katusepakkuja seda paista laseb.