Kuues lugu Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. Saada oma odav muinasjutt toimetus@ypsilon.ee ning võid pääseda eetrisse ja võita!

Elas kord rahvas, kes olid küll väga tillukesed, kuid selle eest ei kartnud nad kedagi. Muudkui toimetasid ja tegutsesid, kasvatasid oma rahvast aina suuremaks, kuigi ise olid väga väikesed. Nad elasid sõbralikult koos ja kuulasid oma valitsejate sõnumeid, mis puudutasid nende head käekäiku.

Ühel päeval tuli nende juurde mees, kes pidavat olema väga tark, kuigi ta silmavaatest võisid osad aimata ka üht-teist imelikku. Ta ei rääkinud kõigiga ning nõudis tasaselt näha pealikku ja kui selgus, et toda parasjagu ei ole, jäi ühe teise mehe juurde ööbima. Nii möödusid päevad ja nädaladki.

Ühel päeval, niisama ootamatult kui saabuski, lahkus mees, kõndides meheliku kõnnakuga mäest alla. Korraks seisatades ja tagasi mäest üles selja taha tillukese rahva kodu poole vaadates. Tolle rahva kõige targem naine pani samal hetkel tähele, kuidas sokul habe tuules liikus ja pidas seda halvaks endeks ning justkui ei kusagilt ilmus samal ajal pealiku maja ette häll turske poisslapsega.

Mitmed jooksid võõrale järele, et maha ununenud laps kaasa pakkuda. Kuulati mitmel pool maad, kuid toda meest ei leitudki. Arvati, et saigi kaduma või oli miskine vaim või haldjas.

Poiss jäi külakorda rahva poolt kasvatada ja kuigi ta leiti pealiku maja eest, ei olnud pealikul tahtmist asjaga tegeleda.

Poiss muudkui kasvas ja kasvasid ka pinged rahva seas, kuigi põhjust ei olnud ja midagi erilist samuti ei juhtunud. Ka pealik muutus aina rahutumaks, kuna poisi päritolu ja tähendus olid jäänud saladuseks. Samuti oli poiss juba kümneaastaselt pealikust suurem. Paljud pidasid seda halvaks endeks.

Kord kui poiss teiste poistega metsast marjult tuli, komistas ta oma lahti tulnud ja maas lohisenud vöö otsa, koperdas ja kukkus, lõi pea vastu kivi ära ning heitis sealsamas hinge.

Jah, mõnikord lahenevad probleemid ka iseenesest.