Head Kaja, Martin, Jüri, Helir-Valdor, Indrek ja teised!
Ma olen tavaline inimene, tavalises riigis, mis asub erilisel maal. Ma ei ütle, et ma olen targem kui teie seal üleval, pigem vastupidi, aga mulle turgatas pähe üks mõte – nii radikaalne, uudne ja hirmuäratav, et raske oli und leida.
Äkki teeks koostööd?
Ma tean, see on keeruline. Esmapilgul isegi õudne, aga lubage ma seletan.
Teeks nii, et te istute kuskil mõnusas kohvikus laua taha. Tellite kohvi, teed või mõnda muud meelepärast ja ülla eesmärgi nimel mul pole isegi kahju, kui see on maksumaksja raha eest. Nõunikke, meediat ja muid asjapulkasid ligi ei lase. Ainult teie – juhid.
Ma läheks isegi niikaugele, et jääks kohtumise lõpuni viisakaks ja tunneks end vabalt. Räägiks mõne ropu anekdoodigi või lihtsalt vallatu nalja. Mitte solvava, vallatu.
Probleem on lihtsalt selles, et inimesed on teist väsinud. Teie nägudest, sõnadest ja tühjadest tegudest. Pidev vastandumine ja süüdistamine, et vastaspool pidevalt süüdistab, tekitab depressiooni ja ääretut katkisuse tunnet. Nagu lapsed, kelle vanemad väga inetult parasjagu lahutavad ja tõde, et miks nad lahutavad, muutub aina hägusemaks.
Teie tülid on hakanud levima nagu hallitus, mis teie oma rahva hulluks ajab. Aina rohkem on siin rohujuure tasandil vägivalda, karjumist, vaimset ärakasutamist, alkoholismi, enesetappe, töötust, vaesumist ja surma sellesse suurde kurja viirusesse.
Seepärast kutsun teid, head Juhid, nii neid, kes on riigikogus, ja neid, kes pürgivad, et töötaks äkki koos.
Teeks näiteks alustuseks kuuekuulise relvarahu, mil lükkaks kõrvale poliitilised ambitsioonid ja lähtuks sellest, et inimestena saaks lahendada viiruse kriitilise olukorra, hinnatõusudest ja lockdown'idest keerulisse olukorda jäänud inimesed ja ettevõtted. Ka need kõige väiksemad.