ODAV MUINASJUTT ⟩ Kristina Ruder: Kaks kaasaegset muinasjuttu

Illustratsioon: Illustratsioon: Mihkel Lappmaa
Kristina Ruder
Copy

13. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Kas metsavana on päriselt olemas?

Ühel ilusal sügispäeval, kui pereisa oma laste ja naisega metsas jalutas, kuulis ta midagi imelikku: "Võta mind! Ei, võta mind! Vii mind koju! Ei, mina tulen sinuga!"

Pereisa lasi lastel ja naisel edasi kõndida ja kuulatas uuesti. "Tule, tule! Sa vajad mind! Mind vajad ka!"

Lapsed märkasid, et isa on maha jäänud ja jäid samuti paigale. "Issi, kas juhtus midagi? Miks sa seisad? Tule siia! Siin on orav!" Muidugi ei jäänud orav sellise kära peale samasse kohta käbi nosima, vaid puges kiirelt puuõõnsusesse, et rahulikult leitud maiuspala edasi mugida.

"Kas te kuulete lapsed? Naisuke? Kas kuulete? Siin on mingid imelikud hääled? Keegi on veel metsas." Pereisa vaatas vasemale ja paremale, taha ja uuesti ette, kuid peale oma pere ta siiski kedagi ei näinud. Ka oravat mitte. Pereisa kehitas õlgu. Vaatas veel korra enda ümber ja hakkas siis teiste juurde kiiremal sammul astuma.

"Siin metsas on kindlasti veel kitsed, karud, hundid, rebased!" Hõikasid lapsed. "Emme, kes veel metsas elab? Ahjaa, oravad ju ka!" hüplesid rõõmsalt õde-venda sügislehtedes.

"Jänesed kindlasti. Võibolla ka mõni tore metsavana," püüdis ema lapsi uudishimulikumaks muuta.

"Metsavana! Äge! Kes on metsavana?" Uurisid nad ema ette joostes ja tagurpidi rajal edasi minnes nii, et vahel komistati ja naerdi. Ema pidi vahepeal käest kinni hoidma, et tagurpidi retk metsavahel ikka õigesse suunda läheks.

"Metsavana on selline tore metsataat, kes hoiab metsa." Nüüd võttis ema mõlemad lapsed omale käekõrvale ja seletas edasi: "Nendes metsades, kus elab metsavana, ei eksi kunagi hea inimene teelt, ta leiab alati vajamineva koguse seeni või marju ja kuuleb ikka ja jälle rahustavat ja rõõmutoovat linnulaulu."

"Milline metsavana välja näeb?" Uurisid lapsed edasi.

"Selline pikk mees, suure kasetohust kübaraga ja pika habemega," ütles isa, kes oli nüüd perele järele jõudnud.

"Issi, issi, kas selline?" Hõikas järsku poeg ja näitas käega vastutuleva vana mehe poole.

"Ole nüüd kuss, tal vildist müts," pahandas isa vaikselt.

"Tere metsavana!" hõikas poiss siiski möödujale.

Ema tõmbas poissi enda poole.

Vana mees teretas vastu: "Tere, tere. Head koduteed!"

"See võis küll olla metsavana," arvas ka tüdruk.

"Mis te ajate. See mingi kodutu, kes elab metsas. Tegelikult metsavanasid ei ole olemas." Ütles isa kui mööduja oli mitu sammu eemale saanud.

Poiss vaatas taha ja avastas, et vana mees on kadunud kui tina tuhka. "Emme, issi," ütles ta sosinal, "vaadake seljataha, metsavana on kadunud. See oligi metsavana."

Tõesti, tagasi vaadates ei olnud metsateel enam kedagi näha.

Tüdruk jooksis natuke mööda rada tagasi ja tõdes: "Ei ole jah." Kehitas õlgu ja jooksis teiste juurde. "Vennal on õigus. Kadus nagu tina tuhka. Emme, see oli tõesti metsavana."

Ema ja isa vaatasid üksteise poole, muigasid enda ette ja kinnitasid siis: "No ju ta siis metsavana oligi."

"Nii vahva! Hõikasid lapsed justkui ühest suust."

Poiss haaras maast pikema oksa ja proovis nähtud metsavana kõnnakut järgi teha. Tüdruk katsetas samblast ja tuulega maha pudenenud peenematest okstest midagi torukübara laadset meisterdada.

Päike hakkas loojuma. Kodutalu paistis taamal.

"Metsavana aitaski meid ilusti koduni," arvas tüdruk ja püüdis vahvat torukübara moodustist vennale pähe panna. "Vaata end! Nüüd oledki metsavana moodi!" Keksles õeke ümber venna.

"Minust saab suurena metsavana," ütles poiss natuke jämedama häälega. Kõik naersid.

Metsas jalutuskäik oli igati korda läinud. Lapsed olid väsinud ja näljased. Ema hakkas kiirelt süüa tegema.

"Ma käin korra ära," ütles pereisa moka otsast ukselävel ja hakkas uuesti metsa poole minema.

"Kuhu nüüd!" Hõikas naine järele. "Panen peagi köögiviljad ahju. Söök saab kiirelt valmis."

"Ma …," pereisa püüdis midagi selgitada. "Ma vist kaotasin rahakoti metsa. Vaatan korra raja läbi ja jõuan söögi valmimise ajaks kindlasti tagasi."

Peagi oli mees tagasi metsarajal.

"Mis hääled need küll olid?" Püüdis mees ikkagi aru saada. Olid kui naiste hääled. Magusad ja ilusad. "Mul pea ikka päris segi läinud." Vaatamata sellele, et need õrnmagusad, ilusad naiste hääled metsast talle kõrvu kostsid ja vaatamata sellele, et see ei tundunud loogiline, vaatamata kõigele sellele läks mees siiski metsas samasse kohta, kus neid hääli esimest korda kuulis ja kuulatas.

"Tule, tule. Sa vajad mind. Mind vajad ka." Mees ei uskunud oma kõrvu. Samad hääled rääkisid edasi: "Võta mind! Ei, võta mind! Vii mind koju! Ei, mina tulen sinuga!"

Mees astus teerajalt sügavamale metsa häälte suunas. "Tule, tule! Tule, tule!" kõlasid tema kõrvu südant soojendavad noodid.

Peagi, üsna mõned sammud edasi, oli üks suur auk. Hämaramaks oli läinud. Sealt helkis miskit silma. Mees kummardus, astus sammu, ja komistas. "Ähh!" Jõudis ta vaid öelda ja juba oligi ta suures samblases augus. "Võta mind! Ei, võta mind!" Kõlas mehe ümber kui muusika. Ta ei julenud kohe silmi avada, kuid eriliselt õrnade ja kütkestavate häälte helidega puhus temasse mingi salajane erutus ja kirglik uudishimu. Ta avas silmad ja nägi enda ees kolme täiuslikku noort naist.

"Tere kullake." Ütlesid nad läbisegi. Silitasid mehe habemetüügast, põsesarnu, puudutasid tema huuli, sasisid õrnalt tema juukseid. See kõik oli nii uskumatu.

"Mis see kõik tähendab?" uuris mees korraks maandudes reaalsushetke, kuid samas nõrkes koheselt iga naiseliku puudutuse ees. "Võta mind! Ei, võta mind!" Kõlasid täiuslike naisolevuste ahvatlevatest suudest. Punapäine võlu, linalaka sügaverutavad silmad, kohvioapruunide juuste uinutav lõhn tabasid mehe mõistust ja elujanu. Ta avastas end mõttelt, et lastel võiski õigus olla, nad kohtasidki teel metsavana ning kui tõesti metsavana on heade inimeste vastu hea, siis on ta teda õnnistanud korraliku ootamatu naudinguelamusega. "Tänan seda tonti küll," jõudis ta öelda hetkel, kui punased huuled haarasid ta suudlusesse.

"Vii meid koju," palusid iludused. "Vii meid enda juurde," sosistasid nad talle kõrva. Mees oli kirest vaevatud, hingest õnnehulluses. Ta vaagis natuke koju viimise mõtet nii ja naapidi. "Meile sobib ka aida alla. Meile sobib ka laka peale. Meile sobib ka saunamajja." Teatasid kaunitarid.

Mees kratsis kukalt. "Miks ka mitte," arvas ta siis. "Ma viin esmalt sinu, sa punapäine võlu," ütles ta ja haaras naise sülle. Hing õitses. Hämaras oli rõõm viia kedagi nii ilusat enda tallu rõõmuhetkedeks aida alla.

Jalad käisid kiirelt. Taluhoov paistis juba. Ait jäi paremale. Varmalt astus mees aita ja pani punapea vana diivani peale istuma. "Ole siin vagusi. Toon teised ka ära. Küll öösel saame hullata." Suudlus põsele tõotas erilist ööd. Mees jooksis uuesti metsa poole. Haaras siis linalaka embusse, võttis ta mugavalt sülle ja tormas temagagi kodutalu poole. "Sina ole siin laka peal. Heintes hea mürada. Sa oled ilus kui unenägu," jõudis ta veel enne minekut järele hõigata.

Mees oli silmist ja südamest täiesti meeletu. Eemalt kuulis ta oma naise häält, et söök on valmis, kuid see ei olnud üldse tähtis. Teda oodati metsas. Kohvioapruunide juustega veetlev piiga säras õnnest, et mees teda ei unustanud. "Lõpuks ometi sa tulid. Tasun sulle sinu vaeva eest," lausus ta ja puudutas meest õrnalt kaelalt siis puusadelt kuni saabasteni välja. "Uhh! Sa ajad mind hulluks. Teeme täna sauna. Tahan sind." Ütles mees. Haaras tüdruku sülle ja kõndis uuesti kodu poole.

Köögiaknas särasid tuled. Oli kuulda naeru ja kõnelusi. Mees aga suundus vasakule poole koduuksest, saunamajja.

"Ma olen nii õnnelik!" hüüdis ta taevasse. "Sa kuradi metsatont oled ikka tõeline mees!" hõikas ta veelkord.

"Kellega sa räägid?" kuulis pereisa peagi oma naise häält, kes oli sauna juurde meest otsima tulnud.

"Ei miskit. Ma siin mõtlesin sauna kütte panna."

"Me eile alles saunatasime," ütles naine ukse peale tulnud kaasale. "Tule nüüd sööma. Meil juba kõhud täis."

Õnnelik naeratus näol kõndis mees oma naise järel toa juurde. "Hea kõhutäis ei tee paha," muigas ta. "Aga teen endale ikka täna sauna. Tunnen, et kondid vajavad."

"Mees teab, mida mees teeb," arvas naine sellepeale.

Mees sõi ja mõnules mõtetes. Lapsed jooksid ringi toas ja köögis, põrutasid õue pealegi.

"Mängime peitust!" hõikas poiss.

"Jaa!" arvas tüdruk.

"Sina loe kümneni, mina peidan," ütles poiss.

Tüdruk jäi nõusse.

"Üks, kaks, kolm …, kaheksa, üheksa, kümme! Tulen!" Hõikas tüdruk ja hakkas venda otsima.

Alguses vaatas ta põõsaste taha, siis palgivirna juurest, läks igaks juhuks kuurigi otsima.

"Ohoo! Issi on minu vana jalgratta tagasi toonud! Huvitav, miks ta selle diivanile on tõstnud?" Uudistas tüdrukutirts. Ta otsis oma venda edasi.

"Siin ei ole." Kõndis edasi. "Siin ka mitte. Vennaaa!" Hõikas ta õuel. "Vaatan õige sauna. Siin ka mitte. Vist." Järsku märkas tüdruk midagi. "Midagi imelikku on saunalaval." Ta pani tule saunas põlema ja nägi leiliruumis laval venna vana jalgratast.

"Miks issi selle siia on toonud?" imestas tüdruk uuesti.

"Vennaa!" hõikas tüdruk saunast välja astudes.

Nüüd kuulis piiga mingit krõbinat. "Ahhaaa," ütles ta enda ette ja ronis redelilt laka peale. Kuulatas siis hetke, rõõmustas: "Siin sa oledki venna!"

Üllatuseks aga ei olnud venda ka siin. See oli vana aiakäru, millel oli ratas katki. Krõbin, mida kuulis, oli hetk kui see vana käru heintes kummuli kukkus.

"Ma ei saa mitte midagi aru," ütles tüdruk enda ette.

Ta hakkas redelilt alla tulema ja märkas selja taha vaadates vennakest nende endi ehitatud onni juures kükitamas.

"Vennaa! Sa oled leitud!" hõikas ta. "Ma näen sind onni juures!"

Vennaraas hüppas püsti ja jooksis õe juurde. "Nii kaua otsisid mind."

"No sa oskad end hästi peita. Venna, aga tead, tule vaata, mis ma leidsin. Tule vaata." Nad läksid koos laka peale tagasi. "Meie vana aiakäru," ütles ta. "On jah," nägi käru ka poiss. "Issi viis ta ju ära prügimäele kunagi. Huvitav, kus ta siia tagasi sai."

Tüdruk kutsus venda veel kaasa. "Tule vaata, mis saunas on," ütles ta.

Nad jooksid koos sauna juurde, lülitasid leiliruumi valguse. "Vaata, sinu vana ratas."

"Jah, on küll," imestas poiss.

"Ja see ei ole veel kõik, tule." Teatas õeke. Nad läksid koos kuuri juurde.

"Näe, ka minu vana ratas on siin. Kas saad aru. Ma nii tahtsin seda alles jätta mälestuseks, aga issi ja emme arvasid, et tuleb prügimäele ära viia. Näe, ei viidudki. Siin ta on." Uhkeldas tüdrukutirts.

"Ma ei saa mitte midagi aru," kratsis poiss kukalt. "Issi viis ju need kõik prügimäele."

"Lähme uurime toast," arvas tüdruk ja nad jooksid kiirelt majja, et isalt aru pärida.

"Issi! Issi!" hõikasid nad koos.

"Sa oled meie rattad ja vana käru hoopis ära peitnud, mitte prügilasse viinud! Me leidsime nad üles! Kas me võime nendega midagi vahvat teha? Tükkideks muterdada ja siis midagi leiutada?" uurisid lapsed edasi.

Pereisa lõpetas parasjagu söömist ja ei saanud laste jutust midagi aru. "Mida te seletate? Kust te need asjad leidsite?"

"Saunast, kuurist ja laka pealt!" hõikasid lapsed kekseldes.

"Mida?!" küsis isa ehmunult hüüatades ja tormas majast välja.

Esmalt jooksis ta kuuri juurde, lülitas lambist valguse ja vaatas diivanile. "Tütre ratas."

Mees aimas halba. Jooksis laka redeli juurde, ronis laka peale ja katsus lebavat asja. "Aiakäru. Kurat!"

Nüüd tormas ta lakast alla sauna juurde. "Mida põrgut, see on poisi vana ratas!"

Mees oli tulivihane. Hingas siis rahunemiseks kümme korda sisse ja välja ja siis sai aru: "Metsavana! Metsavana keeras mulle korraliku vingerpussi!"

Pereisa istus saunatrepile. Vaatas toaaknast paistvaid trallitavaid lapsi ja mõistis: "See oli tõesti metsavana. Ta andis mulle väga vingelt mõista, et rämpsu ei tohi metsa alla viia."

Mees vaatas metsa poole. Muigas. Lõi käega taeva ja tuule poole ning astus tuppa.

"Lammutage ja möllake nendega lapsed. Leiutage ja avastage. Selleks jätsingi need alles."

Lapsed kallistasid suurest rõõmust isa.

"Ma täna ikka ei hakka sauna tegema. Hea kõhutäis mõjus juba tervendavalt. Võtan su naisuke hoopis kaissu ja tunnen elust koos sinuga rõõmu."

Ilusas metsatukas võib ikka veel kuulda kõlavaid rõõmsaid laste hääli, mehe ja naise sõbralikku jutuvada ning taamal nautida erinevate lindude mitmehäälseid laule. Ilus pereelu metsatalus kestab ikka töökalt ja toredasti edasi nii kaua kui viimane metsarahva inimhing ära kaob.

Kui metsavana on päriselt olemas, jälgib ta ikka ja uuesti selle pere ning kõigi teiste inimeste tegemisi põlvest põlve. Iga metsas käija võib tunnetada soovi korral oma õlal hea metsavana tuulepaitust.

*

Muinasjutuline kontorihaldjas ja võlutud hiir

Ühel ilusal jõuluhommikul ei suutnud unine kena kontorineiu oma silmi uskuda. Kohviruumis, kus ta endale parasjagu taimedest ergutussmuutit valmistas, sibas otse tema jalge eest mööda väike hiireke, päkapikumüts peas. Kontorineiu raputas ehmatusest pead, hõõrus silmi ja vaatas uuesti jalgade juurde. Just nii see oli.

Tema kontsakingade juures kõlas nüüd päris aevastus. Hiirel kukkus päkapikumüts turtsumise järel peast. Ta vaatas kontorineiu poole ja vabandas inimkeeli: "Vabandust, kena neid."

Neiu avas ehmatusest suu, kuid ei kostnud midagi.

Hiir rääkis edasi: "Olen viimane võlutud prints siin kontoris. Teised on kõik oma rikkuse ja muu hea elu tagasi saanud. Mina siin veel ootan oma iludust, kes mind needusest vabastaks."

Tüdruk võttis laualt oma taimesmuuti, jõi sealt kiirelt paar lonksu, kirtsutas nina ja keeras pea nõksa külje peale, et edasi kuulata.

"Ja, jah. Siit kontorist on ju päris mitu iludust mehele ära läinud. Mis sa siis arvasid, kust nad need mehed said? Ikka siit kontori köögist, otse jalgade vahelt."

Kõik tundus kuidagi hullumeelselt ebanormaalne. Samas, kui kontorineiu korraks oma ekskolleegidele mõtles, siis tõesti, räägiti, et neist kaks läksid ootamatult kiirelt mehele. Lisaks nende hüper-puper armastatud olid väga kenad ja materiaalselt kindlustatud mehed.

"Hmmm," kostus vaid neiu suust.

Ta vaatas hiirt. Rääkiv, inimkeeli, päkapikumütsiga, hallikas-pruunikas, pikk saba. Järsku tabas ta end saba pikkuse mõttelt teises valguses.

Hiir naeratas magusalt.

"Kas soovid vabadust, iludust ja võimalusi?" küsis hiir nüüd üsna otse.

Neiu vaatas uuesti hiirt, tema saba, ja ütles: "Muidugi. Mis ma selleks tegema pean?"

Hiir tõusis tagumistele käppadele: "Lihtsalt suudle mind. Ja sinu maailm muutub."

Kontorineiu näole tekkis puna, silmisse siivutu sädelus. Ta pistis suhu sõrme, mille küüs oli veinipunase lakiga kaunistatud, siis silus selle sama märjaks saanud sõrmega üle oma lopsakad roosaka sädelusega huuled, võttis aeglaselt jalast oma eelmisel päeval ostetud hirmkallid kontsakingad, toetus põlvedele, siis läks kõhuli põrandale ja haaras otsusekindlalt hiirest kinni.

Hiir vaatas tüdrukule silma. Tüdruk vaatas meelalt hiirele silma. Sulges siis silmad ja suudles.

Käis kõva mürin ja värin, kiljatused ja muud karjed. Siiski tundus, et veel ei ole midagi muutunud. Tüdruk hoidis pingsalt hiirt suu ligi.

Järsku kõlasid imelikud sireenid akna all ja tuli palju kiireid samme kööginurga suunas. Kontorineiu teadis, et uus maailm ja tema meesiludus on reaalsuseks saanud. Ta avas silmad.

Keegi torkas teda nõelaga. Keegi kukutas ta kanderaamile. Nägus mees naeratas talle ja justkui lohutas: "Varsti, varsti on kõik jälle korras."

Kontorineiu teadis.

Ta suutis vaid öelda: "Ma lähen nüüd talle naiseks," ja sulges rahustisüsti mõju järel silmad.

"Järgmine üle töötanud tüdruk suudleb siin hiirt," pomises ülemus kiirabibrigaadile.

"Viige ta otse "sinna unelmate pulma" ja ravige ta maa peale tagasi."

Mees kratsis kukalt, vangutas pead, maksis paarile kolleegile vaikimispreemiat ning läks oma kabinetti. Ta istus arvuti taha, avas töökuulutuste portaali ja hakkas sisestama uut töökuulutust: Ettevõtte FIKTSIOON, otsib oma büroosse muinasjutulist kontorihaldjat.

Mehine ülemus peatus kirjutamise juures. Luges kirjutatu kõva häälega endale ette ja mõmises siis mõistmatusest: "No ei saa ma aru, kirjutan ju nii kenasti, aga tööle saan ikka imelikud."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles