ODAV MUINASJUTT ⟩ Imre Sobnin: Neli soldot ja käsikäes metsa

Maasikas lebas raugelt köögilaual ning uudistas ümbrust. Kõik oli nagu tavaliselt – banaanikleepekatega kaetud külmkapp undas vaikselt, seinakell keerutas eri mõõtu kätega ja koorimise eest peitu pugenud kartul piilus kapi alt oma nööpsilmadega arglikult välja.

Äkki peatus maasika pilk millelgi ebatavalisel. See lamas köögilaual, oli šokolaadipruun ja tema ümarat lihaselist torsot katsid krobelised armid. Ning see lõhn! Mmmmmmm...! See oli maskuliinne ja suitsune, kirbe ja magus ühekorraga. Maasikas ei saanud enam temalt pilku. Arglikult nihkus ta lähemale ja hingas sisse suure sõõmu kuuma aroomi.

"Kes olete te, oo salapärane tundmatu? Maadeavastaja, lindprii või ehk isegi mässaja?" Maasika fantaasia maalis pildi kauboist, kes ratsutab päikesetõusu poole, nahast mantel lehvib tuules, hobune korskab ja tantsiskleb preeriatolmus…

"Mina olen härra Vorst", katkestas tundmatu ta unelma. "Suitsu Vorst", täpsustas ta ning veeres viisakalt pisut lähemale.

"Trussilla Rozenkranz!", tutvustas maasikas ennast ja tegi kniksu. "Mis toob teid siia, meie tagasihoidlikku agulituppa, härra Vorst?", päris ta ja piidles häbelikult võõrast.

"Ma töötan tsirkuses ja homme algab siin etendus!", ütles vorst tähtsalt ja keerutas sõjakalt vuntse. "Siis näitame igasugu vigureid ja dresseeritud kurki!!!".

"Issakene!" väristas maasikas õlgu, "mina küll pelgan! Kurgid pidid olema ju väga metsikud?".

"Nii ta on", sõnas vorst. "Eriti ohtlikud on hapukurgid. Kui neile selg keerata, siis kargavad kohe kallale! Mind on nad rünnanud lugematul arvul kordi." Vorst keeras end natuke, nii et tuli nähtavale ta pisut näritud külg. "Vaadake ise, kui ei usu!".

Maasikas uuris hammustusjälgi ja tundis et pea läheb vaatepildist uimaseks. Ruttu lehvitas ta endale lehtedega tuult ja toetas end vorsti najale.

"Kas teil hakkas halb?" uuris kurgitaltsutaja murelikult.

"Pisut... täna on väga lämbe ilm…" sosistas Trussilla.

"Siis tuleb teid viivitamatult arstile näidata!" otsustas lihatoode. "Istuge mulle selga, ma viin teid kiirabisse!"

Maasikas roniski ettevaatlikult vorsti turjale ja see kappas tuhatnelja elutuppa teleka juurde.

"Ruttu doktor Oz, aidake meid!" kisendas ta oma peenikese vorstihäälega. Teleka ekraan lõi helendama ja sealt paistis valges kitlis Dr. Oz, kes mugis saia ja kaks paksu teenrit lehvitasid talle jaanalinnusulgedest lehvikutega tuult.

"Oi massa Oz, võlusilm vaatab jälle!" hüüdis üks neist kohkunult ja näitas näpuga teleka poole. Doktor pühkis saiapuru sülest maha ja ütles leebelt: "Minge ja puhake pisut, mu ustavad Polly ja Molly, saabunud on patsient, kelle elu on hädaohus!".

"Oi massa, kas te lõikate ta lõhki ja võtate kõhust välja hõbedase vändaga hakklihamasina nagu eelmine kord?", päris Pollyks nimetatu õhinal.

"Ei, mu laps!", vastas arst. "Hakklihamasina-tõbi on väga haruldane haigus ja ma kahtlen, kas minu silmad seda rohkem enam näevadki. Minge nüüd".

Teenrid paterdasid minema ja doktor pööras oma lühinägelikud silmad tulijate poole.

"Isand Vorst! Rõõm teid näha! Mis toob teid minu juurde? Mul on rohtusid igasuguseid, üleeile näiteks arstisin umbeläinud auguga makaroni ja minu juurest lahkudes oli ta terve kui purikas ning töötab nüüd miilitsana."

"Preili Rozenkranz tundis peapööritust ja tõin ta teie hoole alla", sõnas vorst. "Ehk asi ei olegi nõnda tõsine, kuid minu mure on meeletu ja abi siiski vajalik!", lausus ta ärevalt.

"Tõesti-tõesti!", ütles Oz. "Õigeaegne arstiabi puudulikkus võib päädida letaalselt ja on seetõttu äärmiselt ebasoovitav". Ta võttis taskust stetoskoobi ja kuulas tükk aega voodis lebava maasika hingetõmbeid. "Tundub et lugu pole siiski hull, tegu on hariliku kevadise hüsteeriaga", sõnas doktor lõpuks ja aitas pisut kahvatu marja taas püsti. "Kirjutan teile välja meemassaaži ja piimavannid." sõnas ta hoolitsevalt.

"Ooooo!", rõõmustas maasikas, "Siis ma olen nagu Anu Saagim!".

Vorst noogutas nõusolevalt ja vaatas jumaldava pilguga maasikat. Nad andsid doktorile tänutäheks neli soldot ja läksid käsikäes metsa jalutama.