"Mis inimene sa oled?" Eesti keeles on sel küsimusel veidi noomiv ja halvustav maik. Ypsilon esitab selle küsimuse siirast uudishimust. Eesti vanglates kannab oma karistust terve hulk eluaegseid vange: on neid, kes on oma karistuse lõpuni kandud, paar eluaegset on saanud võimaluse ka vabana elada.

Aga päriselt, missugused inimesed nad tegelikult on? Sellele küsimusele üritab Ypsiloni palvel vastust anda peaaegu kolmandiku oma elueast vanglaametniku leiba söönud naine. 

Juri Ustimenko

Sooritas 2002. aastal koos Dmitri Medvedjeviga viis mõrva.

Noh, minu jaoks ta näeb välja nagu nirk, sihuke väike, hambad irevil, eneseimetlejast nirk. Ta on selline lühemat kasvu, kõhn, nagu keegi, kes sooviks silma paista, aga mis sa teed, kui sa oled selline väike ja massist eristamatu tüüp, siis sa viskadki näpud püsti ja teed kõva häält. Siis keegi võib-olla märkab sind. Ta on manipuleeriv, talle on oluline, milline ta välja paistab, ja ta etendab ihust ja hingest sellist tarka, vaoshoitud ja osavat tegelast. Ega välja see tal ei tule.

Ta on võib-olla ainuke eluaegsetest, kes loob tunde, et sa ei taha üldse tema lähedal viibida. Kui sul rott toas ringi jookseb, on see samamoodi ebameeldiv. Ma ei tea, kuidas ta meesvalvuritega suhestub, aga minu jaoks on ta ebameeldiv, ta ei pruugi isegi mitte midagi öelda, ei pruugi otsa vaadata, aga täpselt selline tunne on, et rott on toas. Eks ta ole aeg-ajalt ka ametnikke rünnanud, selline väikese koera sündroom.

Omadega hirmunud tüüp. Ma ei tea, mulle tundub, et inimesed teevad hirmust rohkem asju kui armastusest. Hirmust mitte kuhugi kuuluda, hirmust vahele jääda, hirmust haiget saada. Hirmunud inimesed teevadki kõige hullemaid asju.

FOTO: Margus Ansu

Vladimir Tenetov

Tenetov vägistas ja tappis kaks naist 1992. aastal. Esimesel puudus leidmisel parem silm, vasak oli vigastatud, naise näol oli kolm lõikehaava ja kaelal kägistamise jäljed. Teise naise silmad olid välja torgatud ja alakehasse oli lükatud 83-sentimeetrine puust kepp. Naiselt oli välja rebitud peensool ning tema kõhuõõnde oli topitud hunnik lehti. Tenetov suri 2020. aasta märtsis terviserikke tagajärjel Tartu vanglas.

Tenetov oli toidujagaja. Toidujagajad, hooldustöölised ja sellised – neid tuli kogu aeg saata, ses mõttes käisin temaga tihedamalt läbi. Tenetovi kamber oli alati puhas, asjad olid korralikult omal kohal, nõud pestud. Ta ei vigisenud ega vingunud, sai aru, mille eest kinni istub.

Ta oli selline hästi viisakas ja hästi rahulik. Päris algul taotles ta enda Venemaale väljaandmist ja siis ta oli minu meelest mingi aeg selline enesetapule kalduv. Eks ta sai aru, mis ta teinud oli, ja siis ta ei lasknud oma kambri ust lahti teha, istuski luku taga. Algul käisid tal mingid luulud, ta kuulis hääli, mis käskisid tappa jne.

Tema märksõna oli alkohol. Seni, kuni ta oli kaine, oli nagu kõik okei, tema järgi sai aru, et on inimesi, kes saavad tõepoolest aru, mis nad teinud on, ja lepivad oma karistusega.

Kunagi oli väga tuuline päev, Tenetov seisis akna juures ja ütles igatsevalt välja vaadates, et talle meeldib tuul, et ta oli kunagi laeva peal, sestpeale meeldib talle tuuline ilm, see meenutab talle mereõhku. Vot selline nunnukas.

FOTO: Toomas Huik

Romeo Kalda

Kalda haavas raskelt 1996. aasta aprillis teda kinni pidada üritanud politseinikku Mart Laant, kes suri samal ööl Mustamäe haigla operatsioonilaual. 

Tema on ka üheksakümnendate teema, üheksakümnendatest tuli neid järjest mitu. Nüüd ta kujutab endast kinnipeetavate juristi või midagi sellist. Kinnipeetavate vabadused ja õigused. Nagu antivaxer, käitub ka vastavalt. Talle on liiga tehtud, terve maailm on süüdi, et Kalda istub kinni, ja vanglakaristus ei ole selline, nagu Kaldale sobib.

Ma ei ütleks, et ta mats on: oskab end väga hästi üleval pidada, end vaos hoida, kui vaja. Kui ta provotseerib, siis ka seda teeb ta delikaatselt. Aga no ta on üleolev, eks ta tunneb end tehtud mehena, kui sul on vanglas juriidilist nõu vaja, siis sa lähed ikka ju Kalda juurde. Siis lehed kirjutavad, et Kalda kaebas selle kohtusse, teise kohtusse, kolmanda kohtusse. See on neile nagu ajaviide ja eks nad siis võidavad ja kaotavad neid kohtuasju lõbu pärast. Kalda on tüütu. Eks tal endal ole seal samuti.

FOTO: Mihkel Maripuu

Margus Rosenberg

Tappis oma 28-aastase elukaaslase, samuti tülli sekkunud 86-aastase majaperenaise. Oma elukaaslase kaheksa-aastast tütart oli Rosenberg enne tapmist jõhkralt vägistanud. Mõisteti lõplikult süüdi 1997. aastal.

Ta on nagu pidevas segaduses inimene, kes ei ole elus nagu oma kohta leidnud. Ta ei tunne end oma nahas mugavalt. Ma ei usu, et keegi sünnib kurjana, tema puhul ka, pigem, et kusagilt tulevad sisse valed valikud, need ei pruugi isegi enda valed valikud olla, võib-olla vanemate või ümbritsevate omad, aga mingid sellised valed asjad, valel ajal ja vales kohas on ta selleni viinud, et ta lõpuks oma tegudeni jõudis.

Kõik oleme aeg-ajalt valel ajal vales kohas olnud, aga tema puhul tundub, et see on teda elu algusest saatnud, mispärast üks asi viiski teiseni. Ja ega ta vist ise ka ei mõista, kuidas ta omadega niikaugele jõudis.

Suur osa vangidest on seni, kuni nad eeluuritavad ja kohtualused on, sellised bravuurikad. Kui nad oma kohtuotsused kätte saavad, siis on neil ainult A- ja B-variant. A- variant on, et minge kõik kanni, et seda on mu tegude eest liiga palju, et ma olen tegelikult poole parem ja pole seda jama ära teeninud. Need bravuurikad siis sõdivad kõige ja kõigi vastu. Laamendamiseks piisab sellest, kui kambrikaaslane sai suurema moosilaraka pudru peale kui tema.

B-variant on see, et inimene saab oma tegudest aru, lepib karistusega ja üritab oma eluga vanglatingimustes kuidagimoodi edasi minna.

Rosenberg tootis ka algul kõikvõimalikke kaebusi ja nõudmisi. Aga eks kõik aastatega tüdinevad, väsivad, saavad vanemaks ja targemaks. Me kõik saame. Eks tal on siiani oma särtsakad momendid, vahepeal millegi peale käib tal olemises selline dünamiidilitakas ära, aga see on tema loomus. Temaga pole probleemi, punaseid laternaid ta minus tööle ei pane.

Margus Rosenberg 1997. aasta 23. septembril, mõni minut enne kohtuotsuse väljakuulutamist.

FOTO: Elmo Riig

Aleksander Šmõgin

Aleksander Šmõgin koos kaaosalisega peksid 1998. aasta septembris reisirongis oma ohvrit, tulistasid talle õhupüssist silma, näkku ja kõrva ning lõid teda ligi 40 korda noaga.

Šmõgin oli Eesti kõige nooremana süüdi mõistetud eluaegne. Tal oli mingi rongiteema, tappis seal kellegi. Ma ei tea, noor inimene, mõistus ei olnud veel kohale jõudnud, kambavaim, noorusuljus, selline.

Temast on päriselt kahju. Nii noorelt niimoodi eluks ajaks kinni minna... Ma ei tea, ma päriselt loodan, et ta saab kunagi välja nagu Aleksejev ja Pjatnitski.

Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi vaja olnud teda korrale kutsuda või talle märkusi teha. Selline rahulik viisakas tüüp. Eluaegsed kutsusid teda poisikeseks. Selline hüüdnimi. Šmõgin ütles kunagi omavahelises vestluses, et kui tema üldse kedagi eluaegsetest kardaks, siis oleks see Bušujev. Ma kipun temaga nõus olema.

Aleksei Bušujev

Tappis kuklalasuga noore naise ning seejärel tükeldas tema laiba. Mõisteti eluaegne vanglakaristus 1997. aastal.

Bušujev on samuti selline hästi rahulik, hästi viisakas, temal on ka hästi puhas kamber, asjad alati korras, ta töötab ja paistab pealtnäha okei, aga temaga ma nii-öelda ei tantsiks. Ja ma ei tantsiks temaga täpselt sellepärast, et noh, nad on kõik tapjad ja kes kuidas tappis ja kõik see, aga tema puhul mul põleksid kõik tuled juba sellepärast, et kuidas ta seda tegi. Tema on see tüüp, kes laenas tuttava naisterahva käest raha ja kui sõbranna seda tagasi tahtis, kutsus Bušujev ta enda poole rahale järele, tal olid ettevalmistused tehtud, vannituba ära kiletatud ja mida kõike, tšikk saabus, Bušujev tappis ta ära, tegi tükkideks ning vedas taksoga kehaosad prügikottides mööda linna laiali.

Tema on selline, kes tuleb vastu, nägu naeratab, alati viisakas, vahepeal küsib, kuidas sul läheb ja nii edasi. Aga see tema külmaverelisus, see paneb sees kõik tuled vilkuma. Vahepeal tuleb kõhutunde järgi suhtlust kinnipeetavatega reguleerida. Ja no tema puhul on see kõht alati nii õõnes kui õõnes.

Roman Ljovin

Tappis 2003. aasta novembris Sillamäel armukadedusest oma elukaaslase, tema endise mehe ja tekitas elukaaslase sõbrannale üliraskeid vigastusi.

Ta oli ikka eluvärdjas, ta oli tõsiselt eluvärdjas, sõdis kõige ja kõigega, ta oli megavastik. Ja nüüd on ta juba aastaid oma eluaegset kandnud ja maha rahunenud, käib kirikus. Usuteema on neile paljudele toeks olnud.

Algusaegadel oli niimoodi, et kirikusse oli hull tung, kõik vangid olid korraga hullud usumehed. Kirikus on Jumal ja lauluraamatuid. Aga noh, mis paberi peale lauluraamatut kirjutatud on? Hea plotskeid keerata. Nüüd on suitsetamine vanglates keelatud, lauluraamatutest jääb kõvasti rohkem alles.

Ljovin ei tulnud algul vist isegi selle pealegi, et teda vangi võidakse mõista, siis edasi, kui see reaalsus kohale jõudis, oli järgmine teema – okei, saan oma kümme aastat, lähen kokkuleppele, võetakse kolmandik maha, tehtav. See, et ta eluaegse võib saada, see ei jõudnud talle enne kohale, kui ta selle sai. Enne seda oli ta nii ülbe, ta lõhkus ja laamendas ja kaebas ja see oli nii vastik. Aga nüüd on ta rahunenud, kui sa lähed osakonda, kui ta sul korruse peal on, ma ei tea, ma ei usu väga, et kui kuskilt mingit jama tuleb, et see on nüüd nagu Ljovini poolt tulnud. Ma arvan, et ta loodab oma kakskümmend viis ära istutud saada ja ennetähtaegselt välja pääseda.

Ta on iseloomult selline ühe sekundiga kahesajani tüüp. Hästi lihtsalt läheb pöördesse, hästi lihtne on teda kettasse ajada. Aga ta oskab nüüd ennast kontrollida, ei röögi, ei vehi kätega, silmaga näed, et ta kerib ennast üles, aga ta saab end jälle maha rahustatud. Varasemalt tal see oskus puudus ja siis ilmselt tal need laibad taha tulidki.

Kalle Vainu-Lang

Tappis kolm meest kolmes erinevas episoodis aastatel 2001-2002.

Tema oli ka sihuke kõva häälega ja kergesti ärrituv. Mingil ajal meenutas Kaldat, et noh, iga asja peale vaidlemine ja vastuseis, samasugune antivaxer. Mõned aastad tagasi pidi talle kõike tõestama, mõtles, et kui sa nõuad temalt midagi, pead ise ka kõiki reegleid punktikaupa järgima. Näiteks nõudis ta, et valvur peab ennast enne kambrisse sisenemist tutvustama.

Inimesed on erinevad, iseloomud on erinevad nii valvuritel kui ka vangidel, ses mõttes, et kes saavad omavahel paremini läbi ja kes mitte. Et ei ole nii, et kõik valvurid on kõikidele vangidele vastikud ja vastupidi... Ma arvan, et olin väga paljudele suht vastik, kuna mul olid omad põhimõtted. Ma ei teinud oma elu seal keeruliseks – seal on kõige lihtsam käituda reeglite järgi ehk teha seda, mida sa tegema pead ja mitte tegema seda, mida sa ei tohi.

Aga Vainu-Lang ei ole vastik nagu Ustimenko. Ustimenko on vastik iga keharakuga. Übervastik. Vainu-Lang on raske, aga ta ei ole ebameeldiv. Talle oma tujude järgi mingeid asju välja mõelda pole mõtet, siis on tüli majas. Ta on nagu põhimõttekindel, et kui sa käitud vastavalt reeglitele, siis käitub tema ka ja nii lihtne temaga nüüd ongi.

Enn Tilga

Tappis neli inimest: oma õe, tema kaks väikest tütart, (7 ja 1 aasta 11 kuud) ning vanema õetütre elukaaslase. Kuriteo pani toime 1999. aastal Tartus, järgmisel aastal saatis kohus ta eluks ajaks vangi.

Ma mäletan, ta oli lukus, hästi kaua oli kambris lukus. Tenetov oli ka lukus oma luulude pärast, kuna ta võis nii endale kui teistele ohtlik olla. Aga Tilga oli see, kes tahtiski lukus olla, ei tahtnudki kellegagi suhelda, tahtiski ennast nagu kõigest täielikult ära isoleerida. Ta ei tahtnud ajalehti, tal ei olnud telekat, tal oligi ainult tühi kamber. Istuski tühjas kambris ja ta tahtis, et kambri uks oleks lukus.

Tema teema oli oma õde ja selle alaealised lapsed. Et kas ta nüüd kartis vanglaelu, pelgas, et võib-olla keegi tuleb talle kohta kätte näitama, või sai ta siis aru, et see, mis ta tegi, on valgusaastate kaugusel sellest, mida inimesed tegema peaks...

Ta kannab oma karistust, tuleb kuidagimoodi oma asjade ja elukorraldusega toime, on olukorraga leppinud ja on nüüd sotsiaalsem. Mis seal ikka, ega tagasi ei too kedagi.

Samas ei ütleks, et ta kuidagi ebameeldiv on. Tema on näide sellest, mis saada võib, kui sul mõistust ei ole ja sa selle viimasegi ära jood...

FOTO: Ain Protsin

Leonid Rubanjak

Tappis kirvehoopidega kaks kodutut 2012. aastal Tallinnas Balti Jaama lähedal.

Ta töötas elektrikuna ja temaga oli lihtne: kui sa ütlesid talle näiteks, et, Leonid, siin on tarvis laelambilt klaas maha võtta ja puhtaks teha, kuna kinnipeetavad plätserdasid selle hambapastaga kokku, siis sa said need asjad temaga aetud. Ta ei ülbitsenud, oli abivalmis.

Ja siis võeti ta mingi susserdamise pärast sealt elektriku töö pealt maha ja pärast seda läks ta nii kurjaks, et temaga ei olnud enam võimalik suhelda. See oli ikka digimuutumine. Oli inimene, järgi jäi kibestunud päss. Elektrikutöö võimaldas tal vist ennast mõtestada ja kui see ära võeti, kadus ka inimene.

No ja siis istus oma aja ära, sai välja ja tappis kohe kaks inimest ära. Ja siis oli juba eluaegsena tagasi.

Eks ta ei osanud väljas hakkama saada. Vangla suurimaid miinuseid ongi see, et siin pole võimalik inimesel sotsialiseeruda, on küll igasugused koolid ja kursused ja asjad, aga ei ole inimesi, kes sellega tegeleksid. Siis tehaksegi midagi lihtsalt linnukese pärast, et teeme nüüd selle taasühiskonnastumise kava ja riskihindamise ja määrame programmid ja kõik. Ja tulemuseks on, et vanglast vabanenud inimesed ei suuda hakkama saada, eriti pikad karistused ära kandnud inimesed.

Mäletan ühte tüüpi, kes istus kaheksa aastat ära ja sai ennetähtaegselt välja. Kui ta sai teada, et ta välja läheb, jäi ta füüsiliselt haigeks. Kohtuotsuse jõustumiseni läheb ju veel mingi kümme päeva. Ja tal oli hirm välja minna, tal oli pere, tal olid lapsed, tal olid vanemad, teda ootas töökoht, oma kodutalu, kõik eluks tarvilik oli tal väljas olemas ja lihtsalt hirm selle ees, et ta ei tule väljas toime, niitis ta maha. Aga lõpuks ta muidugi läks ja sai minu teada ka hakkama.

Rubanjak tuli eluaegsena tagasi, aga digimuutunuks ta jäigi. Pettunud, kibestunud ja kuri päss. Ei haisugi endisest abivalmist eletrikust.

Leonid Rubanjak.

FOTO: Martin Ilustrumm / Reporter.ee

Oleg Pjatnitski

Tappis kaks kaasvangi. Vabanes vanglast 2021. a aprillis.

Pjatnitski sai aprillis välja, oli eluaegne, oli karistusaja lõpus toidujagaja. Vanakooli mees, varem nagu vor v zakone, kes harjavart kätte ei võtaks. Lõpuks oli ta rahulik vana, eks oli oma kolmkümmend aastat ära ka istunud. Ta polnud klassikaline killer, tema puhul, seal alguses, kui ta kinni pandi, olid laagertüüpi vanglad ja seal oli see võib-olla ellujäämise ja hierarhia küsimus, süsteem oli ju hoopis teine. Noh, läks tühiasjade pärast kinni ja seal laagris siis korjaski endale need laibad juurde, kas siis ellujäämise või kurat teab, mille nimel.

Korra läksid nad Tenetoviga Playsationi pärast tülli. Poisid, noh. Kõigepealt peksis enesekontrolli kaotanud Tenetov Pjatnitski veriseks, samal õhtul maksis Pjatnitski kätte ja torkas Tenetovi 11 korda kruvikeerajaga.

31.08.2021, Kibuna. Mõrvade eest eluks ajaks vangi mõistetud, kuid ennetähtajaliselt vabastatud Oleg Pjatnitski MTÜ Lootuse külas. Foto Madis Veltman, Postimees.

FOTO: Madis Veltman