Ei, see jutt pole ammugi mõnest viimase kursuse õpetajatudengite uuest kompleksülesandest. See on hoopis millestki veelgi suuremast. Kes oleks seda osanud ette näha, et ühtäkki leiavad mitte ainult üksikisikud, vaid lausa terved riigid end silmitsi kõige mastaapsema pedagoogika-alase tuleprooviga?

Kes oleks seda osanud ette näha, et ühtäkki leiavad mitte ainult üksikisikud, vaid lausa terved riigid end silmitsi kõige mastaapsema pedagoogika-alase tuleprooviga: see tähendab, et aastaid koolidesse delegeeritud efektiivseid õpetamisvõtteid on nüüd tarvis reaalajas rakendada. Viimaks ometi saavad teadjad näidata, kuidas asi tegelikult käib. Aega on vähe, eesmärk on üks: saada inimesed end vaktsineerima. Värvi lisab põhiseaduslik klausel, mis keelab inimeste kehalise puutumatuse rikkumist vastu nende tahtmist. See on nagu kultussari "Maailma kõige targem rahvas", aga edasijõudnutele.

Nüüd on aga lava vaba näitamaks kogu tõsiteadusliku pedagoogilise repertuaari võlusid kogu selle targa rahva silme all, et nad veelgi targemaks muutuksid. Ja kuigi lähtekoht on ideaalilähedane, ei ole seni miskipärast näha, et pedagoogikagurud ilmutaksid initsiatiivi oma kunsti demonstreerida.

Isegi mitte siis, kui meil on päriselt inimesi, kelle käitumist soovitud suunas nügida. Isegi mitte siis, kui meil on päriselt vähe aega.

Isegi mitte siis, kui õpetajad, need käpardid, oma igapäevases koolitöös neid fantastilisi ideid ikka ellu rakendada ei oska ja rahvast tema rumalusest ja pahedest terveks ravida pole suutnud.

Ja isegi mitte siis, kui see on paljude jaoks lausa elu ja surma küsimus.

Miks mitte korraldada hädise ja kunstliku teleeksperimendi asemel üks ehtne tõsielusari, kus haridusteadlased lähevad külla suvalistele Ida-Virumaa, Võru- või Põlvamaa vaktsineerimata vanuritele ning näitavad otsepildis seda, kuidas käib inimeste veenmine - suuna mudimine, kui soovite - pedagoogika parimaid ja innovaatilisemaid meetodeid pidi?

Aga võta näpust, mingil arusaamatul põhjusel on suund hoopis vastupidine. Needsamad inimesed, kes kogu oma tööalase elu vältel propageerivad ja jutlustavad individuaalsest lähenemisest, kaasavast haridusest, teistega arvestamisest ja enamuse türanniast vähemuste arvel, on ühtäkki teinud kannapöörde ja räägivad nüüd järsku sellest, et kui enamus midagi otsustab, siis vähemuse asi ongi suu kinni pidada ja alluda. Või, nagu tunnistab üks pealinna tunnustatumaid kasvatusteaduste professoreid, peaks need sunnikud ikka ka ebamugavust tundma sealjuures.

Peaminister küsib: miks peaks (vaktsineeritud) enamus end (vaktsineerimata) vähemuse pärast piirama? Suurepärane küsimus! Kas keegi pani tähele, et see on seesama küsimus, mida sajad, võib-olla tuhanded üldhariduskoolide õpetajad üle Eesti on samamoodi aastast aastasse küsinud? Et kui ikka lükatakse klassi mõni käitumishäire, hüperaktiivsuse diagnoosiga või lihtsalt keeleoskamatu õpilane, siis miks peaks õpilaste enamus muudkui nende järgi joonduma, neid järele ootama, nende ebasobiva käitumise pärast kannatama?

Aga ju leidub kusagil mingi suurem ja ülevam tarkus, mis tühipaljale lihtsurelikule (nagu ka siinkirjutaja seda on) ikkagi kättesaamatuks jääb. Sest miskipärast öeldakse õpetajale ikka, et tuleb hakkama saada, peab kõigiga arvestama, ei tohi diskrimineerida ja hoidku ainult selle mõttegi eest, et vähemuse kallal sunnimeetmeid rakendada.

Samal ajal ühiskonnas laiemalt ei ole see mitte ainult võimalik, vaid lausa soovitav sellest samast vähemusest toorelt üle sõita ja mida tuimemalt, seda parem. Kes see ikka hakkaks sihukeste ullikeste peale oma väärtuslikku ressurssi raiskama, onju.