BRUTAALGASTRO ⟩ Sügisene silmumoondus Narva-Jõesuus

Käisime septembris Postimehe loovjuhi Toomas Verreviga Vokal, siit umbes 35 km tagasi lääne poole, restoran Franzia peremehe Indrek Kõveriku juures kodus päikesest rammestunud videolugu tegemas, mistõttu rõõmustas paar nädalat tagasi temalt Messengeri teel laekunud kutse silmufestivalile mind omajagu. Tookord kaamera ees vestluse saatel valminud õhtusöök oli mitmel moel toitev.

Muide, see silmufestival ei ole sugugi mitte see silmufestival, mida korraldab siinne kohalik omavalitsus ning mis leidis aset septembri lõpus ühes miskise bazaari nime kandva üritusega. Tundub, et need ka ei konkureeri omavahel üleliia, sest Indreku korraldatav on eelkõige õhtusöök. Hariv õhtusöök. Või vähemalt midagi sellist loodan ma ettevõtmisest, mille kutsel lubatakse kuuekäigulist menüüd välismaise joodavaga, traditsioonilisi tantse laudade vahel ning peakoka enda ettekannet.

Sisenen tagurpidi ristiga kiriku silti kandvasse restorani pisut enne seitset. Kohal on juba mõned külalised ja loomulikult ka puhvetipidaja ise. Maja on elunäinud ja väärikas. Siit-sealt seintelt leiab vanu ajalehelõikeid ja pigem sentimentaalse väärtusega pilte, sekka mõned loomapead. Kappidest ja riiulitelt vastu vaatav joogivalik on jahmatavalt mitmekesine. Esmapilgul on keeruline leida isegi kahte ühesugust pudelit, kui just mitmeid eri sorti käsitööõllesid mitte arvestada.

Baarileti ees ekraanil kumab slaidiesitlus, sealt akna all paiknevatele diivanitele osutav peremees teatab, et autoga tulijad võivad vabalt ka ööseks jääda – see poleks esimene ega viimane kord. Ruumi on kaetud laud 20le, hiljem saan teada, et laupäevasele õhtusöögile on broneeritud juba üle 40 koha. Mulle meeldib siin – muhedalt hubane ja meeldiv, kõlaritest krõbisev metall lisab täpselt puuduolevad maitseained.

Kahe õhtu jooksul majast läbi käiv seltskond on peremehe sõnul kirju ning pärit üle terve Eesti. Valdavalt isiklike kutsetega saabuvate külaliste hulgas on erinevate elualade esindajaid nii Tallinnast, Tartust kui ka Pärnust. Osa nendest aastate jooksul juhuslikult sattunud ning püsikliendiks jäänudki, teised sõbrad tuttavad kohapealt või mujalt Ida-Virumaalt.

Uurides selle kohta, et kuidas restorani pidamine praegusel ajal üldse on, muutub Indrek hetkeks tõsiseks, kuid teatab siis talle omase lõbususega, et küll nad toime tulevad: "Kuigi ausalt öelda oleks olnud septembris kõige õigem puhvet kinni panna. See käib lihtsalt üle jõu, kuna kliente ei ole."

Niisiis, muud ei jää üle, kui tuleb katsetada ja grindida. Korraldada üritusi, vedada toit pandeemia tingimustes bussiga mööda Eestit laiali, muuta puhvet kirikuks või veelgi enam - rajada kodukülla päris käega katsutav pühakoda, milles väiksematele gruppidele elamus-õhtusööke pakkuda. Sest kui sind ennast ei huvita, ei huvita kedagi teist samuti.

"Enamik asju, mida me siin teinud oleme, nagu kogu mu elu ja kõik mu toidudki, on saanud alguse läbi mingi lõõpimise," rõhutab puhvetipidaja oma ettekande alguses.  "Näiteks läheb sõpradega mingiks vaidluseks ja selle tulemusel sünnib napakas idee, mis kummalisel kombel töötabki."

Olgu alguse saanud millest iganes, kuid õhtusöök on muljetavaldav! Kahe ja poole tunni jooksul serveeritud kuus käiku kombineerituna peakoka lugudega reisidest ning lugudes puudutatud paikadest toodud veinidega. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks seda sõnadesse panna, mõjub see mulle endale justkui lõhnadest tantsimise või muusika kompimisena. Ilmselt võimalik, kuid nõuab oluliselt suuremat sõnaseadekogemust. 

Õhtu jooksul kõlab korduvalt, et meie komme tarvitada toda maitsvat elukat pelgalt röstitult ja marineeritult kombinatsioonina, on üsna arusaamatu. Ja tõepoolest - esmapilgul lihtlabasena mõjuda võiva kartulikotleti või kruubipudru saatel serveeritud grillitud või suitsetatud silm muudab õhtusöögi eriliseks ja maitsvaks. Seda ka neile, kelle kodukanti mõni silmujõgi läbib ning toda usjat tegelast sööma on harjunud.

Franzia silmufestivali nime kandev õhtusöök liigitub pigem kultuurisündmuste valdkonda ning on meelelahutus, mis ei täida pelgalt kõhtu. Elurõõmu ja sihikindluse najal Eesti kirdepoolseimas nurgas kvaliteetrestorani pidav Ladina-Eesti päritolu silmumoondajast Kõverik on hullumeelne. Või kui mitut peakokka te teate, kes on valmis publikule sõnumi kohale viimiseks slaidiesitluse lõpetama pildiga purjus ja alasti iseendast Gotlandi saare peldikus? Täiesti kindlalt on ta aga õigel pool hullumeelsust.

Jääb ka mulje, et see kõik ei ole tema jaoks mitte niivõrd äri kuivõrd elustiil, hobi ja armastus, mis juhuslikult aitab ka ära elada. Nii on tegelikult kõigega, mida tehakse südamega ning mis meisterlikkuseni välja arendatakse. Üldiselt on sellisel juhul juba keeruline asju ka majanduslikult mittetasuvalt ajada. No jah, juhul muidugi, kui pandeemiad või muu pask kaigastega kodarate kallale ei kipu või ise päris loll ei ole.

Vaata ka Ypsiloni kolmandat osa sarjast Päikesest rammestunud: