Vaimse tervise teadlikkusest räägivad kõik. Kaks su vana klassikaaslast, kaheksa MTÜ-d ja 32 suunamudijat. Deprekas ja ärevus on kõigil ja nagu heaks tavaks saanud, vaadatakse küsivalt riigi poole. Vägivalla monopol tagagu meile hea ajukeemia!

Okei, saan aru, vaimse tervise mured on reaalsed. Aga palgates igale poole spetsialiste ja tõstes teadlikkust tekib väike probleem.

Me loome tööstusharu. Me loome töökohad. Neid töökohti täitvad inimesed peavad maksma laene ja liisinguid, ülikoolidest tuleb vastavatelt erialadelt peale uusi jopesid, kes kõik vajavad ka tööd. Ja tegelevad seega teadlikkuse tõstmisega. Haamriga mees näeb igal pool naelu. Toimima hakkab seega tööstusharu loogika ning vaimse tervise probleeme hakatakse avastama ja parandama industriaalselt.

See kõik on okei, aga ühe mööndusega. Siit järgmine samm on tabletid. Kõigist nendest vaimse tervise spetsialistidest saavad Xanaxi ja muu hea ja parema diilerid. Ning see asi võib väga putsi minna. Vaadake, mis juhtus Ameerikas OxyContiniga. Ühesõnaga. Tehke seda vaimse tervise teavituse asja. Aga tehke paralleelselt ka antidepressantide ja muude ravimite sõltuvuse teadlikkuse asja.