Kord peteti inimesi läbi emailide, et Nigeeria prints soovib raha liigutada või suur summa on temal kuskilt tekkinud ja soovib selle laiali jagada. Kord helistavad petturid politsei nime all, et sinu lähedane inimene on vigastatud või kuskil kinnipeetud ja vaja oleks suuremat summat, et neid aidata.

Hiljuti oli Kuuuurijas naine, kes väitis, et temalt on tohutult raha välja petetud. Alustuseks helistati talle ja räägiti maad ja ilmad kokku, kuidas ta võiks kergesti rikastuda. Kõigest mõne lihtsa liigutusega investeerida.

Alguses maksis omadest vahenditest. Kui tuli välja, et oleks vaja veel raha, siis võttis SMS-laenu. Kui ka sellest väheks ja oli juba ennast lõhki laenanud, hakkas pereliikmete nimede alt laenu võtma.

Nagu HALLOO!? Kuidas inimesed ei saa aru, et tegemist on pettusega? Kuidas ei teki neil kordagi ka mõtet, ehk kasutaks vabalt kättesaadava ja mõjuvõimsa Google abi ja korraks googeldaks selle firma nime? Kas tõesti on inimestel kontodel sellised summad seismas, eriti vanemal põlvkonnal? Korduvalt ja korduvalt, läbi meedia pasundatakse, kuidas ei tohiks uskuda internetis inimesi. Kes pakuvad lihtsa vaevaga rikastumist ja kas tõesti inimese haridusteel on jäänud auk ja ei suuda loogiliselt läbi mõelda, kellele ja kuidas raha andakse?

Teoreetiliselt, kes tahab investeerida turvaliselt, on kõik selleks tehtud. Erinevad investeerimiskontod pankadel, väärtpaberitehingud. Alustada saab juba mõnedest eurodest. Ja seda saab teha turvaliselt. Peamine vastus oleks võhikul, et mina seda teemat ei jaga ja mina seda aktsiavärki ei mõista. Nagu, kui sa ei mõista, ehk ei peaks sa mõistma ka kelmide ilusaid lubadusi? Kui sa ei julge riskida ega investeerida ametlikult, võimalikult pankade poolt lihtsaks tehtud võimalustele, siis miks sa peaksid üldse kasutama mõne täiesti võõra, välismaa keelt kõneleva persooni abi?

Inimeste loomuses on see, et ilusad valed on paremad kui ausad ja ebameeldivad tõed. Loomulikult ka mul hakkaks suu vett jooksma, kui keegi ütleks, et täna investeeri 1 000 eurot ja järgmine kuu ootab sind 20 000 eurot pangakontol. See ju kõlab utoopiliselt ja uskumatult. Nii see ju tegelikult ongi. Miks siis peaks seda keegi uskuma?

Pankade kinnitusel aitab petturite vastu eesti keel. Peamiselt on kelmid vene keelt kõnelevad isikud. Sellest võiks juba välja lugeda, et pettuste ohvriks suuretõenäosusega langevad inimesed, kes kas ei valda üldse eesti keelt või seda vähesel määral. Või vanemad inimesed, kellele nõukogude ajast on jäänud vene keel suhu ja nüüd püüavad kelmiga suhestuda ja räägivad ka temaga samas keeles.

Loomulikult on eraldi teemana pangatöötajate kelmused, kus väidetakse olevat kohaliku panga töötaja ja helistavad "klientidele" ja väidavad, et peavad sisenema nende kontole. Nagu halloo? Milleks? Tihti need niinimetatud pangatöötajad, ei oska eesti keeltki. Kas see ei peaks häirekella peas põlema lööma?

Isiklikult ma ei mõista seda, kuidas saab kedagi usaldada üldse telefoni teel ja loogiliselt mõelda, kui miski kõlab uskumatult siis nii see ka on. Ka selle taha on jäänud puudulikud elementaarsed loogiliselt mõtlemised. Kuigi on pankade liidu poolt tehtud kampaania, ütle ei aitäh! Ehk tuleks inimestele rohkem selgitada ja juba kasvatada uut põlvkonda haridusteelt peale finants-targana. Praegu koolide programmis pole ühtegi raha teemalist programmi, mis aitaks juba väiksest peale aru saada, mis on tõde ja kuidas käituda oma rahaga. See, et algklassis õpetatakse: et kui Mikul on 2 eurot ja ta tahab osta 5 eurose mänguauto, et palju tal puudu jääb? See ei ole mingi finantsharidus, see on lihtsalt arvutustehe mis on keeratud raha teemasse. Ehk peaks mõtlema eraldi pettuseid tutvustavale saatesarjale, mis oleks ka Eesti riigis kohandatud vene keelt kõnelevale vaatajale? Mitte ainult väikesed killud mõne uuriva saatemagasiini raames. Rahamaraton ETV-s ei olnud õppena, pigem lihtsalt teiste inimeste edulood.

Ühesõnaga petturid petavad inimesi senikaua, kui inimesed ei hammusta läbi valet ja nende teadlikkus selles vallas on võhiklik.