Sõber jäi koroonasse, kohe suhteliselt alguses kui see tuli. Polnud veel vaktsiine ega midagi. Suur tugev mees, endine tippsportlane, helistab ja tühistab kohtumise. Viies päev, olemine on juba pisut parem, naerame telefonis, temasuguseid katk ei võta.

Sõnusime vist ära, kaheksandal päeval läheb ta olemine järsult viletsamaks, palavik, köha, läbilõikav peavalu, nõrkus. Lisanduvad hingamisraskused, kergemapoolsed õnneks, haiglaravi siiski vaja ei lähe. Kokku kolm nädalat. Sõber on täiesti läbi, algab taastumine, ütleb, et pole elus midagi nii hullu üle elanud, et kõige hullemal perioodil hakkas surm juba liigagi ahvatlevana tunduma.

Kahe kuu möödudes mängib ta jälle tennist. Hingeldab aga mängib. Ükskõik, suur mäng koroonaga tundub võidetud olevat. Laseb endale igaks juhuks ühe vaktsiinisutsaka ka teha.

Poole aasta pärast kerkib esile uus probleem, meesteteema. Meestearsti ootejärjekord, teate küll, kuigi parem kui ei teaks. Meestearsti järjekorras on kõigil meestel ninad maas, kõik teavad, lähed kabinetti sisse, arst paneb sinise kummikinda kätte ja tõstab sõrme kutsuvalt üles. Põlvili. Pärast seda pole mees endine. Aga ükskõik, kui on võimalik kas väärikalt surra või vääritult elada, valib eesti mees alati viimase. Vähemalt normaalne eesti mees.

Põletik, uuringud, eesnäärmest leitakse mingi tsüst. Arst ütleb, et see on ikka päris kummaline kuhu need koroonatüsistused jõuavad, et selle koha peal pole tsüsti veel kohanudki ja see tuleks kindlasti eemaldada... Sõber naeris, et see ongi nüüd vaktsiiniga saadud Bill Gatesi kiip. Aga muidugi oli asi naljast kaugel, sõber mures ja ta vahetas oma käesoleva arsti kähku kõige parema vastu mis siinmaal saada. Mingi naljapõletik ei tundunud seal näärmes just olema, PSA, see meeste näitaja, oli kordades üle normi.

Nii - tark arst võtab mu sõbra vastu, vaatab pabereid, küsib mis viga? Tsüst, vastab see. No ja mis siis, et tsüst, ei näe arst probleemi, kõik inimesed on tsüste täis. Ei, aga see teine arst ütles, et see tuleb eemaldada, ütleb sõber. See teine arst on loll, see teine arst ise tuleks eemaldada, ära sa seda lolli kuula, ütleb tark arst sõbrale. Mida ma siis teen, tahab sõber teada? Joo vett, käseb arst ja lisab – joo vett ja vaata, et sa kused. Kusta on vaja. Vett juua ja kusta!

Aga PSA on laes, tuletab sõber arstile meelde. Mis sellega saab? Ah, et meil on tark patsient trehvanud, naerab doktor ja ütleb siis, et sina ära muretse, need numbrid ei ütle midagi, need pole sinu arvutada, sina mine koju ja vaata, et sa kused ja vett jood seal.

Uuringute vahel on pikad ooteajad. Kuust kolmeni. Katsu sa elada kuu või kolm ebaselguses kui sul mingi tsüst tundliku koha peal sees istub. Samas ei näidanud uuring mis tsüsti näitas, vähisiirdeid, mis on hea. Aga mingit kindlust muidugi pole ja mitte kui keegi ei seleta ikka veel mitte kui midagi.

Sõber räägib mulle oma äiast kes nüüd juba parematel jahimaadel on. 7 aastat käis arste pidi, siis öeldi, et nüüd on hilja, et pool aastat tagasi oleks pidanud tulema. 7 miinus pool aastat? Äiale jäigi see vist viimaseks arvutuskäiguks. Surigi tõenäoliselt arvutades ja kukalt kratsides. Tõenäoliselt mõtleb mu sõber üle, mõtlen mina, aga noh, igaüks selles seisus mõtleks.

Siis lõpuks biopsia. Vähiproov. Igaks juhuks. Sõbra eesnääre torgitakse sõelapõhjaks ja nüüd ta joob vett ja kuseb vahelduseks verd. Ja mitte ainult. Trükimusta ja emakeele puhtuse nimel ei maini kust veel verd tuleb. Keegi ei selgita ikka midagi. Joo vett ja kuse. Sõbral on närvid läbi, midagi teha ei oska, ainult oota, lasi siis ajaviiteks kopsupildi ka teha, olid ju hingamisraskused, selgub, et ka sinna on ka koroona mingitsorti jama korraldanud. Uued uuringud kuu aja pärast, sõber teab juba mida see aeg teha, ta joob ja kuseb nüüd vahetpidamata, muud ei anna nagu enda jaoks teha.

Sõber sõitis eile Saksamaale uuringutele. Seal on meditsiini ja kui sul raha on, saad endale meditsiini lubada. Kasvõi kui see läheb ainult närvide rahustamiseks. Meditsiin ei ole ainult tark arst ja teadmatuses patsient vaid niisamuti inimlikkus, mille puhul arst seletab lollile patsiendile olukorra lahti ja võtab temalt närvi maha. Kuu või kolm järgmise uuriguni on patsiendi jaoks pikem aeg kui arstile. Ja uuringu tulemus ei vähenda ega parenda arsti elukvaliteeti. Arsti ja patsiendi vahe on selles, et arstile tuleb alati järgmine patsient aga patsiendil on piisavalt tõsise diagnoosi puhul alati võimalus, et järgmist arsti ei tule.

Sõber on nüüd saksamaal, sõber on naiivne, Saksamaal on tema sõnul patsiendid oma olukorraga kurssi viidud. Jama! Ma tahaks teada, palju Schumacher parajasti oma seisukorraga kursis on.

Nali naljaks, head arstid ja doktorid. Jutu mõte on selles, et meditsiin ei ole ainult meditisiinilised lahendused, see on ka inimsuhtlus. Ja kui te jätate patsiendi teadmatusesse, põhjustades sellega inimestele lisakannatusi, ei ole teie endast antud parim kvaliteetse teenuse nime väärt.