Vanad hooned ilmutavad renoveerimisel tihti vanu esemeid, mõnikord ka päris haruldasi. Nende hulgast tähelepanuväärse kirjanduse või hoopis kirjavahetuse leidmine eeldab juba üksjagu õnne, kuna paberil kiri vajab säilimiseks stabiilselt häid tingimusi.

Nii juhtus 2009. aastal Virumaal, kuhu üks pere vana talukoha soetas ning selle taastamise buumijärgsel madalseisul olude sunnil ise käsile võttis. Pööninglaele esimesel korrusel sooja hoidmiseks veetud liiva, savi ja õlgede segust ilmus välja ligikaudu 60 ühikut kirju ja sedeleid, talonge, teateid, lehelõikeid ja muud taolist. Esmapilgul väärtusetu kraam. Väärtusetu nende uute jaoks, kellel siin-kunagi-elanutega mingit sugulust või muud teadaolevat seost ei olnud.

Ometi kumas leitust läbi mingi seletamatu tähenduslikkus. Seda enam, kui lähemalt tutvudes kirjade daatumid möödunud sajandi algusesse ulatusid ning sisust kild-killu haaval lugu kooruma hakkas. Lugu mis kõneleb kahe noore inimese armumisest, kroonuteenistuse ja ilmasõjaga seotud eemalolekust, raskustest kodus ja kõige kiuste loodud ühisest perest. 

Valik fragmente:

KIRI MARIELE. 08.02.1902 Mallas. Südamest armas Marie! Teie meele kindluse ja aususe peale lootust pannes. Tohin ma jällegi oma väärtuseta kirjaga Teie rahu rikkuma tulla. /.../ Ma teen seda hinge ihal, oma valutava südame vaigistuseks. /.../ Nõnda kui esimesed veiksed lilled kevadisel ööl. Külma põhja tuule käes igatsusega päikse tõusu ootavad. Ja iga kiirekese üle rõõmustavad, mis ta üle metsa neile alla saadab. Nõnda samuti tunneb ka minu süda iga kirja sõnakese üle rõõmu mis Teie mulle saadate. /.../ Jään Teile ikka kindlaks ja truuks sõbraks. AugTalo.

August Talu kiri ühes tillukese kimbu kuivanud lilledega tema armastatu Mariele

FOTO: Kaido Veski/Ypsilon

/.../

KIRI AUGUSTILE ISALT. 19.06.1905. Armas poeg! Täna kirikust tulles leidsin sinu kirja kodunt eest, mis Mihkli nime peale saatsid. Oli juba kaunis igav sinult teateid ootes, ehk küll see aeg väga pikk ei olnud. /.../ Ka meie Nigula aed võttis täna Mallast kaks noort inimest oma põrmu puhkama. /.../ Nii lõppevad ka noored elud. Selle pärast armas poeg, ära jäta ühelgi päeval ennast palves Issale armu hooleks andmata, sest meie ei tea mil meie surma tund tuleb. /.../ On ju meilgi siin praegu imelikud rahutumad ajad, tülid ja mässud kipuvad ka siin vägisi võimust võtma. /.../ Head tervist! Sinu isa. 

/.../

KIRI MARIELE. 02.11.1905 Kovelis. Südame kallim Marie! Südamlike tervituste ja õrnema õnne soovidega tulen täna jällegi kallim Sulle külaliseks. /.../ Sa kallim soovisid kord ühes kirjas et ma moosekandiks hakkaksin. Täna tahan ma oma moosekandi elust sulle juba pisut kirjutada. Suurele Jumalale olgu tänu, kes minu soovid ja tahtmised on lasknud korda minna. /.../ Elu moosekandi komandos läheb lõbusasti edasi. Pealegi et mul muusika juba lapse põlvest tuttav on olnud. Siin mängin ma baritoni peal. /.../ Sa kes sa mind ainult oled armastanud ja kes sa ainult mulle truuks lubasid jääda! Oh täida mu palavam palve ja jää selleks edaspidi ikkagi veel - kui ime kerged on siis kõik võitlused - kui ma tean et sa mind ikka veel mäletad. /.../ Sa tunned mind küll - ma ei mõista mitte magusate sõnadega ühte neiut võrguta! Ütlen aga lihtsalt: "Nagu Su süda Sind lubab nii tee!" /.../ Mõttes Sind oma rinnale surudes ja kindlasti tõodates et ainult Sulle truuks jään! Tervitan Sind südamest, Sinu truu August. 

/.../

KIRI MARIELE. 15.04.1906 Kovelis. Kallim Marieke! Tänades tervitan ma Sind ja teatan, et su kena pühade kaarti õnnelikult kätte sain! /.../ Ehk ma küll enamasti üksinda viibides need pühad mööda saatsin kuid siiski oli mu süda rahul ja rõõmus! /.../ Ühtki sõpra pole ma veel leidnud kellega ma seltsida võiksin. Enamasti on kõik hariduse ja viisakuse vaesed lapsed - niiet nende kõned kui ka kombed mulle suguski meeldima ei hakka! /.../ Aitab Jumal suve mööda, siis tulen "nimelt" sügisel kodupinnale Sind tervitama! /.../ Sinule ainult truu: A. T.

Südamest Kallim! Ma pidin ju eile õhtu kirja kinni panema - et kodumaa poole teele saata kuid sain veel õhtu hilja kirja kodunt isa käest. Jah kirja, mille sarnast ma kogu teenistuse aja sees veel pole saanud!!!! /.../ Missugused õnnetused on minu armast head "isa" viimasel ajal tabanud!!!! /.../ Mu süda jookseb verd! Kui ma mõtlen missuguses haledas seisukorras minu endine nii armas kodukohake praegu võib küll olla!!!!! /.../ Oh kui suurt südame valu see mulle teeb. Kui sa Marie etteheitmisi oma vanemate ja kaasinimeste poolt pead kuulda saama minu pärast!!!!!! /.../ Siin mul sõpru ei ole. Kodused endised sõbrad on kõik mind unustanud! Siis oled sina ainult kellele ma kurta tahan ja kelle sõnad mind trööstivad ja rõõmustavad! Ka siis kui sa ise mind põlgad ja unustanud oled /.../

/.../

KIRI MARIELE. 29.10.1914 Austrias. Armas Marie! Ometi viimaks sain sinult kirja, /.../ Nagu näed olen jälle vaenlasemaal /.../ Siin paistis 20 päevase lahingu tagajärg. Hirmus oli näha kuidas Austria soldatid lõhki lastud kehadega lamasid. Meie vene surnud oli juba päev enne maha maetud, sinna kus nad langenud olid - ainult mullaga kinni kaetud, ei risti ei kivigi. /.../ Kustav Leppik Kutsalast on käest haavata saanud ja kaupmees Veski Kundast hoopis kadunud. /.../ Kõigest kõige rohkem teeb mulle meele head sinu kirjast et me väike tütreke nii suureks on juba kosunud, et juba jooksu patistab. /Ela armulikult, kallista mu veikest Marit minu poolt. August.  

/.../

1924. aastal matsid August ja Marie tütred Eleonore Vilhelmine ja Aino Mari. 

/.../

SEDEL PÕRANDA ALT. 8. november 1926 tegi selle põranda A. Talu. Tütar Vaike on 1 aasta ja 2 kuud vana, kõnnib juba ilusasti. Kartuli tünder maksab Kundas 200 marka. 

/.../

NAGI SEINALT. Tagaküljel: Ei tea mis sest saab. Esiküljel: 12.03.1930 Niiduveres. A. Talu. Ilma lumeta talv. Praegu külm ja kuiv ning kole tuul. 

FOTO: Kaido Veski

/.../

FOTO KALMISTULT. 12.10.2019 Viru-Nigulas. Avastatud juhuslikult. 

FOTO: Kaido Veski

Tänaseks on tollest siin-kunagi-elanud perest nonde uute, nüüd juba renoveeritud majas elavate jaoks saanud ammused peretuttavad, kes aeg-ajalt end mõne uue leiu läbi meelde tuletavad. Reaalsed inimesed, kes rõõmustasid ja kurvastasid, armusid ja pere lõid ning mis veelgi olulisem – nendega ühist kodu jagasid. Vana maamaja on muutunud aga justkui ajamasinaks. Lingiks kahe sajandi tormiliste alguste vahel. Kuigi too lugu, mis seni end fragment-fragmendi haaval ilmutanud on, jääb veel kaugele täiusest, moodustab ta siiski juba arvestatava hulga narratiivi, mille tühimikes mõtte abil rännata ja fantaseerida.

NÄITA MULLE LUGU on Ypsiloni uus teemasari, mis laseb kõneleda asjadel meie ümber. Olgu nendeks siis vana mööbel, ammune kirjavahetus, lõpuni tarvitatud lelud või vääralt kasutatud õõnestüvi. Kui sul mõni selline endal jagada peaks olema, võta julgelt aadressil toimetus@ypsilon.ee ühendust – teeme sellest ühiselt loo!